Tormirinne. Jim Butcher
Читать онлайн книгу.
ning ma vaarusin toast välja. Sõnapidaja Carmichael oli roostevabast plekist ämbri ukse taha valmis pannud ja ma vajusin oksendades põlvili.
Enda kokkuvõtmiseks kulus kõigest mõni sekund, kuid ma ei tahtnud sinna tuppa tagasi minna. Mul polnud tarvis rohkem näha, mis seal on. Ma ei tahtnud vaadata kaht surnud inimest, kelle südamed olid sõna otseses mõttes rinnas plahvatanud.
Ja selle tegemiseks oli keegi kasutanud võlukunsti. Ta oli kasutanud võlukunsti teisele kahju tekitamiseks, rikkudes Esimest Seadust. Valge Nõukogu saab selle peale kollektiivse rabanduse. Siin polnud tegutsenud kuri vaim või pahatahtlik olemusvorm, polnud rünnanud ka mõni arvukatest Varivalla olevustest, näiteks vampiir või troll. See oli ettekavatsetud tahtlik tegu, mille saatis korda sorts, võlur või inimolend, kes suudab kasutada loomise ja elu enda põhilisi energiaid.
See oli hullem kui mõrv. See oli väändunud, paheline perverssus, nagu oleks keegi peksnud teise inimese surnuks Botticelli maaliga, muutnud midagi kaunist täieliku hävingu relvaks.
Kui te pole ise sellega kunagi tegelenud, on seda raske seletada. Võlukunsti on loonud elu ja suuremalt osalt just inimolendi teadlikkus, intellekt ja emotsioonid. Sellelesamale elule lõpu tegemine temast sündinud võlukunstiga on kuidagi kohutav, peaaegu verepilastuslik.
Ajasin ennast jälle sirgu ja hingasin raskelt, värisedes ja oksemaitset suus tundes, kui Murphy koos Carmichaeliga toast välja tuli.
„Hea küll, Harry,” ütles Murphy. „Lase tulla. Mis sinu arust siin juhtus?”
Kogusin enne vastamist hetke mõtteid. „Nad tulid sisse. Jõid natuke šampust. Tantsisid pisut, õrnutsesid, seal stereo juures. Siis läksid magamistuppa. Seal olid nad alla tunni. See tabas neid, kui nad olid just haripunkti jõudmas.”
„Alla tunni,” kordas Carmichael. „Kust sa tead?”
„CD kestab ainult tund ja kümme minutit. Arvesta mõned minutid tantsimiseks ja šampanjaks ning siis on nad magamistoas. Kas plaat mängis, kui nad leiti?”
„Ei,” ütles Murphy.
„Siis ei olnud seda korduse peale pandud. Arvan, et nad tahtsid muusikat selleks, et kõik oleks lihtsalt täiuslik, kui nüüd vaadata seda numbrituba ja kõike.”
Carmichael uratas hapult. „Mitte midagi, mille me ise poleks juba välja mõelnud,” ütles ta Murphyle. „Parem, kui ta veel millegi peale tuleks.”
Murphy sähvas Carmichaelile pilgu, mis ütles „ole vait!”, ja lausus siis leebelt mulle: „Meil on rohkem tarvis, Harry.”
Tõmbasin ühe käe sõrmedega läbi juuste. „On ainult kaks moodust, kuidas keegi oleks seda teha saanud. Kõigepealt esilemanamine. Esilemanamine on väljendusliku võlukunsti või nõiduse kõige otsesem, vaatemängulisem ja kärarikkam vorm. Kuid ma kahtlen, et seda tegi manaja.”
„Miks?” nõudis Murphy. Kuulsin tema pliiatsit kribimas märkmikku, mida ta alati kaasas kandis.
„Sest sa pead nägema või puudutama kohta, kuhu tahad oma energiat suunata,” vastasin talle. „Mõjub ainult nägemisulatuses. See mees või naine oleks pidanud koos nendega samas toas olema. Millegi selletaolise puhul on raske asitõendeid peita ja igaühel, kellel on piisavalt oskusi sellise loitsu jaoks, oleks jätkunud ka mõistust kasutada selle asemel püssi. See on lihtsam.”
„Mis on teine võimalus?” küsis Murphy.
„Taumaturgia,” vastasin. „Nagu siin, nii ka seal. Tuleb panna midagi juhtuma väiksemas mõõdus ja suunata sellesse energiat, et sama juhtuks ka suuremas mõõdus.”
Carmichael norsatas. „On vast jamajutt.”
Murphy hääl kõlas skeptiliselt. „Kuidas see töötaks, Harry? Kas seda saaks teha kusagilt mujalt?”
Noogutasin. „Tapjal läheks tarvis midagi, mis teda ohvritega ühendaks. Juuksekarvu, sõrmeküüsi, veretilka. Sedasorti asju.”
„Nagu voodoo nukk?”
„Täpselt sama asi, jah.”
„Naise juuksed on värskelt värvitud,” sõnas Murphy.
Noogutasin. „Kui sul õnnestub välja selgitada, kus ta laskis oma soengut hooldada, võiksid ehk midagi leida. Ma ei tea.”
„Kas oskad mulle veel midagi rääkida, millest võiks kasu olla?”
„Jah. Tapja tundis ohvreid. Ja ma arvan, et see oli naine.”
Carmichael norsatas. „Ma ei usu, et peaksime siin istuma ja seda kuulama. Üheksal juhul kümnest tunneb tapja ohvrit.”
„Ole vait, Carmichael,” ütles Murphy. „Miks sa nii arvad, Harry?”
Tõusin püsti ja hõõrusin pihkudega nägu. „Selle järgi, mismoodi võlukunst mõjub. Alati, kui seda kasutad, tuleb see sinu seest. Et seda tööle panna, peavad võlurid keskenduma sellele, mida nad teha püüavad, seda visualiseerima, sellesse uskuma. Sa ei saa panna juhtuma midagi, mis ei ole osa sinust, sinu sisemusest. Tapja oleks võinud nad mõlemad mõrvata ja maskeerida selle õnnetuseks, aga tema tegi seda niimoodi. Et seda niimoodi teha, pidi see naine tahtma nende surma väga isiklikel põhjustel, et soovida sel kombel nende sisemusse tungida. Võib-olla kättemaks. Võib-olla otsite armukest või abikaasat.
Vihjab ka see, millal nad surid – otse keset seksi. See ei olnud kokkusattumus. Emotsioonid on võlukunsti jaoks nagu kanal või rada, mida saab kasutada sinuni jõudmiseks. See naine leidis aja, mil need kaks olid koos ja himust üles köetud. Ta hankis vajalikud asjad, mida keskendumiseks kasutada, ja kavandas kõik ette. Seda sa võõrastele ei teeks.”
„Pask,” ütles Carmichael, kuid seekord rohkem nagu hajameelse vandesõnana kui minule suunatud hinnanguna.
Murphy jõllitas mind. „Sa kordad muudkui „see naine”,” noris ta. „Mille kuradi päralt sa nii arvad?”
Viipasin magamistoa poole. „Sest midagi selletaolist ei saa teha tohutu vihkamiseta,” vastasin. „Naised on kõvemad vihkajad kui mehed. Nad oskavad paremini keskenduda ja paremini välja paisata. Pagan, nõiad on lihtsalt õelamad kui võlurid. Mulle tundub see mingi naiseliku kättemaksuna.”
„Aga seda oleks võinud teha ka mees,” ütles Murphy.
„Noh…” põiklesin vastusest.
„Issand, oled sina alles šovinistlik siga, Dresden. Kas see on asi, mida ainult naine oleks saanud teha?”
„Noh… Ei ole. Seda ma ei arva.”
„Sa ei arva?” venitas Carmichael. „Kah mul ekspert.”
Kortsutasin neile mõlemale vihaselt kulmu. „Ma pole tõesti kunagi huvi tundnud, mida oleks tarvis teha, et kellegi südant plahvatama panna, Murph. Kohe, kui mul on juhust seda järele uurida, annan kindlasti sulle teada.”
„Millal sa mulle midagi öelda oskad?” küsis Murphy.
„Ei tea.” Tõstsin tema järgmise kommentaari ärahoidmiseks käe. „Ma ei saa selle värgi peale taimerit panna, Murph. Seda lihtsalt ei saa. Ma ei tea isegi seda, kas üldse suudan seda teha, veel vähem, kui kaua see aega võtaks.”
„Viiskümmend doltsi tunnis… oleks parem, kui mitte liiga kaua,” urises Carmichael. Murphy heitis talle pilgu. Ta polnud mehega just ühte meelt, aga ei pannud tal ka suud kinni.
Kasutasin võimalust paar korda sügavalt hinge tõmmata, et ennast rahustada. Vaatasin viimaks jälle nende poole. „Hea küll.” Küsisin: „Kes nad on? Ohvrid.”
„Seda pole sul tarvis teada,” kähvas Carmichael.
„Ron,” ütles Murphy. „Tahaksin tõesti natuke kohvi.”
Carmichael pööras tema poole. Ta polnud pikk, kuid tundus siiski Murphy kohal kõrguvat. „Oeh, kuule nüüd, Murph. See tüüp hoiab sind lõa otsas. Sa ei arva ju päriselt, et ta oskaks sulle midagi kuulmisväärset öelda, eks?”
Murphy silmitses partneri higist