Jane'i meloodia. Ryan Winfield
Читать онлайн книгу.
sellest, et Grace pärast kõike seda, mida tema heaks teinud on, ta surnukeha leiab, oli talumatu, rõhudes veelgi süütundeile, mis ta viimaste mõtiskluste jooksul niikuinii vallutanud olid.
Jane väljus uimasena autost, kuid telefoni juurde jõudes oli see juba helisemise lõpetanud. Ta seisis aparaadi kõrval, käsi lauale toetatud, oodates, et Grace, nagu tal kombeks, uuesti helistaks. Kümne sekundi pärast hakkaski telefon taas tirisema ja toru hargilt tõstes sundis Jane end naeratades vastama: „Tere!“
„Tere, Jane! Siin Grace.“
„Oh, tere, Grace!“
„Ma olen kogu päeva üritanud su mobiiltelefonile helistada. Kas sinuga on kõik korras?“
„Korras,“ vastas Jane. „Kõik on korras.“
„Ole nüüd, J. Ära aja mulle puru silma.“
„Puru silma millega?“
„Sa ju ikka tead, mida „korras“ tähendab, eks?“ Kui Jane ei vastanud, tegi Grace seda tema eest. „See tähendab „omadega ummikus, ebakindel, neurootiline ja emotsionaalne“.“
Jane ei saanud parata, et naeris veidi. „Noh, sellisel juhul,“ sõnas ta, „on minuga kõik väga-väga korras.“
„Ma tulen sinna,“ lausus Grace.
Jane vaatas enda ümber olevat segadust – voodiriided endiselt diivanile kuhjatud, köögikapipealsed mustade nõudega kaetud. Ta raputas pead. Oleks võinud ju loota, et ema ja vend enda järelt ka koristavad – tahtsid nad ju nii väga matustele tulla, kuigi ei raatsinud motelli eest maksta. Aga ei, nad olid tulnud, end tähtsaks teinud ja hirmsa päeva veelgi kohutavamaks muutnud.
„Kuidas oleks, kui hoopis mina sinna tulen?“ pakkus Jane. „Ma olin nagunii välja minemas ja jätsin auto garaažis käima.“
Harbori korterelamu parklasse keeramise ajaks olid Jane’i riided jõudnud peaaegu kuivada.
Grace lasi ta välisuksest sisse ja Jane sõitis liftiga neljandale korrusele. Jõudnud vaevu käe koputamiseks üles tõsta, avanes uks ja Grace haaras ta kallistuseks sülelusse.
„Oh, armas jumal, sa oled läbimärg! Tule sisse ja istu. Ma teen meile kohvi. Mul on Peet’si kohv. Või eelistaksid hoopis šokolaadi?“
„Kohv sobib hästi. Tänan.“
Jane istus ülipehmesse tugitooli ja silmitses elutoa aknast allolevat sadamat. Paadimastid kiikusid hüpnootiliselt endiselt kallavas vihmas, olles vihmahämara taeva ja oranžikate sadamatulede taustal hästi nähtavad, ehkki kell kaminasimsil näitas tegelikult alles kolme pärastlõunal.
Grace ulatas Jane’ile aurava kruusi.
„Kaks tera suhkruasendajat ja piisake koort,“ sõnas ta, istudes Jane’i vastas olevale toolile. „Täpselt nii, nagu sulle meeldib.“
Jane hoidis mõlema käega kruusist, lastes sellel oma külmi sõrmi soojendada. Ta võttis lonksu ja naeratas Grace’ile, näitamaks, et kohv maitseb hästi. Grace ohkas, toetus vastu oma tooli ja vaatas Jane’i, lausumata sõnagi. Möödus hulk aega, kui mõlemad lihtsalt istusid, ainsaks heliks läbi aknaklaasi kostev purjekataglaste vaikne metallikrigin.
„Mis teie purjepaadist sai?“ küsis Jane lõpuks.
„Oh issand,“ sõnas Grace. „Sellest asjandusest? See oli me elu parim päev, kui selle maha müüsime. Ma arvasin, et rääkisin sulle. Bob üritas teha nägu, nagu oleks see meile tõeline varaline krahh olnud, kuid tõsi on see, et temast polnud rohkem purjetajat kui minust. Oh, ma vihkasin seda. Pisike ja tüütu. Ning tõeliselt tüütuks muutuvad asjad siis, kui oled keset merd ja sul pole kõige vähematki teha.“
Järjekordselt sigines tuppa vaikus.
„Kas ma rääkisin sulle, kuidas kord sellega saartele läksime? Ei rääkinud? Bob sundis mind lubama, et ma sellest äparduste jadast kellelegi ei räägiks, aga pagan küll, see on liiga hea lugu, et rääkimata jätta. Ta ankurdas paadi, et saaksime romantiliselt päikeseloojangul õhtust süüa. Avas pudeli vahuveini ja puha. Isegi üks punane roos oli muretsetud… Ütles, et tahab meie seksuaalelu uuesti lõkkele puhuda. Muidugi jäi ta ise magama kaugelt enne, kui sädegi tekkida jõudis! Edasi juhtus aga see, et samal ajal kui meie all kajutis olime, kadus tõusuvesi, jättes meid paadiga kuivale. Lootsik oli külili nagu mingi mängulaevuke. Ärkasime üles selle peale, et kukkusime koilt maha, kusjuures Bob väänas veel randme välja. Ja tagatipuks pidi rannavalve meid minema pukseerima. Issand, oli see vast piinlik!“
Jane naeratas ja rüüpas kohvi. Ta oli unustanud, kui hästi end Grace’i seltsis tundis. Valusööst tegi kergendustundele lõpu aga kohe, kui talle hetkega meenus, et Melody… Grace pidi seda tema näost nägema, sest sõnas ohkates: „Ma küsiksin, kuidas sul läheb, aga ei usu, et sa sellele vastata oskaksid.“
Jane võitles pisaratega, raputades lihtsalt pead.
„Kas keegi jäi veel sinu juurde?“ küsis Grace.
„Nad läksid eile õhtul ära,“ vastas Jane.
„Kas nad jõid?“
„Vend jõi. Aga parem oleks vist olnud, kui ema oleks sama teinud, sest suudad sa uskuda, et nad tülitsesid üleeile omavahel nii valjusti – matuste-eelsel õhtul! –, et naaber helistas ja uuris, kas kõik on ikka korras. Ja ta elab meist poole aakri kaugusel! Mul oleks tõenäoliselt üsna piinlik olnud, kui see kõik mulle praegu vähegi korda läheks. Jumal, ma vihkan oma perekonda, Grace. Ma tean, et see pole õige, aga vihkan neid ikkagi.“
„Kas sa oled proovinud nende eest palvetada?“ küsis Grace.
„Olen palvetanud, et nad saaksid selle, mille on ära teeninud.“
„Sellest piisab,“ vastas Grace, muiates kergelt.
Tuuleiil puhus vihma vastu akent ja mastid kõikusid tumeneva taeva taustal tugevamini.
Mõne aja pärast tõusis Grace püsti ja sõnas: „Ma panen varuvoodile sinu jaoks puhtad voodiriided. Ja ära isegi mitte ürita keelduda, sest Bob ööbib Dallases ja mulle kuluks seltskond ära. Ma olen liiga vana selleks, et tormiseid öid üksi veeta. Kui tahad, otsin vihmavarjud ja võime pubisse hautist sööma minna.“
Jane teadis, et vastuvaidlemine oleks kasutu, nii et ta lihtsalt noogutas ja vaatas, kuidas Grace läbi koridori minema kõndis. Üksi jäänud, silmitses Jane taas aknast vihmasadu.
Ta teadis, et ühel päeval saab vihm läbi. Teadis, et tuleb kevad ja värske tuulehoog ajab pilved laiali. Ning teadis, et suvepäike tõuseb taas ja annab maailmale tagasi värvid, mida ta armastas. Jane teadis seda kõike väga hästi. Ta lihtsalt ei suutnud seda uskuda.
Teine peatükk
Taga olev auto lasi signaali.
Jane vajutas gaasi ja sõitis praamile. Ta oli autorivi ees ning märgades kollastes vihmakeepides tööle minevate jalgratturite taga. Nood nägid rattaid hoidlasse ajades välja armetud, aga sihikindlad, möödudes metalltrepist kohvikusse minnes rattakingade valjul klõbinal naise autost. Üks praamitöötaja tuli Jane’i auto rattaid tõkestama, üritades oma habetunud suunurkadesse midagi naeratuse sarnast võluda – naise lootusetut näoilmet nähes mees siiski loobus.
Kõigi teiste jaoks oli see lihtsalt üks järjekordne päev.
Kui praam juba liikus, istus Jane oma autos ja vaatles üle Elliotti lahe sõudvaid tumedaid vihmapilvi. Praamimootorid surisesid ja männilõhnaline õhuvärskendaja hüples autopeegli küljes. Jane vaatas, kuidas kajakas praami ees lendas, kasutades osavalt ära vöörist tekkivat õhuvoolu. Jane polnud enam ammu linnas käinud. Liigagi ammu, mõtles ta. Oleks ta tütart otsima läinud, talle sagedamini oma abi pakkunud, võib-olla oleks Melody siis veel elus. Ta teadis, et Grace’i arvates oli ta teinud kõik, mis ühe inimese võimuses oli – ta oli maksnud viie võõrutusravikliiniku eest ja toetanud Melodyt kõikvõimalikul moel, kuni oli aeg temast armastusega lahti lasta.
Talle meenus, mida viimase võõrutuskliiniku nõustaja oli öelnud: