Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne
Читать онлайн книгу.
isa näol hajus veidi. „Jah.“ Ta kõhkles hetke, nagu oleks mõelnud mõnele ammu unustatud asjale. „Kas sa tead, et minu isa ütles mulle enne kooli minekut sama asja? „Pea meeles, kes sa oled, Nathan. Ja valmista meile uhkust.““
„Ja?“
„Mis?“
„Kas sa tegid seda? Valmistasid talle uhkust?“
Isa ohkas läbi nina. „Enamasti küll, kullake.“
„Miks me vanaisa nii harva näeme?“ Mina ja Ty ja mõnikord isegi ema olime seda temalt aastaid küsinud.
„Vanaisa Steenil on palju tegemist.“
„Seda ütled sa alati.“
„Ja see on alati tõsi. Pastor töötab ööpäev läbi. Nüüd on sul aeg minema hakata. Ilusat päeva, kullake.“
„Ja?“ utsitasin teda jätkama.
Ta naeratas taas ja sasis mu juukseid. „Ja pea meeles, kes sa oled.“
„Pean, issi. Armastan sind.“
„Kas kõik on hästi?“ küsib isa, kui auto põhikooli ees peatub.
Ma lükkan kõrvale mälestused kolmandast klassist ja vaatan talle otsa. „Jah. Ei jõua lihtsalt ära oodata järjekordset päeva oma glamuurses seitsmendiku elus.“
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“
„Äkki paned mu koduõppele?“
„Peale selle?“
„Ei. Elan üle. Nagu alati.“
Isa suu tõmbub veidi kurjaks. „Kas ma peaksin jälle direktoriga rääkima? Peab olema midagi, mida tema saab teha.“
„Ei!“ ütlen kiiresti. „Kui sa viimane kord temaga rääkisid, said pahandusse sattunud lapsed teada, mis sa rääkisid ja see tegi asjad minu jaoks ainult hullemaks. Mul on vaja sellest lihtsalt ise üle saada.“
Ta vaatab mulle mitu sekundit otsa ja siis tõusevad tema suunurgad aeglaselt üles. „Kas sa ka tead, kui uhke ma sinu üle olen?“
Ma pööritan silmi, õige pisut. „Pean minema. Kell heliseb kohe.“
„Hea küll. Näeme õhtul, pärast Ty mängu. Armastan sind, Al.“
„Mina sind ka.“ Ma ronin autost välja ja hakkan minema. Aga midagi on valesti. Ma jään paari sammu pärast seisma ja pööran ringi.
Isa laseb juba autoklaasi alla. „Alice…“
„Ma tean, isa.“
Ta hõikab seda ikkagi. „Pea meeles, kes sa oled!“
Täielik napakas. Mõned kaheksandikud vaatavad meid ja ma lähen kindlasti näost punaseks, aga naeratan ikkagi. „Pean.“
Kui isa on läinud, mu naeratus kaob. Ma pole juba ammu koolis naeratada tahtnud. Hea küll, sellest on ainult pisut üle aasta olnud, aga see tundub igavikuna. Eelmisel aastal kuuenda klassi alguses otsustas Ashley Simmons – minu naabritüdruk, endine parim sõbranna, ja tüdruk, kelle suudlemisest iga poiss unistab –, et ma ei mõju tema imagole hästi. Teate küll. Mina olen lühike ja tark, tema pikk ja ilus ning ta vist jõudis lõpuks järeldusele, et ta ei saa poppide laste seas pinnal püsida, kui mina tal ankruna küljes ripun. Ta muidugi ei öelnud seda mulle otse näkku, see on lihtsalt mu oletus. Selmet lihtsalt öelda, et ma ei meeldi talle enam või et ta ei taha enam minuga koos aega veeta, hakkas ta mind eirama, mis minu meelest on palju hullem. Oleks asi vaid sellega piirdunud, poleks midagi. Aga ühel päeval enne kehalist kasvatust, kui me spordiriideid selga panime, astus ta sammu kaugemale.
„Oh! Jumal! Küll!“ hüüdis Ashley. „Alice, kas see pole mitte seesama spordirinnahoidja, mille sa viiendas klassis poes välja valisid?“
Ma tardusin paigale. „Mida? Oi… ei. Noh… ma küll ei usu.“
„Jah, kas sa ei mäleta? Ma olin kaasas, kui ema aitas sul seda valida.“ Ta tõi kuuldavale naeru, mis meenutas mulle nõia oma. „Sinu meelest olid lepatriinud nii lahedad.“ Teadsin alla vaatamatagi, et mu rinnal on lepatriinud. Püüdsin temast mitte välja teha ja tõmbasin koolist saadud T-särgi üle pea, kuid Ashley ei olnud lõpetanud. „Mis suurust sa üldse kannad, A miinust?“
„Ta peaks algklassides käima,“ ütles üks tema uutest sõpradest.
„Jah,“ sõnas teine, „kuni ta suureks kasvab.“
„Äkki tal on kasvamiseks võluküpsist vaja,“ lausus Ashley itsitades. „Nagu Alice Imedemaal.“ Kui ta taipas, mida äsja öelnud oli, hakkas ta pööraselt naerma. „Alice Imedemaal! Meil on päris oma Alice Imedemaal!“
Teised tüdrukud hakkasid seda hüsteeriliste naerupahvakute vahel kordama.
Minu meelest ei olnud see üldse naljakas ega isegi vaimukas, aga see ei lugenud. Popid tüdrukud naersid end oimetuks, mis tähendas, et mina olin jamas. Nagu arvata võis, oli mul lõunavahetunniks uus hüüdnimi. Inimesed, kellega ma polnud kunagi varem rääkinud, pidasid mind koridoris kinni ja ütlesid selliseid asju, nagu „Sina oled vist Alice Imedemaal – sain sellest aru, sest sa tundud eksinud olevat“. Ja loomulikult ütlesid ka nii: „Hei, pisike tüdruk, kus su Irvik Kass on?“ Üks poiss küsis isegi mu väikesi lepatriinusid näha.
Järgmisel päeval seisin oma kapi juures ja ootasin hommikust koolikella, kui nägin Ashleyt mööda koridori lähenemas, uued sõbrannad sabas. „Näe, Alice,“ ütles ta armsalt. „Ma tegin selle sulle.“ Tal oli käes väike fooliumiga kaetud taldrik. Kui ma fooliumi ära võtsin, nägin taldriku keskel ühte küpsist, millele oli glasuuriga kirjutatud „Söö mind!“.
Pärast seda visati minu kulul pidevalt nalja. Hämmastav, mida lapsed ütlevad, kui õpetajaid pole läheduses kuulamas. Ah jaa, otse loomulikult toob mulle umbes kord kuus samasuguse küpsise mõni uus kiusaja, kes tahab, et nali jätkuks.
Aga ma pean ikkagi koolis käima. Nii et hingan sügavalt sisse, löön selja sirgu ja lükkan välisukse lahti, et järjekordse päevaga silmitsi seista. Õnneks on reede. Kui ma järgmised kaheksa tundi välja kannatan, saan terve nädalavahetuse oma haavu lakkuda, vanemate õlal nutta ja järgmiseks nädalaks valmistuda.
„Hei, kas otsid Märtsijänest?“ hüüab keegi, kui ma mööda koridori kõnnin. Seejärel: „Kas sa oled ära eksinud, väike tüdruk? Algklasside maja on veidi eemal.“
Pea lihtsalt meeles, kes sa oled, ütlen endale edasi kõndides, siis on kõik hästi.
Tavaliselt on mul asjade suhtes õigus. Ma olen lihtsalt selles mõttes tark. Aga seekord ma eksin. Midagi ei ole hästi. Päeva lõpuks on seitsmenda klassi sotsiaalne ebaõiglus minu muredest kõige tühisem.
Isal on õigus: ma ei tohi tühiste asjade pärast muretseda. Pagana pihta, ma ei peaks isegi tähtsate asjade pärast muretsema. Peaksin kogu jõu hoidma pisarate kogumiseks, kui toimub midagi hirmsat, mis terve maailma puruks lööb.
Teine peatükk
Abiturientide laud, nagu seda nimetatakse, asub sööklas kohas, mis on teistest laudadest veidi kõrgemal. Mitte väga palju – ainult umbes meetri jagu –, aga piisavalt, et meie, kes me oleme seal istumise õiguse välja teeninud, näeme vabalt kõike, mis toimub nooremate klasside laudades.
„Kuule, mees, need rebaste tibid vist piiluvad meie poole,“ ütleb Dillon.
Dillon arvab kogu aeg, et tüdrukud vaatavad teda. Seda juhtub haruharva. Ma ei saa isegi aru, millistest tüdrukutest ta räägib, aga see ei oma tähtsust. „Äkki sa peaksid neilt telefoninumbrid küsima,“ sõnan surmtõsiselt.
„Arvad?“
„Ei, Dill. Nad on rebased.“ Dillon ei luba eriti paljudel end Dilliks hüüda, sest sellest on liiga lihtne jõuda Tillipeani, mis oli tema mitteametlik hüüdnimi kaheksandas klassis. Aga minul lubab ta seda teha, sest olen teda alati nii kutsunud ja me oleme terve igaviku sõbrad