Enne kui lähed. Clare Swatman
Читать онлайн книгу.
1993
Hetkest, mil ärkan, silmad veel kõvasti kinni, tean, et miski on muutunud. Kuni aju ragistab mõtte kallal, mis see olla võiks, vilksatab peas kentsakas kujutelm: vahest oli kõik üks kohutav õudusuni ja Ed ei olegi surnud. Siis tuleb kõik jälle meelde ning kõht kisub krampi ja lihased pingule ja ma tunnen, nagu varitseks oht, et see habras side, mis hoiab mind veel maailma, minu elu küljes kinni, ähvardab igaveseks katkeda.
Ent mis on siis tänases päevas nii väga erilist?
Koguni kinnisilmi võin öelda, et tuba on valgusest üle ujutatud, mis juba iseenesest on veider. Mulle meeldib, kui toas on hämar. Kas unustasin ehk õhtul pimenduskatted ette tõmmata? Võimalik. Aga tundub, et kindlasti pole asi üksnes selles.
Ja siis triivib miski pähe. Mitte selgelt, ent on üks ähmane mälestus, mis luurab varjude vahel ja ähvardab lipsata käest. Olin aias. Sadas vihma ja ma kitkusin maast rohtu, ennastunustavalt; seda ma mäletan. Aga edasi ei mäleta eriti midagi. On lihtsalt tükk tühja maad mõne juhusliku selgema kujutisega: kukkumine, valu peas, roosid, Jane’i nägu, eredad ribavalgustid … ja siis tühjus.
Kas olen haiglas? Võib-olla ongi nii. Kukkusin, lõin pea ära ja nüüd olen siin, haiglas, kindlates kätes.
Kõik klapib, aga miskipärast ma ei usu, et seegi võiks tänase päeva eriliseks teha.
Hoian veel mõne minuti silmi kinni ja kuulan hoolega hääli enda ümber. Kuulen radiaatori plõksumist, nagu oleks hakatud just kütma. Tunnen ära kaugemal sumiseva raadio ja hääled, nagu kolistaks keegi köögis, elektrifööni surina, kellegi vilistamise. Kõik oleks justkui tuttav, aga mitte päris, ja kindlasti ei kõla see haigla moodi.
Viimaks üritan avada silmi ning hägune maailm ujub tasapisi fookusesse. Silmad seletavad valget lage, mis on kaetud samasuguste keeriste ja poolringidega nagu lagi minu lapsepõlvekodu magamistoas. Veider, ma pole seda mustrit juba aastaid näinud. Seal on isegi see väike roosa plekk, täpselt samasugune nagu too, mille tegin oma kodu magamistoa lakke, kui olin sihtinud huulepulgaga õde, aga ei saanud pihta. Ma raputan pead, meenutusest segaduses. Hall lambivari, mis ripub keskel, on samuti tuttavlik, tükib mu meeltesse nagu mantlist sikutav laps, nõuab meeleheitlikult tähelepanu, nõuab meeleheitlikult, et mälestus paika loksuks.
Heidan pilgu paremale. Seal seisab kummut, männipuust, kleepsudega kaetud, ja selle peal peegel, ümbritsetud elektripirnidest. Ei mingeid tualett-tarbeid, ent siiski nii tuttav, et võtab hingetuks.
Istun peksleva südamega tikksirgelt voodil. Saan vaevu hingata.
Ma ei julge enam ringi vaadata, aga pean. Pead pöörates näen männipuust riidekappi, mida võiski arvata, üks uksepool lahti, rida tühje riidepuid sees. Kapi ees lebab must kohver ja pappkast, millele on musta markeriga kritseldatud Zoe kraam, ning naerunägu, keel suust väljas. Selle peal on veinikarp trükikirjaga Threshers, ja valge teibiriba, mille kogu pikkuses kordub erepunaste tähtedega sõna Ettevaatust. Tean ilma vaatamatagi, et sinna sisse on pakitud mu kallid CD-d, kõik eelmisel õhtul armastusega sorteeritud.
Teen silmadega toale tiiru peale. Tühi nagi ukse tagaküljel, kus peaks tavaliselt rippuma hommikumantel; mu vana hea CD-mängija põrandal, mähitud mullikilesse; paberitest-pliiatsitest lage kirjutuslaud, pelgalt tops nüride pliiatsite ja ühe markeriga on sinna jäänud. See on mu vana magamistuba, ja see näeb välja täpselt nagu päeval, mil lahkusin kodust ülikooli.
Süda peksab endiselt ning ma tõmban paar korda sügavalt hinge, püüan rahuneda.
Pole mõtet muretseda. See on vaid uni. Mu meeled teevad minuga trikke. Jää uuesti magama ja kui ärkad, on kõik jälle normaalne, mida iganes normaalne tähendab.
Asetan pea taas padjale ja sulen silmad. Aga ma ei suuda vastu panna ning kui uuesti piilun, pole miski muutunud.
Mis pagan küll toimub?
Viskan teki pealt, heidan jalad kaarega voodi kõrvale maha ja astun ettevaatlikult peegli poole. See on umbes pihakõrgusel ning juba ma näen oma lühikeste pidžaamapükste ja – särgi peegelpilti lähenemas – pidžaamat, mida ma pole kandnud kaheksateist aastat. Pole kindel, kas olen valmis selleks, mida ma kohe näen, ent istun siiski ettevaatlikult taburetiservale ja piilun peeglisse.
Ahmin õhku. Mitte et pilt oleks kohutav. Seal olen mina. Aga mitte kolmekümne kaheksa aastane mina tumedate sõõridega silme all ja sügava V-kujulise vaoga laubal, mida olen harjunud nägema. Seal on kaheksateistkümneaastane mina õhetavate põskedega ja ilma ühegi kortsuta – ning suitsumusta meigiga silmade all nagu Alice Cooperil. Mu juuksed on värvitud võõrastavat lillakaspunast tooni ja hoiavad ümber pea püsti nagu pühapaiste. Tõstan väriseva käe ja silun neid allapoole, siis kõõritan peegelpilti ja teen grimassi. Mu laup ei lähe kortsu ega volti nagu tavaliselt, vaid jääb siledaks ja pringiks.
Hakkan valjusti naerma. Heli on ootamatu ja paneb mu hüppama. See on hääl, mida ma pole mõnda aega kuulnud. Ent näib kohane, sest on läbinisti naeruväärne.
Kuidas saab see nii olla?
Kaalun, kas minna tagasi voodisse, peita pea padja alla ja teha, nagu poleks midagi juhtunud. Aga ma olen uudishimulik. Hirmul ja segaduses, ent samas huvitatud, mis saab edasi. Sest tõele au andes tean nüüd, et see on enam kui pelgalt uni. Ma ei tea, kuidas ma tean, aga ma lihtsalt tean. Kõik tundub – reaalsena. Paistab, nagu olekski ma päriselt siin, kuitahes arulagedana see ka ei kõlaks.
Ehkki mul pole aimugi, mida edasi teha. Mida sa teed, kui ärkad üles oma vanas elus? Kas on olemas voldikuid juhendiga või reeglid, mida järgida? Ja kui kaua läheb, enne kui see lõpeb ja ma olen jälle oma päriselus tagasi? Päev, nädal, kuu?
Igavesti? See mõte paneb judisema.
Tõusen püsti. Voodi jalutsis lasub hunnik riideid, unes jalgadega nügimisest veidi kortsus. Mäletan selgesti, et valisin tundide viisi, mida esimesel päeval ülikoolis kanda. Olin kolimas Newcastle’isse ning väga elevil. Hirmul ka, aga enamjaolt elevil.
„Ei jõua ära oodata, millal siit minema saan,” olin oma parimale sõbrale Amyle rääkinud. Aga see oli bravuur. Tegelikult armastasin oma kodu Doncasteris ühes oma ema ja isa ja noorema õe Beckyga. Muidugi ma kaeblesin. Aga teadsin, et ema ja isa armastavad mind, ja nii oli see alati olnud. Kolimine Newcastle’isse, kus ma kedagi ei tundnud, tõotas suuri muutusi. Raske uskuda, et olin kunagi see väike hirmunud tüdruk.
Astun pidžaamapükstest välja ja libistan selga rõivad voodi jalutsist: paari musta-valgetriibulisi sukkpükse; nendega sobiva musta kleidi, lühikese; ning vileda, lohvaka kampsuni. Vaatan end üle. Kummalisel kombel on tunne päris hea.
Heidan pilgu öökapile. Otsin mobiili ja laksutan keelt (huvitav, kas laksutan keelt ka haiglas läbi une ja naeran, kui naljakas see võib välja paista, juhul kui keegi peaks pealt nägema?). Aasta on 1993. Mul polnud 1993. aastal mobiili. Mitte kellelgi polnud, välja arvatud ärimehed oma üüratusuurte kohmakate tellistega, mida kanti kõrva ääres. Selle asemel särab mu raadiokellal numbrinäit: 08.10.
Suundun alumisele korrusele, et näha, mis seal toimub.
Mäletan, kuidas ema mulle kunagi rääkis, et kui ma ära ülikooli läksin, oli ta tervelt kolm päeva järjest nutnud. Ma polnud teda kunagi uskunud. Ta polnud suurem asi nutja, minu ema, alati kõigi teiste eest hoolitsemisega liiga hõivatud, et endale härdameelsust lubada. See lihtsalt näis nii ebausutav.
Aga kui trepist alla jõuan, piilun köögiukse prao vahelt sisse, jälgin ema minutikese, enne kui ta teab, et ma seal olen. Ta paistab nii noor, juuksed pole veel hallid, vaid tumedad, sügavpruunid. Ta tundub nii ilus. Olin unustanud, et ta kunagi niimoodi välja nägi. Taustal undab endiselt raadio. Ema võtab ühe käega pikkamisi nõudepesumasinast kausse ja taldrikuid välja, teises muljub salvrätti, millega tupsutab aeg-ajalt silmade ümbrust. Mu süda hakkab armastusest tema vastu põksuma.
Siis laskub Becky müdinal trepist alla ja katkestab lummuse.
„Miks sa seal seisad?” küsib ta. Vahin talle otsa, võimetu vastama. Nüüd, iga kord kui Beckyt kohtan, olen hämmingus, kui täiskasvanud ta välja paistab. Minust neli