Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
tõstis, oli Kitty juba läinud.
Teine peatükk
Kitty tähelepanu oli endale tõmmanud vali püssipauk. Korraks tardus ta tagatrepil paigale. Tundus, nagu oleks pauk kostnud lossist seest. Siis järgnes äge haukumine. Kitty kiirustas halli ja nägi, et vanaisa kolm pruuni hundikoera tormasid raamatukogust välja ning kihutasid trepist üles. Kõhklemata jooksis ta neile kahte astet korraga võttes järele. Koerad lidusid mööda koridori ja libisesid vaibal, vaevu pääsedes ümber nurga keerates vastu seina põrkamast.
Kitty leidis tavalistes tviidpükstes ja pintsakus vanaisa tema garderoobist akna alt, kus ta vintpüssiga välja aeda sihtis. Ta tulistas lustlikult veel ühe korra. Lask hääbus muruplatsi kohal kogunevasse niiskesse talvisesse uttu. „Neetud paavstimeelsed!” möirgas ta. „Küll ma teid õpetan minu maa peale tungima! Tehke nüüd, et te kaote, enne kui ma korralikult sihin ja teid enneaegu hauda saadan!”
Kitty vaatas vanaisa õudusega. Näha, kuidas Hubert Deverill katoliiklasi tulistab, polnud mingi üllatus. Vanaisal oli sageli kokkupõrkeid salaküttide ja jäätmekogujatega, kes mõisa maadel ringi hiilisid ja metsloomi jahtisid, ning Kitty oli piisavalt raamatukogu ukse taga kuulatanud ja teadis täpselt, mida ta neist arvab. Tüdruk ei saanud küll aru, kuidas võis vanaisa vihata kedagi ainult seepärast, et too on katoliiklane – kõik Kitty sõbrad olid Iiri katoliiklased. Huberti koerad lõõtsutasid tema jalge juures, Hubert tõmbas püssi jälle sisse ja patsutas koeri kiindunult. Kui ta märkas ukseavas kulmu kortsutavat lapselast, kes oli justkui miniatuurne väljaanne tema naisest, naeratas ta üleannetult. „Tere, Kitty-kullake! Kooki tahad?”
„Porterikooki?”
„Natukese brändiga. See teeb sulle head. Toob veidi värvi su kahvatutele põskedele.” Hubert helistas toapoissi kutsudes kellukest, mis omakorda pani helisema kella all teenijaruumides laua peal nime lord Deverill all.
„Ma sündisingi kahvatuna, vanaisa,” vastas Kitty, vaadates, kuidas vanaisa murdis püssi lahti ja võttis käevangu nagu vanaema Ballinakellysse minnes oma käekoti.
„Kuidas Boyne’i lahinguga on?” küsis vanaisa.
Kitty ohkas. „See oli möödunud aastal, vanaisa. Praegu ma õpin Londoni suurt tulekahju.”
„Tubli, tubli,” pomises vanaisa, mõte juba teiste asjade juures.
„Vanaisa?”
„Jah.”
„Kas sa armastad seda lossi?”
„Punkt maha lolli küsimuse eest,” vastas Hubert pahuralt.
„Ma mõtlen seda, et kas sul on midagi selle vastu, kui sa siia igavesti kinni jääd?”
„Kui sa vihjad Barton Deverilli needmisele, siis sinu guvernant peaks õpetama sulle õiget ajalugu, mitte rahvaluulet.”
„Preili Grieve ei õpeta mulle mingit rahvaluulet, hoopis vanaema õpetab.”
„Noh, jah…” pomises Hubert. „Tobedus.”
„Aga sa oleksid ju siin õnnelik, eks? Vanaema räägib, et sa armastad seda lossi rohkem, kui ükski Deverill kunagi on armastanud.”
„Sa tead küll, et sinu vanaemal on alati õigus.”
„Ma mõtlen seda, et kas sulle oleks väga vastumeelne elada…”
Hubert katkestas lapselast, enne kui too sai jätkata. „Kus pagana kohas see Skiddy on? Lähme sööme natuke kooki, enne kui hiired selle nahka panevad. Skiddy!”
Kui nad mööda külma koridori trepi poole läksid, tuli neile vastu hingeldav härra Skiddy. Kuuekümne kaheksa aastaselt oli Frank Skiddy töötanud Deverilli lossis üle viiekümne aasta, tööle võttis ta juba eelmine lord Deverill. Ta oli väga kõhn ja habras, sest tal oli nisuallergia, ning tema kopsud olid armistunud varases lapsepõlves põetud nakkuse tõttu, aga paljalt mõte pensionile jäämisest ei tulnud kõne allagi vana kaardiväe puhul, kes töötas hoolimata oma üles ütlevatest kehadest ikka edasi. „Milord,” ütles Frank Skiddy, kui nägi lord Deverilli üle vaiba enda poole sammumas, lapselaps ja koerakolmik sabas.
„Aeglaseks hakkate jääma, Skiddy.” Hubert ulatas püssi toapoisi kätte. „Seda peab korralikult puhastama. Aedades on juba liiga palju küülikuid.”
„Jah, milord,” vastas härra Skiddy, kes oli harjunud oma isanda ekstsentrilise käitumisega ega lasknud ennast sellest segada.
Lord Deverill läks pikkade sammudega peatrepist alla. „Kuidas oleks ühe malepartiiga koogi kõrvale, noor daam?”
„Jah, palun,” vastas Kitty õnnelikult. „Ma panen laua üles ja pärast teejoomist võime mängida.”
„Häda on selles, et sa veedad liiga palju aega oma väljamõeldistes. Need väljamõeldised on üks ohtlik koht. Guvernant peaks sulle rohkem tegevust leidma.”
„Mulle ei meeldi preili Grieve,” teatas Kitty.
„Guvernandi asi polegi meeldida,” ütles vanaisa talle karmilt, otsekui oleks see, et guvernant võiks meeldida, niisama imelik mõte kui see, et meeldida võiks katoliiklane. „Ta tuleb välja kannatada.”
„Millal ma temast lahti saan, vanaisa?”
„Kui sa endale sobiliku abikaasa leiad. Siis pead hakkama teda välja kannatama!”
Kitty armastas vanaisa ja vanema rohkem kui vanemaid või õdesidvendi, sest vanavanemate seltsis tundis ta ennast väärtuslikuna. Erinevalt mammast ja papast pühendasid vanaema ja vanaisa talle aega ja tähelepanu. Kui Hubert polnud jahil, kalal, ei korjanud koos koertega mõisamaadelt kokku varitsusest lastud neppe või polnud Dublinis Kildare Street Clubis või Dublini Kuningliku Ühingu koosolekul, õpetas ta Kittyt malet, bridži ja visti mängima lausa üllatava kannatlikkusega mehe kohta, kes üldiselt oli lastega üsna kannatamatu. Adeline lubas Kittyl aias abiks olla. Kuigi neil oli rohkesti aednikke, rabas Adeline tundide kaupa kaarja katusega kasvuhoonetes. Nende klaasehitiste soojas mullalõhnalises õhus kasvatas ta nelke, viinamarju ja virsikuid ning hellitas laia valikut pikkade ladinakeelsete nimedega potililli. Ta kasvatas taimi ja lilli ravieesmärgil ning võttis vaevaks oma teadmisi lapselapsele edasi anda. Kadakas aitab reumatoidartriidi, aniis köha ja seedehäirete, petersell tursete, punane ristik haavandite ja viirpuu südamehädade vastu. Adeline’i lemmikud olid pingeid leevendav kanep ja maksa raviv piimohakas.
Kui Hubert ja Kitty raamatukokku jõudsid, tõstis Adeline pilgu orhideelt, mida ta maalis laua taga eendakna juures, kasutades ära hääbuvat valgust. „Ma oletan, et see olid sina, kallis, seal garderoobiakna juures,” ütles Adeline, heites abikaasale üle prillide etteheitva pilgu.
„Neetud küülikud,” vastas Hubert, vajus tugitooli kaminas lõbusalt lõkendava turbatule kõrval ja varjus The Irish Timesi taha.
Adeline vangutas leplikult pead ja hakkas edasi maalima. „Kui sa niimoodi jätkad, Hubert, ajad sa nad ainult veel rohkem raevu,” lausus ta.
„Nad pole raevus,” vastas Hubert.
„Muidugi on. Nad on juba sadu aastaid raevus olnud…”
„Mida? Küülikud või?”
Adeline jättis pintsli paigale ja ohkas. „Sa oled võimatu, Hubert!”
Kitty istus diivanil ja vahtis näljaselt kooki, mis koos teekannu ja portselantassidega tema ette lauale oli asetatud. Koerad seadsid end raskelt ohates tule juurde. Kook polnud nende jaoks.
„Noh, kullake, võta kooki,” kehutas Adeline lapselast. „Kas nad seal ei anna sulle üldse süüa?” küsis ta, kibrutades lapse kõhnade käsivarte ja imepeene talje poole kulmu.
„Proua Doyle on parem kokk,” ütles Kitty, kujutledes proua Gibbonsi rasvast liha ja vesist kapsast.
„See on sellepärast nii, et ma õpetasin talle, et toit ei pea ainult kõhtu täitma, see peab ka hästi maitsema. Sa oleksid üllatunud, kui kuuleksid, et väga paljud inimesed söövad ainult selleks, et kõhtu täita, mitte et toitu nautida. Ütlen su mammale, et ta saadaks