Päike on ju samuti täht. Nicola Yoon
Читать онлайн книгу.
ja vahib kaitseümbrist, nagu ta on teinud iga päev. Ümbrisel on Nirvana albumi „Nevermind” kaanepilt. Iga päev riivavad tema sõrmed pildil olevat beebit ja iga päev tunnen vastumeelsust, et ta seda puudutab. Nirvana laulja oli Kurt Cobain. Cobaini hääl, selles kõlav piin, see, kui kaugel on tema hääl täiuslikkusest, kuidas selles on tunda kõike, mida tema on kunagi tundnud, kuidas ta hääle nii hapraks venitab, nagu katkeks see kohe, ehkki ei katke – see on ainus, mis on mind mõistuse juures hoidnud alates ajast, kui kogu see õudus algas. Tema kannatused on minu omadest märksa jubedamad.
Turvatöötaja viivitab ja ma ei tohi kohtumisele hilineda. Mõtlen, kas öelda midagi, aga ei taha teda ärritada. Ilmselt vihkab ta oma tööd. Ma ei taha anda talle põhjust veel kauem viivitada. Ta vaatab mulle uuesti vilksamisi otsa, kuid ei anna kuidagi märku, et ta mind ära tunneks, ehkki käisin siin eelmisel nädalal iga päev. Tema jaoks olen järjekordne anonüümne nägu, järjekordne taotluse esitaja, järjekordne keegi, kes tahab midagi Ameerikalt.
irene
NATASHA EKSIB IRENE’IS TÄIELIKULT. Irene lausa armastab oma tööd. Mitte ainult ei armasta, vaid ta vajab seda. See on peaaegu et tema ainus kontakt inimestega. See on ainus, mis hoiab eemal täielikku ja meeleheitlikku üksindust.
Iga kokkupuude taotluse esitajatega päästab justkui natuke tema elu. Alguses nad vaevu märkavad teda. Nad viskavad isiklikud esemed kasti ja jälgivad pinevalt, kuidas need läbi masina liiguvad. Enamik kardab, et Irene pistab taskusse nende sularaha või pastapliiatsi või võtmed või mida iganes. Tavaliselt taotluse esitajad isegi ei märkaks teda, aga Irene teeb kõik, et nad märkaksid. See on tema ainus side maailmaga.
Nii nihutab ta iga kasti kinnastatud käega kõrvale. Ta viivitab piisavalt kaua, kuni taotluse esitaja on sunnitud pilgu tõstma ja talle otsa vaatama. Et näha päriselt enda ees seisvat inimest. Enamik pomiseb tõrksalt „Tere hommikust” ja need sõnad mõjuvad natuke kosutavalt. Teised küsivad „Kuidas läheb?” ja ta süda paisub veel enam.
Irene ei vasta kunagi. Ta ei oska vastata. Selle asemel vaatab ta uuesti kasti ja uurib iga eset, et saada vihjeid, pisutki infot, mida tallele panna ja mille üle hiljem juurelda.
Kõige enam tahaks ta kindad ära võtta ning võtmeid, rahakotte ja sularaha puudutada. Ta tahaks libistada sõrmeotstega üle nende pinna, jätta meelde nende tekstuuri ja lasta teiste inimeste elust pärinevatel objektidel endasse imbuda. Aga ta ei saa järjekorda liiga pikaks venitada. Lõpuks saadab ta kasti ja esemete omaniku edasi.
Eile õhtul tundis Irene end iseäranis halvasti. Üksildus, mis on kui igavesti näljane suu, tahtis ta ühes tükis alla neelata. Täna hommikul on tal tarvis kokkupuudet inimestega, et pinnale jääda. Ta kisub pilgu eemalduvalt kastilt lahti ja vaatab järgmise taotluse esitaja poole.
See on toosama tüdruk, kes on sel nädalal käinud siin iga päev. Vaevalt vanem kui 17. Nagu ikka püsib ka tema pilk kastil. Ta silmitseb seda, otsekui ei suudaks ta oma erkroosadest kõrvaklappidest ja mobiiltelefonist lahkuda. Irene asetab kinnastatud käe kasti äärele, et see ei saaks tema elust välja ja konveierilindile libiseda.
Tüdruk tõstab pilgu ja Irene hingab sisse. Tüdruk tundub sama meeleheitel nagu tema. Irene peaaegu et naeratab talle. Mõttes ta naeratabki.
Tere tulemast tagasi! Tore sind näha, ütleb Irene, kuid üksnes mõttes.
Tegelikult on tema pilk juba kastis ja uurib tüdruku telefoniümbrist. Sellel on pilt paksust valgenahalisest imikust, kes on selge sinise vee all. Poisi jäsemed on välja sirutatud ja ta justkui lendaks, mitte ei ujuks. Tema suu ja silmad on avatud. Tema ees õngekonksu otsas tilbendab paberrahatäht. See on kohatu pilt ja iga kord, kui Irene seda vaatab, hingab ta veel korra sisse, nagu hakkaks ta ise uppuma.
Ta tahaks leida põhjuse, et telefon konfiskeerida, kuid põhjust pole.
daniel
MA TEAN TÄPSELT SEDA hetke, kui ma enam Charliele ei meeldinud. See juhtus samal suvel, kui mina sain kuus ja tema kaheksa. Ta sõitis oma uue uhke rattaga (punane, kümnekäiguline, äge) oma uute uhkete sõpradega (valgenahalised, kümneaastased, ägedad). Ehkki olin terve suve saanud kõiksugu vihjeid, ei olnud mulle päriselt kohale jõudnud, et mind on degradeeritud tüütu väikevenna staatusesse.
Tol päeval sõitis ta oma sõpradega minu eest ära. Ajasin teda mitu tänavavahet taga, hüüdsin teda „Charlie!”, veendunud, et ta lihtsalt unustas mind kaasa kutsuda. Sõtkusin nii kiiresti, et väsisin ära (kuueaastased ei väsi rattal ära, nii et see juba oli midagi).
Miks ma alla ei andnud? Loomulikult ta kuulis, et ma teda hüüdsin.
Lõpuks jäi ta seisma ja hüppas rattalt maha. Ta lükkas selle maha, ei pannud jalatuge ega midagi ja ootas, et ma neile järele jõuaksin. Nägin, et ta on vihane. Ta lõi jalaga oma ratta pihta mulda, et tema meeleseisund kõigile kohale jõuaks.
„Hyung,” alustasin pöördumisega, mida nooremad vennad kasutavad vanemate vendade kohta. Ma sain kohe aru, et see on suur viga. Tema nägu tõmbus üleni punaseks – põsed, nina, kõrvalestad –, kogu nägu. Ta otsekui hõõgus. Ta pilk vuhises küljele, kus tema uued sõbrad vaatasid meid nagu televiisorit.
„Mida ta sulle just ütles?” uuris lühem neist.
„Kas see on mingi korealaste salasõna?” andis pikem takka.
Charlie ei teinud kummastki välja ja kargas mulle kraesse. „Mida sa siin teed?” Ta oli nii vihane, et tema hääl murdus korra.
Ma ei osanud vastata, aga ega ta tegelikult vastust oodanudki. Ta tahtis mind lihtsalt lüüa. Ma mõistsin seda sellest, kuidas ta oma käsi rusikasse pigistas ja need jälle vabastas. Ta üritas kalkuleerida, kui suur jama tuleks, kui ta lööks mind keset parki nende poiste ees, keda ta vaevu tundis.
„Äkki otsid endale ise sõbrad ja lõpetad mul järelkäimise nagu mingi titt?” ütles ta hoopis.
Ta oleks võinud mind parem lüüa.
Charlie krahmas maast ratta ja ahmis endasse nii palju vihast õhku, et ma arvasin, et ta läheb lõhki ja mina pean empsile ütlema, et tema vanem ja täiuslikum poeg plahvatas.
„Minu nimi on Charles,” ütles ta poistele, et nood ei söandaks enam sõnakestki poetada. „Tulete või ei?” Ta ei oodanud neid järele ega vaadanud tagasi, kas nad ikka tulevad. Nad sõitsid tema järel parki ja suvesse ja keskkooli ning hiljem järgnesid talle nii paljud teised. Kuidagi olin oma vennast teinud kuninga.
Ma ei öelnud talle enam kunagi hyung
charles jae won bae
DANIELIL ON CHARLESI OSAS ÕIGUS. Ta on läbi ja lõhki sitapea. Mõned kasvavad oma alatusest välja, kuid Charles mitte. Tema sätib end mugavalt sisse, nahka, mis oli alati talle määratud.
Aga enne seda, enne kui temast saab poliitik ja ta sõlmib soodsa abielu, enne kui ta võtab endale nimeks Charles Bay, enne kui ta hakkab igal võimalikul juhul petma oma korralikku naist ja valijaid, enne liiga suurt rikkust ja edu ja kõigi oma tahtmiste saamist, teeb ta oma venna jaoks midagi head ja isetut. See jääb viimaseks heaks ja isetuks asjaks, mida ta teeb.
perekond
KUI MIN SOO ARMUS Dae Hyuni, ei arvanud ta, et see armastus viib ta Lõuna-Koreast Ameerikasse. Kuid Dae Hyun oli terve elu vaene olnud. Tal oli Ameerikas nõbu, kes oli New Yorgis heale järjele jõudnud. Ta lubas aidata.
Enamik immigrante kolivad uude riiki heas usus. Isegi kui ollakse kuulnud lugusid, et keegi on sealt leidnud turvatunde, võimalusi ja jõukust, nõuab ikka pingutust, et öelda lahti oma keelest, rahvast ja kodumaast. Oma ajaloost. Äkki ei vasta kuuldused tõele? Äkki ma ei suuda