Esimene osa

      Esimene peatükk

      Päev pärast matuseid tuli Jane tagasi saare surnuaeda. Ta istus oma autos, vaadates, kuidas vihmapiisad tütre hauale langevad. Uudistes öeldi, et sadanud oli seitseteist päeva jutti. Kuid Jane’il oli sellest ükskõik – vihm sobis tema meeleoluga.

      Ta jättis automootori käima, pani kojamehed aeglasemale töörežiimile ja vaatas, kuidas vesi mööda akent alla nirises, hägustades sünget vaatevälja. Ta muudkui korrutas endale, et see pole tõsi – Melody ei ole tegelikult lahkunud. Kuid siis pühkisid kojamehed vihma minema ja jällegi seisis ta silmitsi tütre värske hauakünkaga.

      Eelmisel päeval oli Jane koos käputäie matuselistega siinsamas telgi all küürutanud. Olid tulnud ka ta ema ja vend, kelle kummagagi ta eriti soojades suhetes polnud. Jane oli seisnud ning vaadanud, kuidas kirst alla lastakse, soovides, et Melody asemel lebaks selles tema. Saare kiriku vaimulik ütles paar sõna ja oligi kõik – Jane’i tütar oli igaveseks läinud.

      „Ükski ema ei tohiks oma tütart matta.“

      Nii oli öelnud Jane’i ema, kui nad tagasi auto juurde kõndisid. Ja tal oli õigus, ehkki see, kuidas ta seda ütles, tekitas Jane’is tunde, nagu oleks ema juhtunus teda süüdistanud.

      Ja vahest oligi tal õigus, mõtles Jane.

      Ta tundis, kuidas süütunne mööda selgroogu üles tõusis, sundides keha agoonias kõverasse tõmbuma. Ta pomises endale lohutuseks oma tugiisiku loosungit: „Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida. Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida. Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida.“

      Suutes viimaks oma selja taas sirgu ajada, küünitas ta kindalaeka poole ja õngitses paberite vahelt välja hädaolukordadeks peidetud paki Virginia Slimsi. Võtnud sellest ühe sigareti, süütas naine värisevail käel tulemasinaga suitsu ja tõmbas sisse pika rahustava mahvi. Seejärel paotas ta akent ja nipsutas tuha välja vihma kätte.

      Kojamehed pühkisid tuuleklaasi uuesti puhtaks ja Jane peaaegu karjatas, nähes oma tütre haua kõrval seismas võõrast mehekuju. Mida too siin tegi? Mehe pea oli langetatud, kas leinamärgiks või siis värskelt graveeritud hauakivi lugemiseks, ning tal oli üll hall mantel ja jalas vihmamärjad sinised teksad.

      Jane tundis end järsku süüdi, nagu vaataks ta salaja pealt oma tütre ja selle võõra mehe vahelist privaatset hetke. Kui ta oleks mõtte valjusti välja öelnud, oleks see kõlanud totralt, kuid peas tundus see täiesti enesestmõistetav.

      Mees kummardas ja pani midagi hauakünkale.

      Jane arutles, kas ta tõi lilli.

      Ta sirutas käe kojameeste lüliti poole, et uuesti tuuleklaasi puhastada, kuid riivas kogemata kaugtulede lülitit, vilgutades tulesid. Täpselt siis, kui kojamehed olid esiklaasi puhtaks pühkinud, pööras mees end ringi, vaadates otse Jane’i poole. Naine polnud kunagi varem nii jahmunud ja samas lummatud olnud. Mees oli noor, kindlasti alla 30, kuid tühi, peaaegu mõttelage ilme ta näol ühes hajameelse pilguga reetis varjatud valu – kaugelt tugevamat kui temaealisele kohane. Tal ei olnud vihmavarju ja ta kandis peas nokkmütsi, mis varjutas tema silmad ja mille sirmilt nirises alla vesi. Nad vaatasid teineteise poole – Jane oma autos, mees ta tütre haual –, kuni nirisev vihm mööda klaasi alla voolas ja mehe aeglaselt vaateväljast kustutas, jättes järele vaid vesise silueti. Siis kadus ka see. Mõne sekundi pärast liikusid kojamehed uuesti üle tuuleklaasi, kuid võõras oli kadunud.

      Selleks ajaks kui Jane autost kuue meetri kaugusel oleva hauaplatsini kõndis, oli ta läbimärjaks saanud. Naine seisis kohal, kus võõras seisnud oli, ja vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi. Kui ta maha vaatas, tabas teda imestus, nähes rohelisi mururibasid juba kalmu katmas, pori neid ümbritsemas. Ta teadis, et saabuv kevad paneb murumättad maasse juurduma, sulgedes Melody igaveseks sellesse rahulikku maailma, mis kuulus vaid surnutele. Jane’is tekkis tung muru kokku rullida, oma käed mulda suruda ja kaevata – kaevata, kuni tütreni. Ta tahtis kirstu sisse ronida ja tütart oma embuses hoida, nagu siis kui Melody veel väike oli – enne kui ta alkoholi ja narkootikumid avastas. Ja miks mitte lasta haud kinni lükata ning nad kahekesi sinna jättagi? Tundis ta ju nagunii, justkui oleks isegi surnud.

      Miski helkis murul ja püüdis Jane’i pilku.

      Ta kummardas ja võttis üles mündi, mille võõras sinna jätnud oli. See polnud midagi erilist, kõigest üks 1973ndal ehk Jane’i sünniaastal vermitud hõbedollar. Jane hoidis münti oma peos, nagu oleks see niisama habras kui punarinna muna, ja arutles, mida see tähendas ja miks võõras selle siia pannud oli. Jane teadis oma tütrest vähe, nad olid viimasel aastal vaevu suhelnud. Jane soovis, et tal oleks Melody eluga side – midagi, mis aidanuks juhtunut mõista, võimalus kõigesse mingitki selgust tuua.

      Ta seisis veel kaua vihma käes, silmitsedes münti oma peos ja ekseldes mälestustes, kuni pealaest jalatallani läbi vettis ja münt ta peopesas juba veeloigus lebas. Tal oli plaan see tagasi hauale panna, kuhu võõras selle jätnud oli, kuid endalegi arusaamatult libistas naine mündi hoopis taskusse ja kõndis tagasi auto juurde.

      Jane sõitis oma väikese rantšostiilis maja garaaži, parkis auto ära, kuid ei lülitanud mootorit kohe välja. Ta sulges silmad ja lasi puhuril omale näkku puhuda. Märgade riiete lõhn segunes männilõhnalise õhuvärskendaja ja sigaretist jäänud suitsuvinega. Avanud uuesti silmad, pööras ta vilunud liigutusega tahavaatepeeglit, et vaadata otsa naisele, kes oli selle sama klaasitüki abil sadu kordi – enne sadu igavaid kohvikukohtumisi, müümaks tüütuid kindlustuspoliise – oma jumestust kontrollinud. Ent esimest korda ei tundnud ta ristkülikukujuliselt peegliklaasilt vastu vaatavat nägu ära. Ja asi polnud jumestuse puudumises, vaid tema pilgus olevas lootusetuses.

      Jane sirutas käe välja, lülitas garaažiukse pulti ja vaatas seejärel, kuidas sulguva katte vari üle peegli libises, kustutades järk-järgult ta näo, kuni see täielikult pimedusse kadus. Garaaži lambipirn oli ammu läbi põlenud ja tal polnud kunagi olnud aega seda asendada – täpselt nagu tal polnud aega oma tütre järele vaatamiseks ja abi pakkumiseks. Kuid seekord oli naisel hea meel, et valgust polnud, ta paotas pisut akent ja lasi oma istme seljatoe veidi allapoole.

      Armatuurlauatuled heitsid polsterdatud laele valguslaike ja Jane teeskles, nagu oleksid need kauged tähed. Talle meenus, et oli kusagilt lugenud, nagu oleks vingugaas lõhnatu, kuid läbi praokil akna tundis ta teravalt sisse heljuva gaasi lõhna. Ta keskendus hingamisele, tehes seda vist esimest korda pärast tulevastele emadele mõeldud harjutustundi, kuhu sõbranna oli ta Melody ootamise ajal vedanud. Raske uskuda, et sellest oli möödunud kakskümmend aastat. Kuhu küll aeg kaob, kui sa sellele tähelepanu ei pööra, mõtles Jane.

      Ta oli kuulnud inimesi ütlemas, et aeg kaob kiirelt.

      Kuid keegi polnud talle öelnud, et see lendab lausa linnutiivul.

      Pikkamisi hakkas ta hõljuma mingisse meeldivasse paika, kusagile selle maailma ja teispoolsuse vahele, lubades oma mõtetel rännata sinna, kus ajal polnud tähtsust ning mälestused hargnesid ja segunesid kadunud lootuste ja unustatud unistustega.

      Ta mäletas, mäletas, mäletas…

      Kuidas ta hoidis süles oma vastsündinud tütart.

      Lillakad põsed, nöbinina.

      Näljakisa, mille vaigistas tema rind; rõõm toidu pakkumisest kellelegi nii täiuslikule.

      Oh, kui vaid saaks ajas tagasi minna!

      Igaveseks sellesse soojusesse jääda.

      Jääda, jääda, jääda.

      Ta mõtted liikusid viis aastat edasi, esimesse õhtusse siinsamas majas. Ta nägi taas naeratust oma tütre näol, meenutades, kuidas nad järgmisel hommikul ärgates akna taga sadavat lund vaatasid. Ja kuidas ta võttis kinni pisikesest kinnastatud käest ning juhatas Melodyt mööda tänavat edasi, et uut naabruskonda uudistada. Imelik, mõtiskles Jane, kuid needsamad väikesed roosad kummikud, mida Melody tol päeval oli kandnud, olid tõenäoliselt kusagil siinsamas garaažis kastide sees.

      Läbilõikav hääl katkestas mõttevoo.

      Majast kostis lakkamatu helin.

      Mõne