Mehejaht. Jennifer Crusie
Читать онлайн книгу.
kergitas kulmu. „Räägid ehk mulle ka?”
„Valerie meelest on hotellipidamise näol tegemist partnerlussuhtega.”
„Ongi ju,” oli Will pisut segaduses. „Sina ja mina.”
„Ei,” seletas Jake, „sina ja tema. Mina olen jalus.”
„Mismoodi jalus?” Will näis ägestuvat.
„Ma takistan teil kahel saamast Kesk-Lääne hotellipidajateks number üks.”
„Oh jumal küll,” pomises Will. „Tead, selle naisega hakkab veel jama olema.”
„Hakkab?” kergitas Jake kulmu. „Ma tean, et te jagate korterit, mis tõenäoliselt varjutab sinu arusaamist asjast. Ma tean, et ta on hiilgav personalijuht, mis – kuna sa sõna otseses mõttes elad ja hingad sellest hotellist – varjutab su arusaamist veelgi rohkem, aga Valerie on saabumise hetkest peale olnud üks tõeline nuhtlus.”
„Noh, ma usun, et mure leiab peagi lahenduse,” ütles Will. „Aga on veel ka ema. Tema on sinu pärast mures. Minu pärast ka,” lisas ta kiiresti, kui Jake suu avas. „Aga enamasti sinu pärast. Sest sa oled vanem.”
„Oh pagan,” ütles Jake. „Mida ta tahab?”
„Ta tahab, et me abielluksime. Ta tahab lapselapsi.”
Jake kehitas õlgu. „Aga kingi siis talle mõned.”
„Ma pole abielus,” jäi Will endale kindlaks. „Ja mul pole seda plaaniski.”
Jake kergitas kulmu. „Valerie võib olla teist meelt.”
Will raputas pead. „Minul pole, taevale tänu, kohta Valerie tulevikuplaanides.” Will rüüpas sõõmu kohvi ja vaikis mõtlikult, kuid jätkas siis: „Üks suurettevõte on temast huvitatud. Nad tõenäoliselt teevad talle lähipäevil superpakkumise Idarannikule personalijuhiks minna ja läinud ta ongi.”
Jake piidles venda uudishimulikult. „Ja sulle ei valmista see põrmugi muret?”
„See on mulle tõeliseks kergenduseks. Valerie on küll ääretult hakkaja naine ja ma olen talle tänulik kõige eest, mis ta siin on teinud, aga ta käib mulle närvidele. Tead, ma ei saa senini aru, mis sundis meid üldse kokku kolima.”
„Mina saan,” ütles Jake pilku taas järvele pöörates. „Seks. Seks on väga võimas jõud, poisu, ja naised oskavad seda kasutada.”
„Sellepärast sa neist lahti ütlesidki?” küsis Will kaastundlikult. „Kas paranoia sunnibki sind tsölibaadis elama?”
„See pole paranoia, kui nad on tõesti nõuks võtnud sind oma käpa alal saada,” vaidles Jake. „Ja kui aus olla, siis minu meelest oled sa Valeriel peos küll. Ja olen enam kui kindel, et Valerie arvab sedasama.”
„Pole ma kellelgi peos,” sõnas Will. „Ma olen abielus tööga.”
Jake vaatas teda, nagu peaks ta venda segaseks.
„Kuule, mõnel meist on karjäär ka,” protesteeris Will. „Pealegi, ma pole veel tõsisemaks suhteks valmis.”
„Kolm aastat korterit jagada pole sinu meelest küllalt tõsine?”
„No näed, ema ajab sama juttu.” Ta kissitas Jake’i poole silmi. „Ja see toob mind tagasi mu esialgse jutu juurde. Mulle tundub, et Valeriel ja emal on õigus.”
„Oh kui vastik see on,” oigas Jake. „Sina tunned end süüdi ja mina pean kannatama.”
„Sa pead leidma oma elule eesmärgi, mõned sihid, midagi muud peale päikesetõusu.” Willi näol oli range ilme. „Kui sa ei taha linna tagasi minna, olgu peale. Aga ma arvan, et sa peaksid naise võtma.”
„Ma juba võtsin,” vastas Jake vennale silma vaadates. „Ja see ei meeldinud mulle. Nüüd on sinu kord oma elu kihva keerata. Mina sain sellega juba hakkama.”
„Nii et sa oled täitsa rahul, kui saad elada üksi oma hütis tolle üksildase teeraja lõpus,” märkis Will. „Täitsa üksi suures ja külmas voodis.”
„Psühholoogikarjäärile ära sina küll mõtle,” ütles Jake. „Sa oled liiga otsekohene.”
„Kas sina siis ei unistagi kunagi täiuslikust naisest?” uuris Will.
„Muidugi unistan. Sellisest, kes on umbes meeter kuuskümmend pikk, kaheksateist kuni kakskümmend aastat vana, loll nagu lauajalg, ja peab mind jumalaks.”
Will mühatas põlglikult. „Ta peab tõesti olema loll nagu lauajalg, et seda viimast arvata. Kuule, ma räägin tõsiselt.”
„Naistega on see lugu,” ütles Jake, „et nad said suure vabaduse kätte liiga kiiresti. Nad ei jõudnud omandada otsekohest ellusuhtumist, sest pidid tuhandeid aastaid keerutama, et panna mehi oma tahtmisi täitma. Nii et nad manipuleerivad meestega veel praegugi, selle asemel, et öelda, mida tegelikult tahavad. Ja nii ei olegi sul aimu, kuidas olukord tegelikult on, ja nemad saavad veel pahaseks ja kukuvad tänitama.” Ta neelas lonksu kohvi ja raputas pead. „Mul on naaksuvatest, ülitarkadest ja manipuleerivatest naistest kõriauguni.”
„Sa ei pea ju Tiffanyga uuesti abielluma,” vaidles Will vastu. „Leia endale mõni idiootne Pöial-Liisi ja võta tema naiseks. Ja siis võta oma eluga midagi ette, enne kui muutud potitaimeks ja pead lootma, et keegi viitsib sind kastmas käia.”
Jake ei teinud temast väljagi ja jätkas: „Kui ma peaksin veel üldse kellegagi suhteid arendama – ja ma siiralt kahtlen, et seda juhtub, nii et võid oma lootusrikka ilmega seenele sõita –, peab see naine arvama, et elu muruniitjaga on maapealne paradiis, ning tegema rõõmuga kõike, mida ma tal teha käsin.”
„Ma kardan, et sellised naised on ammu välja surnud,” ütles Will.
Jake nihutas end toolil tahapoole. „Noh, sellisel juhul ei abiellu ma enam kunagi. Sinu käik, vennas.”
„Pea nüüd,” alustas Will, kuid vakatas, kuuldes kabinetist broneeringutelefoni helinat.
„Järjekordne tohman, kes tahab püstloodis golfimängu eest roppu raha välja käia.” Jake vangutas pead. „Ma pidasin sind napakaks, kui tolle golfiraja sinna mäeküljele rajasid, aga näib, et sellele joostakse lausa tormi.”
Telefon helises taas.
„Keskendu abiellumisele ja plaanipärase elu alustamisele,” ütles Will kabinetti suundudes. „Mine sa tea, võib-olla on helistajaks sinu tulevane pruut.”
„Looda sa,” lõi Jake käega ja pühendus päikesetõusule.
Teine peatükk
Kate märkas väikelinna armsust alles siis, kui oli sellest juba peaaegu läbi sõitnud. Neljatunnise sõidu ajal puhkekeskusse keerlesid tema mõtetes hirm, ärevus ja uhke aluspesu, mida Jessie oli teda inspiratsiooni mõttes ostma veennud. Kate ei teadnud ikka veel, kas veeta järgmised kaks nädalat väärikalt mossitades või ajada too pesu selga ja teha rõõmsam nägu. Siis aga leidis ta end ääretult võluvast ümbruskonnast.
Varjurikkad tänavad olid palistatud jämedatüveliste puudega ja vanaaegsete, kahvaturoosaks, – siniseks ja – kollaseks värvitud poekeste akendel lösutasid kuldtähtedega sildid. Cline’i keemiline puhastus. Dickersoni maiustustepood. Beamise rauakaubad. Poekeste nimed olid tõenäoliselt püsinud muutumatuna juba mitmeid põlvkondi. Kogu Toby’s Cornersi linnas heljus tolmu- ja kuslapuuhõngu ning Kate’ile meenusid sealt läbi sõites Mary Jane’i stiilis kingad, vahvlijäätis, jalgpallimängud ja muud seesugused asjad, millest ta oli küll lugenud, kuid polnud iialgi ise kogenud.
Kindlasti oleks siin olnud väga tore üles kasvada, mõtles ta. Nii kodune väikelinn. Võib-olla oleks mu elus läinud kõik sootuks teisiti, kui oleksin alustanud sellisest paigast nagu Toby’s Corners – paigast täis tolmuseid päikesekiiri, puid ja kõiksugu võimalusi.
Siis aga raputas ta pead. Võta end kokku, Kate, noomis ta end. Sul on eesmärk ja plaan. Keskendu neile.
Ta