Proloog

      Corki krahvkond, Iirimaa, 1925

      Kaks kriimu näo ja kärnas põlvedega väikest poissi jõudsid roostes värava juurde mööda vaevu märgatavat rada, mis keeras peateest kõrvale ja lõikas kaarega läbi metsa. Värava taga puude vahel oli unustusse vajunud varemeis mahapõlenud Deverilli loss, mis oli kunagi olnud ühe suursugusema angloiiri perekonna kodu ja langenud kolme aasta eest tuleroaks. Maavaldust ümbritsev kivimüür oli mahajäetuse, metsa apluse ja karmide talvetuulte tõttu kohati kokku langenud. Sammal levis takistamatult, umbrohi laiutas kõikjal, müüril kasvas juuksetuttidena rohi ja luuderohi sirutas oma lehised sõrmed üle kivide, neelates terveid müürijuppe, nii et neist ei jäänud suurt midagi näha. Poisid ei lasknud ennast segada suurest sildist, mis ähvardas sissetungijaid kohtuga, ega hämarast porisest sissesõiduteest, mis oli täis sinna igal sügisel kuhjuvaid kõdunevaid lehti ja oksi. Tabalukk kolksatas vastu ketti, kui poisid värava paokile lükkasid ja sealt sisse lipsasid.

      Teisel pool oli vaikne ja vettinud mets, sest suvi oli lõppenud ja saabunud oli jäiste tuulte ning külma vihmaga sügis. Sissesõiduteed olid kunagi mõlemalt poolt ääristanud rododendronipõõsad, aga nüüd olid need osaliselt tihedasti nõgestesse, sõnajalgadesse ja loorberisse kasvanud. Poisid jooksid põõsastest mööda, mõtlemata, mida need kunagi tähendasid, teadmata, et seesama sissesõidutee oli näinud tõldu, mis tõid võimsasse mere poole vaatavasse lossi krahvkonna koorekihti. Nüüd oli sissesõiduteest jäänud kõigest porine rada ja loss oli varemeis. Praegu käisid siin ainult kaarnad ja tuvid ning kartmatud seiklushimulised poisikesed, kes olid kindlad, et sellest unustatud kohast ei leia neid mitte keegi.

      Poisid kiirustasid õhinal läbi umbrohu mängima kunagise uhke kodu tubades. Keerdtrepp oli ammu kadunud ja läbi katuse sisse langenud korstnatest olid saanud tellisehunnikud, mida mööda poisid ringi ronisid. Läänetiivas olid katusest järel vaid tugevad talad, mis ühendasid kahte allesjäänud seina ja nägid välja nagu mingi hiigellooma paljas skelett, mis on jäetud õhu kätte kõdunema.

      Poistel oli liiga palju tegemist, et tajuda kurbust, mis hõljus selle paiga kohal, või kuulda mineviku nukrat kaja. Nad olid liiga noored, et teada midagi nostalgiast või melanhoolsest tundest, mida tekitab surelikkuse tajumine. Siin pesitsevad vaimud, kes leinasid kodu kaotust ja oma üürikest elu, olid kui üle vee puhuv tuul. Poisid kuulsid tühjade aknaavade ägamist, vilistamist allesjäänud korstnates ja tundsid üksnes elevusevärinaid, sest jubedus ainult suurendas nende lõbu, mitte ei vähendanud seda. Poiste poolest oleksid need vaimud võinud sama hästi ka olemata olla, nemad ei pööranud vaimudele mingit tähelepanu.

      Peaukse kohal märkas üks poiss ladina tähti, mis olid tahmaga koos ja tuhmunud uksesillusel pooleldi nähtamatud. „Castellum Deverilli est suum regnum 1662,” luges ta.

      „Mida see tähendab?” küsis väiksem poiss.

      „Siin kandis teavad ju kõik, mida see tähendab. Deverilli loss on tema kuningriik.”

      Väiksem poiss hakkas naerma. „Praegu pole see küll enam suurem asi loss,” arvas ta.

      Poisid liikusid hääbuvas valguses toast tuppa nagu kaks paharetti ja kaevasid lootusrikkalt seal, kus pinnas oli pehme. Nende vaikne jutuvada segunes kaarnate kraaksumise ja tuvide kudrutamisega, kummitused leppisid sellega, meenutades omaenda lapsepõlve ja mänge, mida nad olid mänginud lossi lopsakates aedades. Toona oli loss olnud vaimustav.

      Sajandivahetusel oli lossi juures olnud müüriga aed, kus kasvas rikkalikult igasuguseid puu- ja köögivilju, et toita Deverilli perekonda ja nende teenijaid. Oli olnud roosiaed, puukool ja labürint, kuhu Deverilli lapsed pidevalt ennast ja teisi jugapuuhekkide vahele ära kaotasid. Olid olnud ka peened klaasmajad, kus orhideede ja viigipuude seas kasvasid tomatid, nurmenukud peegeldasid suvepäikest metsalilleaias, kus lossidaamid pidasid piknikuid ning veetsid pärastlõunaid naerdes ja lobisedes. Kunagi meenutasid need aiad paradiisi, kuid praegu levitasid kõdulõhna. Nende kohal hõljus päikesepaistest hoolimata vari ja järk-järgult pigistas kassitapp neist elumahlad välja. Lossi kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järel, välja arvatud omamoodi metsik suursugusus, mille muutis veel köitvamaks koha traagiline saatus.

      Kuuldes automürinat, jätsid poisid kaevamise. Mürin valjenes, kui auto mööda sissesõiduteed lähemale jõudis. Poisid vaatasid hämmeldunult teineteisele otsa, kiirustasid läbi tubade maja eesossa, vaatasid seal klaasita aknast välja ja nägid läikivat Ford T-d, mis sõitis lossi ette ja peatus seal, kus kunagi oli olnud peatrepp.

      Uudishimu ei andnud poistele rahu ja nad nügisid teineteist, et paremini näha, hoides samal ajal hoolega, et nende pead seina taga peidus oleksid. Pehme katuse ja sujuvalt kaarjate joontega autot nähes vajusid neil suud ammuli. Päike peegeldus klantsivalt roheliselt kapotilt ja hõbedased esituled särasid nagu konna silmad. Siis avanes juhipoolne uks ja välja astus pruuni viltkaabu ja peene kaamelikarvast mantliga mees. Ta lasi pilgul üle lossi käia ning tal võttis hetke aega, et avanevat dramaatilist vaatepilti silmitseda. Mees vangutas pead ja krimpsutas nägu, justkui tunnistades selle õnnetuse suurust, mis niisuguse kauni lossi oli hävitanud. Siis astus ta kaassõitja ukse juurde ja tegi selle lahti.

      Mees sirutas käe ja autost ilmus väike must kinnas ning võttis tal käest kinni. Poisid olid nii tasa, et kui poleks olnud nende roosasid nägusid ja musti juukseid, võinuks neid ulakate keerubite kujudeks pidada. Üha kasvava huviga jälgisid nad, kuidas autost astus välja naine. Tal oli seljas sügavat smaragdrohelist värvi elegantne kleit ja pikk must mantel, must kübar oli nii sügavalt pähe tõmmatud, et selle lai serv varjas nägu. Kübaraserva alt paistsid ainult tulipunased huuled, mis mõjusid valge naha taustal üsna rabavalt. Naise parema õla juures sätendas suur teemandist tähekujuline pross. Poistel läksid silmad pärani, sest naine nägi välja, nagu oleks ta hoopis teisest maailmast – maailmast, mille asukad olid elanud selles uhkes lossis, enne kui see minema pühiti.

      Naine seisis mustunud müüride all ja lõi pea kuklasse. Ta võttis mehel käest ja keeras näoga tema poole. „Olgu jumal mulle tunnistajaks,” ütles ta ja poisid pidid kõrvu teritama, et teda kuulda. „Ma ehitan selle lossi üles.” Naine vaikis ja mees ei teinud midagi, et teda tagant kiirustada. Tüki aja pärast pööras naine pilgu uuesti lossi poole ja tema lõug tõmbus pingule. „Lõppude lõpuks on mul sama palju õigust kui teistelgi.”

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Corki krahvkond, Iirimaa, 1910

      Kitty Deverill oli üheksa-aastane. Teiste laste jaoks, kes olid sündinud muudel kuupäevadel, ei olnud üheksaseks saamine kuigi tähtis. Aga Kittyle, kes oli sündinud üheksanda kuu üheksandal päeval aastal 1900, oli üheksa-aastaseks saamine olnud tõepoolest väga oluline. Neid mõtteid ei pannud lapsele pähe mitte tema ema, kaunis ja ennast imetlev Maud – Maudi Kitty ei huvitanud. Tal oli veel kaks tütart, kes hakkasid varsti täiskasvanuks saama, ja tema silmatera, kullakallis poeg Etonis. Viie aasta jooksul, mis jäid Harry ja Kitty sünni vahele, oli Maudil olnud kolm nurisünnitust, mis olid tingitud ägedast ratsutamisest Ballinakelly ümbruse mägedes – Maud ei lasknud mingil ebamugaval rasedusel oma lõbu rikkuda. Aga ükskõik kui palju ta tookord hulljulgelt ringi galopeeris, see ei vabastanud teda neljandast lapsest, kes vastu ootusi oli nõrk ja piiksuv punaste juuste ja läbipaistva nahaga tüdruk, pigem kidur kassipoeg kui inimlaps. Maud oli vastikustundega pea kõrvale pööranud ja keeldunud teda omaks võtmast. Õigupoolest oli ta lapse lausa ära tõuganud, keeldunud sõpru vastu