Tasakaalutrikk. Joanna Trollope
Читать онлайн книгу.
teate ning tervet maja ma ju pihta panna ei saa, ega? Laske mul siin veel üks kord omal käel ringi vaadata ning ma toon võtmed teile kontorisse ära.”
Mees kõhkles viivu. „Kui te tõesti nii arvate …”
„Päris tõesti. Ausalt öeldes ei suuda ma otsustada, kui teie siin juures valvate. Kui tahate seda maja müüa, on teie ainus lootus lasta mul omapäi järele mõelda.” Susie heitis talle terava pilgu. „Kas te tahate seda müüa?”
„Proua Moran, ma … Jah.”
„Laske siis jalga,” ütles Susie. Ta silmitses meest. Kole nahk. Veel koledam ülikond. Ta asetas käe aiaväravale ja ütles hooletult: „Lõunaajaks on teil võtmed käes.”
Seistes väikeses niiskuse järgi lõhnavas eesruumis, oletas Susie, et tema vaarisa ajal võttis kogu alumise korruse enda alla meierei – kivipõrand, plaaditud riiulid, kusagil keskel pump ja pikk renn, et vesi ja piimajäägid saaksid ära voolata, ning õhus puhas hapukas piimalõhn, millest oli võimatu lahti saada. Siin oli kindlasti jahe ja tuul tõmbas ning piimatüdrukute käsivarred olid paljad, käed ohatanud ja juuksed võrgu alla sätitud. Seda pärandit kavatseb ta austada, mõtles Susie. Kõik need jäneseurgudena väikesed koledad toad peavad kaduma, alumisest korrusest saab jälle üksainus ruum, järsk käsipuudeta trepp keskel, toekas tahkekütusepliit, puudega köetav ahi ja aknalaudadel keraamiliste nõude komplektid. Põrandatele tulevad ehk vaibad, moodsad erksavärvilised kaltsuvaibad. Vahatatud kivipõrandad, mille all jooksevad küttetorud, nii et kui tuled hommikul alla teed valmistama, koera õue ja kassi tuppa laskma, ning märkad, kuidas aias kasvavat jugapuud ehivad uued ämblikuvõrgud …
Aitab, mõtles Susie. Aitab sellest. Tüdrukud ei taha, et ma selle maja ostaksin. Daniel ei taha, et ma selle maja ostaksin. Leo pole oma arvamust veel välja öelnud ning Jasper ütles nagu alati: kui sa seda tõesti tahad, nukuke, siis muudkui mine ja osta. Need vastused ei rahuldanud Susiet vähimalgi määral, sest tegelikult tahaksid Leo ja Jasper olla tüdrukute poolt, kuid ei julge hästi. Aga ma kuulen arvamust, mille nood kaks ütlemata jätavad, sama selgesti kui seda, mille teised välja ütlevad. Isegi Grace, kes oli enne helistamist ilmselt nutnud, ehkki kinnitas, et midagi pole juhtunud. Minu teada pidi ta sõitma Edinburghi, aga mõtles ilmselt ümber. Ja ta ei tulnud täna hommikul siia. Tahtsin, et Grace tuleks koos minuga Parlour House’i vaatama, kuid ta polnud nõus. Ütles, et pean ise otsuse langetama. Ütles, et olen alati kõik ise otsustanud. Küllap olengi. Üksik laps, vanemaid polnud kunagi kohal. Ei, vale: vanemad olid lootusetult saamatud ja neid polnud kunagi kohal. See õpetab sind teadma, mida sa vajad. Mida sa tahad. Ning seistes laupäeva hommikul siin, kus mu vaarisa peaaegu kogu elu töötas, ning vaadates, kuidas talvepäike räpastelt akendelt vastu peegeldub, tean ma, et tahan seda.
Susie läks pikkamööda üles trepist – kitsukesest maamajatrepist, mille kõrval seinal olid ähmaselt näha seal kunagi rippunud piltidest jäänud nelinurgad. Ülakorruse tube oleks vanaema nimetanud pugerikeks, nagu oli oodatagi naiselt, kellele mees ostis Barlastonis suure soliidse Edwardi stiilis maja, mille sisustus võttis kuni suure kaarja kivitrepi ning ohtrate punase- ja sinisekirjute Türgi vaipadeni välja snitti Wedgwoodi pereelamutest.
Toda maja oli Susie armastanud. Lõppude lõpuks oli see ju olnud tema lapsepõlvekodu, sest ta oli kasvanud vanavanemate juures. Vanaema oli sündinud Burslemis ridaelamus, kuni mees tegi temast Oak View’ emanda Barlastonis, mis oli tema sünnikoha, keraamikapiirkonna kuuest linnast kõige lõunapoolsem. Susie vanaisaga oli ta tutvunud, kui too vestles temaga, et võtta tüdruk Hanleys äsja avatud savikotta lihvijaõpilaseks. Reedel oli ta koolist ära tulnud ja järgmiseks esmaspäevaks oli ema leidnud talle Snape’i keraamikatöökojas koha. Noorhärra Snape valis noil päevil kogu personali ise, et võiks, nagu talle meeldis, teada kõigi töötajate kohta kõike. Vaadates Jean McGrathi ja kujutledes, kuidas tehase lihvimistsehhi nuhtlus ränitolm tungib neiu vaieldamatult väärtuslikesse kopsudesse, põhjustades seal sääraseid koledaid asju nagu savikojatööliste kopse laastav kurikuulus emfüseem, otsustas ta sealsamas ja pikemalt mõtlemata, et tal on sellele tüdrukule varuks midagi muud.
Susie oli jumaldanud oma vanaisa. Too oli andnud endale juba poisikesena aru, et asuda isa eeskujul tööle põllumajanduses ei passi kokku tema meelelaadiga. Ta läks Royal Doultonisse õpipoisiks ja töötas end seal kiiresti üles, tegeldes karjääri kõrval ühtlasi muu äriga: kohalik kivisüsi, kohalike kanalite praamiliiklus, portselanisavi import, kaevanduses tugedeks kasutatava puidu sissevedu, Saksamaalt portselani valmistamise masinad, Birminghamist söögiriistade valmistamise seadmed. Kolmekümnesena suutis ta juba avada Hanleys omaenda tehase, kus valmistati savinõusid, mida ehtisid käsnaga maalitud mustrid. Neljakümneselt oli ta Jean McGrathiga abielus ning seadnud naise ja väikese poja sisse majas, mis oli ehitatud, matkides hoolega endisaegset stiili. Selleks ajaks, kui tal täitus seitsekümmend eluaastat, oli seda laadi savinõude turg kuivanud peaaegu olematuks, ammuilma täiskasvanuks saanud poeg oli hüljanud vanemad, kodumaa ja ainsa lapse, et elada tolle lapse igavesti teismeliseks jäänud emaga muretult, paljasjalgselt ning pahedele andunult Lamu saarel.
Susie ei sõitnud kunagi Lamu saarele. Teda oli küll kutsutud – ebamääraselt ja ükskõikselt, nagu tema vanemad ikka ja alati oma ettepanekud tegid –, aga ta keeldus. Talle meeldis Oak View’ vanaaegselt pikaldane eluviis, mis jätkus ka siis, kui vanaisal ei õnnestunud ärile kaheksateistkümnenda sajandi mustreid kasutava kangatrüki abil uut elu sisse puhuda ning ta müüs Snape’i tehase firmale, mis valmistas tagasihoidlikele perehotellikettidele ja vastsetele maanteeäärsetele kohvikutele odavaid kommertsnõusid. Susie nägi, et vanaisa on pigem kaupmees kui ettevõtja. Ta ajas ka edaspidi äri asjadega, milles tundis end kodus – alatasa telefoni otsas, taskud täis kummipaelaga kinnitatud vanade märkmete rulle.
Vanaisa oli metodist – sama usu oli omaks võtnud vanaemagi –, aga see ei takistanud teda saatmast Susiet Stone’i dominiiklaste kloostri juures olevasse kooli, kus Susie oli üks väheseid, kes polnud katoliiklane. Ta säilitas vanuigi kunagi noore mehena omaks võetud jäigad vagad ja paternalistlikud vaated ning kavatses kõik, mida oli elus saavutanud, anda kord üle ainsale lapselapsele. Oma ainsat poega ei maininud ta kunagi ning kui see Susie ja vanaema vahel mõnikord jutuks tuli, ütles Jean alati: „Noh, ilmselt oli McGrathidel heade geenide hulgas ka halbu ja su vaene isa sai need kõik endale.”
Kord oli Susie uurinud, kas vanavanemad on isekeskis tundnud oma ainsa lapse pärast ka suurt ja piinavat pettumust, ning vanaema, kes kattis parajasti kuuma moosi purke vahapaberiketastega, oli vastanud lihtsalt: „Pole sinu asi seda küsida, kullake, mitte kunagi.”
Pärast katoliiklikku kooli oli Susie läinud Liverpooli kunstikooli õppima fotograafiat. Ta oli andunult osalenud seitsmekümnendate aastate lillelaste liikumises ning tassinud Oak View’sse tikitud poolpargitud lambanahast kasuka ja ümmarguste traatraamidega prillidega sõpru. Vanavanemad olid vaadanud tudengeid, kes kandsid alt laienevaid pükse ja tohutult avarate varrukatega särke – kusjuures poistel olid sama pikad ja metsikult lokkis juuksed kui tüdrukutel –, just nagu oleksid nood pärit mõnelt teiselt planeedilt, aga külaliste teistsugusus ei keelanud sööta neid pudru ja pirukatega ning panna magama Yorkshire’i villatekkide ja tepitud Paisley tekkide alla. Kanepit tohtis suitsetada ainult aias ning alkoholi majas õieti polnudki peale vanaisa viskikarahvini ja siirupmagusa šerri, millega immutati magustoitu valmistades biskviitkooki, aga Susiele ei jäänud märkamatuks, et sõbrad lausa võistlevad, keda Oak View’sse kutsutakse, ja vanavanemad omakorda osutavad külalistele heatahtlikkust, mille osaliseks tavaliselt said hulkuvad koerad.
Niisiis tuli Susiel päris paljudele inimestele selgitada, miks ta teise aasta keskpaigas otsustas, et fotograafia ei meeldi talle, õpingud ja õppeasutused on ta ära tüüdanud ning tal pole muud soovi kui käised üles käärida ja alustada.
„Mida sa õieti tahad alustada?” küsis vanaisa.
„Oma äri. Nagu sina.”
Vanaisa vaatas talle asjalikult otsa ja ütles: „Mina kõrbesin oma äriga põhja.”
„Noh, keraamikast pidid sa loobuma.”
„Ma olen kaupmees. Olen müügimees. Hea veel, et ma ei pea turuputkas sahkerdama. Äri juhtida ma ei osanud. Polnud