Kurikuulus rüütel. Margaret Moore
Читать онлайн книгу.
vahetamata.”
Teine peatükk
Bayard ei teadnud, mida oodata, kui oli leedi Gilliani leebelt noominud, kuid ta polnudki väga üllatunud, kui märkas leedi rohelistes silmades samasugust väljakutsuvat sädet, misjärel naine astus tema juurde, tõusis kikivarvule ja suudles teda südamlikult mõlemale põsele.
Taganedes õhetasid leedi palged üpris korralikult.
“Mäherdune entusiasm,” nipsas Bayard. “Võib-olla on mul veel selle üle hea meel, et mind Averette’i saadeti.”
Leedi punastas veelgi sügavamalt ja nad vahtisid tõtt, kuni halliuks avanes ja üks mees astus sisse. Ta oli umbes Bayardi-vanune ja kandis pikka maaniulatuvat tuunikat. Ta võinuks olla preester, kuid tal polnud paljakspöetud lagipead ja pilk, mille ta leedile heitis, polnud sugugi preesterlikult vaga.
Jällegi huvitav. Kui arvestada leedi südamlikku suudlust ja noore mehe ilmselget kiindumust, võis Bayardi esmamulje naisest petlik olla.
Ta oli pidanud leedi Gilliani sedasorti aadlikuks, kellest saaks hea nunn.
Tegelikult polnud sel mingit tähtsust. Bayard oli siin Armandi korraldusel ja tõsiste eesmärkidega, mitte selleks, et trotslike noorte leedidega meelt lahutada.
“Sir Bayard de Boisbaston, see on Averette’i lossiülem Dunstan de Corley,“ tutvustas leedi Gillian noormeest. “Dunstan, Sir Bayard toob Adelaide’ilt uudiseid. Palun tule meiega kaasa privaatkambrisse.”
Nende sõnadega hakkas ta halli poole liikuma, kuid jäi trepil seisma ja keeras näo uuesti hoovi poole. “Iain!” hüüdis ta. “Tule sinagi meiega!”
Šotlane liitus nendega, mispeale Averette’i leedi juhatas Bayardi, lossiülema ja garnisoniülema läbi teenritest tühja halli. Nende samme summutasid põrandale laotatud puhtad, ravimtaimelõhnalised kõrkjad. Hagijad vinnasid end jalule ja olid niisama sünged ning valvsad kui aias olnud sõdurid.
Üks koertest hakkas urisema, kuid leedi napp korraldus sundis ta vaikima.
Viimaks silmas Bayard teenrit. Köögiukse vahelt piilus noor punapäine ja tedretähniline näitsik. Taibanud, et teda on nähtud, kadus ta kiiresti vaateväljalt. Võib-olla oli ta lihtsalt häbelik, kuid Bayardile hakkas juba tunduma, et leedi Gilliani majapidamine polnud kuigi rõõmus koht.
Halli tagumises otsas möödusid nad sirmist, mille varjus oli veel üks uks, ja ronisid trepist üles, kuni jõudsid kitsale puiduga kaetud kõnniteele, mis viis koridorist kindluse keskpaika ning oli maapinnast umbes nelja ja poole meetri kõrgusel.
Piisanuks kõnniteele tuletegemisest, et sellele alale juurdepääsu takistada, kui välja arvata redeliga ronimine, ent sel juhul pidi sissetungija arvestama nooltesaju, kivirahe või keeva vee sahmakaga. Kui kindluses leidus kaev ja toitu, võidi siin nädalaid redutada.
Leedi keeras välimise ukse lukust lahti ja ootas, kuni kõik olid hoonesse sisenenud.
Sees hakkas Bayard tahumatuid halle kiviseinu uurima. Ümber sisemüüri tiirutav keerdtrepp viis järgmisele korrusele, teised trepid aga kuhugi allapoole, ilmselt kambritesse, mida kasutati laoruumide ja vangikongidena.
Armandi oli hoitud kuude viisi sarnases kongis, kuid Ormonde’i hertsog oli kohelnud Bayardit pigem nagu külalist kui vangi.
Korrus kõrgemal olev ruum, kuhu leedi mehed juhatas, polnud privaatkambri moodi, sest seal polnud voodit ega midagi muud, mis viidanuks asjaolule, et tegemist on kellegi isikliku toaga. Võib-olla just eraldatuse tõttu ülejäänud lossist oli siin hakatud arveraamatuid ja lossi varasid hoidma. Selle tõendiks oli raudvitstega raske puukirst, mille ühes nurgas rippus kopsakas lukk.
Päike paistis võlvikujulisest aknast sisse ja valgustas lauaplaati. Laua parempoolsel äärel seisis küünlajäänustega küünlajalg. Samuti vedelesid seal mõned suled, justkui oleks keegi siin rutakalt korda loonud. Laua kõrval oli tool, mille tegi mugavamaks üksnes istepadi. Ukse vastasseina ääres seisis kapp, kus hoiti kümnisetoimikuid ja muid paberirulle.
Bayard torkas käe vöö vahele ja õngitses välja kirja, mille Armand oli tema hoolde usaldanud.
Gillian võttis rullikeeratud pärgamendi ärevust varjates vastu ja läks akna juurde. Ta usaldas Dunstanit ja Iaini, ent kartis meeste lähedal liiga emotsionaalseks muutuda.
Ta kääris mõttes käised üles, valmistus halvimaks, avas sinise vahapitseri ning hakkas lugema.
Adelaide avaldas lootust, et Gillian ja kõik teised Averette’i asukad on terved nagu temagi. Tõtt-öelda oli ta väga õnnelik, ent kavatses sellest hiljem rääkida. Kõigepealt pidi ta Gilliani hoiatama.
Gillian luges kiiremini ja sai teada, et Adelaide oli aidanud peatada kuningavastase vandenõu, mis oleks võinud põhjustada mässu ja kodusõda. Ent paraku oli üks vandenõulastest põgenema pääsenud ja Adelaide kartis, et tema õed on nüüd ohus. Ta oli kirjutanud ka Lizziele ja palunud õel viivitamatult Averette’i sõita.
Sir Bayard de Boisbaston, kellele Adelaide oli sõnumi usaldanud, oli oskuslik rüütel ja turniiride tšempion, kes oli äsja Normandiast kuninga kampaanialt naasnud. Ta pidi jääma Averette’i niikauaks, kuni kõik reeturid on kinni püütud ja vangi pandud või tapetud.
Gillian pööras pilgu Sir Bayardi poole, kes seisis nüüd, käed selja taga kokku põimitud, ja suhtus kõigisse toasviibijaisse nii, nagu peaksid nad teda nagu kangelast suurima heameelega teenima.
Kui see mees arvas, et võib Gilliani siinsamas, tema kodus ja tema inimeste keskel valitseda, siis eksis ta rängalt!
Gillian haaras kirja tugevamini pihku ja jätkas kiiruga lugemist.
Sir Bayard oli ka lord Armand de Boisbastoni poolvend. Lord Armand oli peeneim, auväärseim, vapraim ja parim mees kogu maailmas.
Ning Adelaide’i abikaasa.
Gillian jõllitas rabatult pärgamendile kirjutatud sõnu. Adelaide oli abielus? See polnud võimalik. Lihtsalt polnud.
Adelaide ei annaks end iialgi mehele, ei laseks ennast valitseda ja kohelda nagu vallasvara, omamata vähimatki sõnaõigust. Kui keegi võinuks nende kokkuleppest taganeda, siis võib-olla Lizette, kuid mitte Adelaide, kes oli teinud ettepaneku säärase tõotuse anda ning loetlenud üles kõik põhjused, miks naine ei tohiks abielluda.
Armand on päri sellega, et Averette jääb endiselt sinu koduks ja sinu vastutusele, kirjutas Adelaide. Tal on põhja pool isiklikke maavaldusi ja tema sõnul on neist rohkem kui küll. Tõepoolest, Gillian, ta on parim mees.
Gillian ei uskunud õde. Ta tundis armumise jõudu ja armastuse väge ning Adelaide paistis omadega täiesti sees olevat. Seesamune lord Armand de Boisbaston võis lihtsalt valvsust uinutada ning mõne aja pärast Averette’ile nagu raisakotkas jaole karata – iseäranis juhul, kui tema poolvend oli juba seal teda toetamas.
Mureliku ilmega Dunstan astus paar sammu lähemale. “Mis lahti? Kas Adelaide on haige?”
Gillian raputas pead. “Ei, temaga on kõik korras.” Või vähemalt tervise mõttes. Teda võis olla lihtsalt armupalavik tabanud.
Aga kui mõeldamatu oli tõepoolest teoks saanud ja Adelaide oli abiellunud, siis pidanuks ta sellest õele isiklikult teatama. Ta ei saadaks võhivõõrast meest, kes peaks aitama Averette’i kaitsta.
Gillian torkas kirja Dunstani nina ette. “Kas sa usud, et see kiri on mu õelt?”
“Tundub küll Adelaide’i käekiri olevat,” pomises mees ja asus lugema.
Gillian sai kohe aru, millal Dunstan jahmatava osani jõudis. “Ta on abielus?” Mees vahtis suurisilmi Sir Bayardit. “Teie vennaga?”
“Poolvennaga.”
Pool- või pärisvend, mis vahet seal oli?
“Kes on abielus?” tahtis Iain teada.
Sir Bayardi lõug läks krampi, ent ta vastas rahulikul toonil: “Leedi Adelaide abiellus hiljuti mu poolvenna lord Armand de Boisbastoniga, kes on tema valduste