Pärand. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
Isegi Arnar oli alla andnud pärast seda, kui suvatses viimaks üleolevalt Karli harrastust tähele panna. Vend murdis pliiatsit peos hoides tundide viisi nende numbrirühmade kallal pead, kuni viskas lõpuks pliiatsi lauale ja kuulutas vihaselt, et see on ports mõttetut jama. Aga Karl oli teistsugusel arvamusel. See on šiffer ja niisugune šiffer, mida on võimatu ilma võtmeta lahti mõistatada. See ei takistanud siiski inimesi probleemiga rinda pistmast.
Tal vedas. Harilikult töötasid need jaamad täis- või pooltunnil ja praegu oli kell veidi üle poole kaheksa. Ta sattus tuttavale saatele jaamalt, mida tunti üldiselt „Vene mehe” nime all. Kähe mehehääl rääkis vene keeles ridamisi numbreid ja kordas neid eetriraginate saatel üha uuesti ja uuesti. „A-din, a-din, a-din, pjätj, semj, pjätj, nolj, nolj.” Suurem osa jaamu pidas kinni kindlakskujunenud mallist ehk saade algas iseloomuliku avamänguga, milleks oli mingisugune konkreetne sõna – näiteks „Valmis? Valmis?”, „Achtung!” või „¡Atención!” –, meloodia või tähtede või numbrite jada. See oli jaama tunnuseks ja andis mõnel juhul tõenäoliselt ka teada, kellele saade on määratud. Tavaliselt korrati seda rutiinset algust mitu korda, enne kui edastati sõnumi põhiosa. See koosnes üksteisele järgnevatest numbritest ja tähtedest, kusjuures sageli käis nende ette ka samuti mitu korda korratav teade selle kohta, mitu numbrirühma tuleb. Numbritele järgnes lõpusignaal, mis oli igal jaamal isesugune, kuigi enamasti koosnes see lihtsalt sõnadest „lõpp” või „sõnumi lõpp” asjaomases keeles. Mõnel puhul tähistasid saate lõppu ka muusika või rida nulle.
Näiteks Vene mees lõpetaski niiviisi. Karl kuulas tema lõpusõnu: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Vaikus ja ragin. „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Taas vaikus ja siis viimaks: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Ja saatja lahkus eetrist.
Karl hakkas kähku otsima uut jaama ja sattus sedapuhku ühele niisugusele, mida ta polnud enda meelest varem kordagi kuulnud. Ta teritas kõrvu, kui taipas, et keel kõlab põhjamaiselt. Pärast reguleerimist peenhäälestusnupuga kuulis ta juttu üpris selgesti ja see üksnes suurendas tema hämmastust: „…üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Numbrirühma korrati ja nüüd jõudis see temani tervikuna. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Rääkis naisehääl, mis oli nagu tavaliselt kunstlikult genereeritud. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Hääl vakatas. Karl kallutas ennast toolil ettepoole, tõmbas sõrmedega imestavalt üle lauba ja võttis siis pea käte vahele. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Ta langetas käed ning haaras märkmiku ja pastapliiatsi, mida ta alati läheduses hoidis. Ta oli juba valmis numbreid kirja panema, kui hääl hakkas deklameerima järgmist rühma: „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.”
Pastakas ei tahtnud alguses hästi töötada ja Karl pidi olema ettevaatlik, et pöörase kiiruga numbreid kirja pannes mitte selle otsa murda. Siis hakkas pasta äkitselt voolama. „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.” Ta luges korratavaid numbreid paberilt ja püüdis tabada mingisugust aktsenti, kuid sünteetiline hääl ei kõlanud võõramaiselt. Kas mõni Islandi olgu siis ebaseaduslik või riigiasutustele alluv organisatsioon võis olla tööle pannud numbrijaama? See ei tundunud olevat võimalik. Tegemist pidi olema välismaa jaamaga, mis kasutas inimeste segadusse ajamiseks islandi keelt. Aga saade oli selge – liiga selge selleks, et jõuda kohale kaugelt. Karl kuulas numbrijada hämmeldunult. Islandilt ei saa see ju ometi tulla? Ta oleks võinud oma viimase dollari peale kihla vedada, et kui kellelgi peaks siinmaal tekkima vajadus salateateid edastada, siis valitakse sidepidamise viisiks internet. Lühilaineraadio oli tema kaasmaalaaste jaoks liiga vanamoodne. Hääl hakkas otsekui selleks, et oma sõnumit kindlalt paika rammida, uuesti lugema esimest numbrirühma: „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Karl pani need kirja ja jäi tulemust põrnitsema: 1703920569. Kui jada korrati, luges ta seda uuesti. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Kõik numbrid olid õiged. Tegemist pidi olema absurdse kokkusattumusega. Või mingisuguse tema pihta sihitud naljaga.
See oli tema isikukood.
Karl uuris teist numbrijada: 2412797319. Ka see võis olla kellegi isikukood. Ta toksis numbrid nutitelefonis otsimootorisse ja sai 122 tulemust, kusjuures ükski nendest ei olnud Islandilt. Ta lisas proovimise mõttes kuue numbrimärgi järele õigesse kohta sidekriipsu ja tegi uue otsingu. Pihtas. Selle isikukoodi omanikuks osutus keegi naine, kelle nime Elísa Bjarnadóttir ta ei tundnud. Ta otsis naise pilte, kuid sellest polnud abi. Nägu ei olnud nimest tuttavam. Karl pani telefoni käest. Kogu see asi oli veider ja tekitas kõhedust. Sõnumi edastamine oli läbi saanud ning hingetu hääl lõpetas saate sõnadega: „Head aega, hiljem täiendavalt.” Sellele järgnes mängutoosil esitatud meloodia. Siis tuli vaikus. Ta võttis kõrvaklapid peast.
Aknalt kostis rammetut kärbsesuminat. Karl pöördus selle heli poole ja pidas endamisi aru, kas ta peaks vaese olevuse välja laskma ja talle kauaigatsetud vabaduse kätte andma. Õuepakases ta muidugi hukkub, kuid siis ta vähemalt sureb õnnelikuna. Aga kõrvaklappidest nõrka inimhäält kuuldes unustas ta kärbse. Saladuslik jaam oli alustamas uut saadet. Karl pani klapid pähe ja kuulis: „Halloo. Halloo. Halloo.” Seejärel korrati neidsamu numbrirühmi. Oli selge, et klubi koosolekule ta igatahes enam ei jõua. Sellest oli kahju, kuna tal oli viimaks ometi midagi ette kanda. Kuid vahest olekski parem, kui ta jätaks selle esialgu enda teada. Iseäranis juhuks, kui see peaks olema tema pihta sihitud nali.
Kärbes viskus sellal, kui Karl pingsalt kuulas, viimast korda vastu klaasi ja kukkus siis surnult maha.
4. peatükk
Laupäev
Margrétil ei paistnud olevat aimugi, et teda jälgitakse. Ta istus pisikesel sohval, millele ta koos tema külje vastu toetuva tohutu kaisuloomaga üksnes hädavaevu mahtus. Ta ei olnud mänguasja puudutanud. Tema roheliste silmade pilk uitas kärsitult ringi mööda kasina sisustusega ruumi, otsides midagi, millele pidama jääda, ja vältis tema kõrval toolil istuva neiu Silja silmi, kes püüdis lihtsaid küsimusi esitades vestlust ülal hoida. Silja naeratas Margrétile ja püüdis hoolikalt mitte vaadata ebaloomulikult sageli sohva vastas seinal rippuvasse suurde peeglisse. Tüdruku pilk aga seevastu naasis ühtelugu tema enda peegeldusele ja ta ei teadnudki, et teiselt poolt peeglit jälgivad teda inimesed. Ta polnud lausunud sõnakestki, vaid piirdus vastates noogutuse või pearaputusega vastavalt sellele, kumb parajasti kohane oli. See ei olnudki oluline, sest Silja küsimused polnud veel tähtsaid teemasid puudutanud. Ta pidi kõigepealt võitma lapse usalduse ja pealegi ootasid nad veel nagunii politsei esindaja saabumist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.