Portobello kuld. Arthur D. Howden Smith
Читать онлайн книгу.
edasi pärinud ka siis, kui Darbyt minuga kaasas poleks olnud; aga justnimelt Darby tõi ta algse teema juurde tagasi.
«Oled sa piraate näind?» pahvatas poiss õhinal.
John Silver ajas end kargu najal sirgu ja nookas mornilt räsida saanud priki poole.
«Näind?» kordas ta. «Sõltub, poiss, sõltub. Jajaa, sõltub.
Mõtled seda korda? Ei, kui nüüd piinlikult täpne olla, siis seekord ma neid ei näind. Siis, kui ma jalast ilma jäin, oli lugu teine – ja siis, kui Flint mu maroonis.»
«Sa oled siis Flintiga tuttav?» segasin ma vahele.
Ta raputas pead.
«Tuttav? Oh ei, noorhärra; ei ole mina ühegi seandse närakaga tuttav. Näind ma neid olen – ja ma võin teile öelda, et ühest korrastki oli küll. Ja kannatasin ma nende küüsis hirmsal moel; a küllap on Issand otsustand, et mulle enam rohkem hädasi vaja pole, sellepärast et sellel korral päästis ta mu tõbraste käest ära.»
«Kas nad ründasid teid Sandy Hooki kandis?» pärisin.
«Sandy Hooki kandis?» kordas ta. «Ehk tõesti, noorhärra. Me ei pand suuremat tähele, kus me olime. Ainus mõte oli terve nahaga sadamasse jõuda.»
«Aga näha on, et nad teile pihta said?» urgitsesin edasi.
«Oh, see?» vastas ta. «Jajaa, aga – Kui te mu küsimist pahaks ei pane, sir, on’s teisigi aluseid New Yorgi sadama kandis rünnatud?»
Osutasin napilt veerand miili jagu prikist ülesvoolu ankrus loksuvale kapten Farraday laevale.
«Sel Bristoli postilaeval õnnestus alles eile hommikul kapten Rip-Rapi purjed silmapiiri taha jätta,» ütlesin talle.
Tema kulmud kiskusid süngelt ninajuurele kokku, ilmsesti mõttetöö käigus.
«Kapten Rip-Rapi, ütlete! Tont võtaks, noorhärra, see on ju hirmus uudis. Nõndamoodi siis! Napimalt poleks me saandki pääseda. Ja kena kuulda, et teistel samapalju õnne oli. A ma julgeks oletada, et kuninga laevad on neil nüüdseks kannul?»
«Ei, Bostonist lähemal pole ühtegi,» vastasin.
«Siis võtab ju vähemasti nädala, enne kui need närukaelad ette võtta saab.»
Ta vangutas murelikult pead.
«Tont võtaks, see ei ole üldse hea. Meil oli tõesõna õnne, et eest ära pääsesime. Nad olid meil pimedani sabas ja ma julgeks öelda, et nad lasid jalga rohkem madalike hirmus kui muu pärast.»
«Nii et nad jälitasid teid eile?» küsisin.
«Just nõnda, noorhärra. Eks ma seda ju rääkisingi? Eila keskpäevase klaasi paiku põrutasid nad kohale, ja eha aegu olid nad kahurite jaoks piisavalt lähedal ja üritasid meil masti maha võtta. A kuul tabas hoopis parrast, nigu näete, ja me pääsesime nende kurjadest plaanidest hoolimata terve nahaga.»
Üks paadimehi sõudis piki kallast meie poole ning ma viipasin, et ta pööraks kai alla, millel me seisime.
«Peab nüüd minema hakkama,» ütlesin ma. «Palju õnne, isand Silver, pääsemise puhul. Mis tahes ohtudega sa ka minevikus rinda pistnud poleks, eile olid küll õnnega koos.»
Ta noogutas pead ning tõstis käe kõrva äärde.
«Aitüma teile, noorhärra. Oodake, sir, las ma püüan otsa kinni. Nõndamoodi! Tõstame selle korvi ka sinnasamma pingi peale? Ja kas see kena noormees ka teiega kaasa tuleb? Ei?
Ehk lubate mul siis veel natike teie lahkust kuritarvitada ja ta veerandtunnikeseks enda seltsi võtta, et ta mulle linnas paar kohta kätte näitaks, kus ma ära käima pean. Muidu ma ju ei küsiks, sir, a nigu näete, olen ma poolenisti sant, ja see on mulle võõras sadam, sellepärast et muidu sõidan ma Lääne-India saarte vahet.»
«Ole aga lahke,» vastasin ma. «Darby, juhata isand Silver, kuhu iganes ta minna tahab.»
Darby tedretähniline nägu lõi nõnda lobedalt piraatidest pajatava ühejalgse meremehe seltsi kauemaks jäämise ootuses särama.
«Oijaa, isand Robert,» ütles ta. «Teen kõik, mis tarvis.»
«Küllap ta teeb,» kinnitas Silver. «Lahkema näoga poissi ei ole ma elu sees näind. Ma alati räägin, noorhärra, lahke näoga käib lahke süda ka kokku.»
Paadimees oli juba valmis meid kaist eemale lükkama, kui äkiline mõte mul talle ootamiseks märku andma sundis.
«Muide, isand Silver,» hüüdsin ma, «mulle tuli just pähe, et Darby ei pruugi osatagi kõiki sinu soove täita. On sul plaanis kellegagi kohtuda?»
Ta näis korraks kõhklema löövat.
«No kellegi kindlaga just mitte, sir,» vastas ta viimaks. «Mul oleks tarvis Vaalapea võõrastemajas ära käia, kui te seandset paika teadma juhtute.»
Noogutasin.
«See on siinsamas lähedal Läänekvartalis. Darby oskab sulle näidata.»
Ta hõikas jällegi tänusõnu ning luukas tema kõrval naeruväärse uhkusega sörkiva Darby seltsis kargu najal väledalt minema.
Anne’i pardalt leidsin eest paraja segaduse. Kapten Farraday, nagu arvanudki olin, polnud eile pärastlõunal maale minekust saati naasnud ning oli kahtlemata ametis mitmesuguste kangete jookide peatäie väljamagamisega George’i võõrastemajas. Tüürimees oli hommikul kaldale teda otsima läinud ja küllap temagi kasutas võimalust kipri eeskuju järgida. Laeval käsutas tüürimehe abi, seesama Jenkins, kes oli pääsenud hirmsa Rip-Rapi ja Flinti verise käe läbi uputamisest. Ta oli kurvameelne hapu näoga idainglane, kes Peter Corlaeri sarnaselt ainustki liigutust raisku ei lasknud, ning temaga koos lastikirjadest läbi närida oli tüütu. Võtsin vastu pakkumise temaga koos lõunat süüa, ning õhtupoolik oli juba käes, kui oma tööga lõpuks ühele poole saime, homseks lihtrite saatmise kellaaja kokku leppisime ning tekile naasime.
Mind siia toonud paat oli juba ammu tagasi läinud, seega lasi ta pootsmanil minu kaldale tagasi sõudmiseks meeskonna kokku panna. Parda ääres oodates tegin juttu sel hommikul saabunud kahest laevast.
«See prikk nägi teie sõber Rip-Rappi üsna lähedalt,» ütlesin ma.
«Jah,» vastas Jenkins mornilt. «Üpris kummaline, et Barbadose laev suhkrut ja rummi New Yorki veab. Muidu jätavad nad selle jänkide hooleks.»
«Tõsi,» tunnistasin, «aga eks erand kinnitab reeglit.»
Hispaania fregati tekilt ülesvoolu kõlas hõbedane viletriller.
«Hirmus kahju, et see meie laevu pole,» tähendasin ma. «Rip-Rapile kuluks ära samaga mõõta.»
Jenkins suutis näoilmet kriipsuvõrragi muutmata kirjeldamatut põlastust väljendada.
«Need on hispaanlased ju!» mühatas ta. «Tea, mis nad üleüldse siin teevad?»
«Võib-olla kandis tuul nad ookeani ületades põhja poole,» pakkusin.
Jenkins mühatas veelkord.
«Purjedki on neil seesimata. Silmaga näha, et plaanitsevad midagi.»
«Plaanitsevad? Mida?» pärisin ma.
Ta kehitas õlgu.
«Ei tea, ei oska öelda. Aga hispaanlastelt pole kunagi midagi head oodata, isand Ormerod, võite mürki võtta.»
Enne, kui vastata jõudsin, teatas pootsman, et paat on klaar ja ootab mind redeli all, ning ma jätsin Jenkinsiga rutakalt hüvasti, sest see alatine morn meel hakkas pikemalt tema seltsis viibides üsna tüütama.
Kui meie paat Bristoli postilaeva pardast eemale sõudis, tuiskas hispaania laeva tagant välja pikk paat ning võttis meiega sama kursi, tosinkond tursket selli aerudel. Ahtris neid käsutava ohvitseri kõrval istus üksik mantlisse mähitud kuju. Mõlemad paadid jõudsid Broad Streeti kai juurde pea üheaegselt ning ma hüppasin maha, viskasin sõudnud madrustele paar münti ja asusin minekule, et ette kanda isale, kes kindlasti minu