Jänesehaak. Marje Ernits
Читать онлайн книгу.
sõnu, mida ta meeste suust juba kuulnud polnud. „Ma ei taha võlgu jääda. Palju see pirnivahetus maksab?”
„Äkki siis teenuse eest tšekki ka vaja,” ilkus keegi meestest ja Ira kinnitas: „Just! Mulle on tšekki vaja.”
Kui Harri ka ise lõpuks töökotta tagasi jõudis, lõppes ilkumine ära. Kas põhjuseks oli komandoülema autoriteet või midagi muud, aga koos temaga saabus töökotta töine meeleolu, mis polnud muudeks sõnavõttudeks eriti innustav. Ira sai töö eest makstud ning soovitud tšeki, aga ka tema süda polnud sellest hoonest lahkudes rõõmus ega rahul. Töökojast kaasa saadud masendustunne kestis veel tükk aega ning haihtus alles siis, kui Ira oli oma autoga tagasi magistraalile pööranud ja see tee oli mõtete korrastamiseks piisavalt lai ja sirge.
Vara oli veel selle juhtumi puhul millestki kindlast mõelda, ometi keris Ira Teveri mõte aina ümber noore õpetajanna, kelle esimene sõit isikliku autoga kahele naisele saatuslikuks oli saanud. Tegelikult tulnuks tal uurida tolle teise naise tausta, aga peale fakti, et ta surnud oli, polnud millestki alustada. Koledavõitu ülesvõtte kallal, mille osakonna fotograaf Üllar Laks oli laiba näost teinud, tuli veel pisut tööd teha, enne kui seda kellelegi näidata võis. Lootus, et roolis olnud naine oma kaasreisija kohta sõna kostis, oli veel küsimärgi all, ometi tundus Irale, et loo võti oli just roolis olnu käes.
Anneli Riinuski toas polnud ühtegi viidet sellele, et tal oleks olnud mõni sõbranna. Tema eluruum oli jätnud Irale lineaarse mulje. See oli nagu lasteraamatu joonistus, mille ühte nurka oli sirgeldatud täispuhutud kummimadrats, põrandale raamatud ja öölamp ning aknale pott lillega, mida polnud veel aretatudki. Õpetaja Riinuski tolle õhtu kaasreisija polnud aga pilt sellisest raamatust, vaid pigem mõnest naisteajakirjast. Miski ei viidanud ka sellele, kus täpselt hukkunud naine tol õnnetuse hetkel istus või kas ta üldse istus. Mõte, et Anneli oma kaasreisijast ise teadlik polnud, hakkas Ira peas idanema veel enne, kui ta avariist tehtud rekonstruktsioon ilmet võttis.
IT-spetsialist Säga oli Irale juba mitu sõnumit saatnud ja nii kiirustaski uurija osakonda jõudes kohe tema juurde.
„See oli lihtsalt üks tavaline avarii juhtumise paik ja sündmuskoht ei ole piisavalt märgistatud, et saaksin mingit tõest rekonstruktsiooni üles ehitada,” alustas Säga, nii kui Ira oli tema ruumi astunud. „Seal mängib iga sentimeeter rolli. Selle avariipaiga maastik on lihtsalt nii eriline, aga satelliit ei näita muud kui metsa. Vaja oleks kohapeal mõõtmisi teha, siis saan ehk täpsemalt öelda.”
„Seda see koht tõesti on. Tulin just sealt,” nõustus Ira. „Aga ütle vähemalt…”
„Vähemalt seda ma ütlen,” jätkas Säga Ira lausest haarates, „et sinna kohta, kust laip leiti, ei saanud see küll kohe kuidagi auto istmelt lennata. Tegin ridamisi vastupidise liikumise rekonstruktsioone ja siis paigutus see objekt sootuks mujale. Minu meelest on kaks võimalust: ta sai teel kõndides löögi või lamaski seal, kust ta leiti.”
„Jah. Mõtlesin ka ise sellest. Neid võimalusi on tõesti palju, aga kuidas näopildiga on?” päris Ira.
„Koolilastele näitamiseks sobilikku fotot küll veel pole,” mõmises Säga ning pillutas ekraanil autot teevallilt alla ja üles. „Vaata, vaata nüüd ise! Kui ta oleks istunud juhi kõrval, lamanuks ta seal, kui tagaistmel, siis seal… muidugi võis iga oks, känd või mätas rullumise trajektoori muuta, aga selleks on mul vaja maastiku reljeefi kohta täpseid andmeid.”
„Olgu. Ma räägin bossiga. Ehk leiab ta mõne maakorraldaja, kes sellele jubedale metsaalusele salaaiale detailplaneeringu teeb,” kõneles Ira oma nutitelefoni näppides ja lisas siis: „Ma ei saa aru, miks inimesed selliseid õudseid kohti ööbikuorgudeks kutsuvad, aga olgu pealegi. Mina lähen nüüd Saami-meest pinnima. Loodan, et vähemalt sel avarii teinud autol on meile midagi konkreetset öelda.”
Anti Saam oli hommikust saati oma ekspertide grupiga Anneli Riinuski auto kallal askeldanud ega reageerinud Ira sõnumitele ja säutsudele. Alles siis, kui naisuurija oma meeskolleegile tagumikule patsutas, ronis too auto istmete vahelt välja ja polnud sugugi rõõmus.
„Mida!” urahtas ta segamisest häirituna. „ No ei saa rahulikult töötada, aga… aga üht-teist hakkab juba selguma.”
Ira ootas kannatlikult, sest teadis Saami-meheks hüütud kolleegi töömaneere. Selle mehe tagasundimine oleks jätnud uurija veel pikemalt ootele, kui ta juba oli olnud. Lihtsam viis kolleegi rääkima panna oli ise rääkida.
„Käisin avariikohal vaatamas,” alustas Ira ja edasi jätkas juba Saami-mees. „Tean! Seal on kõik juba nii segi tallatud, et mingitest jälgedest pole juttugi. Sa mõtle! Üle kahe nädala tagasi toimunud avarii ja nüüd siis peame meie tegema imet. Pea terve ööpäev laagerdas see auto metsa all, siis tuli kiirabi oma brigaadiga, kohalikud uudishimulikud muidugi ka ja lõpuks päästetööde vabatahtlikud. Mida sa sealt veel leida loodad? Autost on isegi makk ära varastatud, muudest asjadest rääkimata. Ja kõige viimane lihvija oli liivaprits! See mees sealt töökojast oli oma halli aruga asunud seda romu juba taastama ja pakiruumi ning veljed liivapritsiga puhtaks pühkinud. On ikka kiire neil kuradi amatööridel. Mis muud, kui vaja jälle üks avariiline auto liiklusse tagasi möllida – uskumatu!”
„Aga sina leidsid ikka midagi huvitavat,” sekkus Ira, sest tal oli kiire. „Räägi! Ma tahan veel täna linnas laibakuuris ja kesklaboris ära käia, et hukkunud naine üle vaadata ning tema riided ekspertiisi viia.”
„Mina muidugi leidsin midagi ja võin sulle öelda, et juhi kõrval küll kedagi ei istunud, sest seal oli toidukast, aga tagumisel reisijapoolsel istmel istus punaste pükstega naine, no ma oletan et naine, sest mehed ikka punaseid pükse ei kanna.”
„Oi, Anti, püksikandjate suhtes sa küll eksid, aga et naine, seda võib laiba järgi otsustada,” sõnas Ira, sest oli selle suve kiirmoega pisut rohkem kursis kui ta kolleeg.
„Olgu peale, aga ma võin sulle öelda veel, et leidsin esiistme alt litritega kaunistatud tossu number 36 ja seda ikka mehed ei kanna. Veel võin ma täpselt öelda, milline oli toidukasti sisu: juubelisai, sprotipasteet, kaerahelbed, lihatoode ja kaks pudelit vahuveini. Vaata, see on tšekil kirjas, aga pappkastist on vaid põhi alles. See preili ostis endale hommikul auto, võttis masina pärastlõunal arvele ja õhtuks oli sõidukist järel romu, mis tuleks maha kanda. Lõpp! Ei mingit šampanja joomist.”
„Jänesed ikka jõid,” resümeeris Ira kolleegi mõtte omamoodi ja kinnitas: „See on nii, sest teine taoline toss oli avariipaigast leitud asjade nimekirjas. Ehk veel midagi?”
„Jah. Veel jänestest. Tagaistmel oli tõesti mingeid karvu,” märkis Saam ja lisas: „Tagumise ukse aknaklaasi kildude küljes oli punase riide rebenemisest jäänud kiude ning neid oli ka istme peal ja igal pool mujal. Ma ütleks, et neid oli isegi liiga palju. Ah jaa! Üks punane räbal oli istme vahele justkui topitud ja sellest ei saa ma aru. Nii et saada riided kindlasti ekspertiisi, siis saan materjale võrrelda.”
„Ja turvarihm, sõrmejäljed või midagi?” uuris Ira.
„Rihm oli mõlemal tagaistmel kinnitatud, aga mitte ümber keha, vaid tühjalt ja tundub, et laip ei lennanud välja mitte oma uksest, vaid juhi seljatagant ja läbi akna, mis peale esimest saltot oli väljastpoolt sisse löödud. Ilmselt siis vastu kändu või midagi, aga seda punast kaltsu, juukseid ja verd on siin-seal ja kõige rohkem klaasidel. Tehniliselt tundub auto korras olevat, nii vähemalt mehhaanikud väitsid. Kiirus kurvi sisenemisel võis olla kuskil 70 km tunnis, sest sellel näidul oli tahhomeeter kinni kiilunud. Algaja juht, ehk ei märganud, aga ei saa välistada ka muid asjaolusid.”
„Milliseid nimelt?” päris Ira, ise pidevalt oma nutitelefoni infobaasi täiendades.
„No kui see töökoja jobu poleks auto tagumist poolt üle lihvinud, võiks arvata, et keegi võis sel noorikul kannul olla, sest tagumine stange oli mõlke täis ja minu arunatuke ütleb, et need pole üle katuse võssa rullumisest, vaid rammimisest. Võisid ju ka enne olla, aga vaevalt, et see noor daam endale selliste defektidaga auto ostis või mine sa neid naisi tea. Minu meelest on selle avarii uurimine meie aja raiskamine, sest nagunii ei saa keegi kunagi teada, mis seal tegelikult