Sisemaa. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
silmitses nahka. Mõni sentimeeter sissetorkamiskohast allpool oli väike muhk. Ta surus natuke kõvemini, muhk kasvas. Lõpuks läks nahk katki. Seestpoolt. Kõvera nõela ots tuli naha alt välja. Mõlemast august, sisenemis- ja väljumisavast, nirises verd.
Ta nägi auku, kuuliauku. See pilt hõljus silme eest mööda, proovis püsima jääda. Visalt.
Aga läbipaistev vedelik keset verevoolu tõrjus selle pildi kõrvale. Vedelik tilkus kõvera nõela otsast. Tilk, tilk. Tilgutivedelik. See ei voolanud enam tema soontes ega mürgitanud tema keha.
Ja hinge.
Ta pani teibi haava peale tagasi, tegi teibi sisse väikese tunneli, ootas, kuni nägi esimest läbipaistvat tilka tunnelist padjale voolamas. Siis sättis ta kanüüli kollase pea paika ja kõik nägi välja samamoodi kui enne.
Ta asetas vereplekilise padja teisele poole voodit justkui kuivama, lükkas jalad põrandale ning jäi voodiservale istuma. Nihutas siis raskuse alakehale ja tõusis jalule. Ta kõikus pisut, tema pead läbistasid valusähvatused, aga ta jäi püsti. Siis astus ta esimese kobava sammu, ja teise. Sammud olid küll vankuvad, ta toetus raskelt tilgutijalale, aga jalad kandsid.
Lageda ruumi teises otsas oli kraanikauss ja selle kohal peegel. Ta koperdas sinna, nägi pentsikut muumianägu, leidis, et see on loogiline. Mälestusteta mees, näota mees. See ei olnud Sam Bergeri peegelpilt. Ta kompas sidet õrnalt sõrmedega; ta oleks nagu näinud peeglis kedagi hoopis muud.
Kedagi hoopis muud. Kellegi teise peegelpilti. Ühtäkki oli peegel tuuleklaas, vist auto oma, ja ühtäkki ei olnud see selge ja puhas, vaid sellel virvendas miski. Need olid lumehelbed, suured lapikud räitsakad, mis langesid keereldes tuuleklaasile, nagu tungiks auto läbi viivuks hõõgvele puhkevate valgusebemete virvarri. Ja põgusal peegelpildil nägi ta midagi muud. See ei olnud tema peegelpilt, ei olnud Sam Berger. See oli blond juuksepahmakas. Aga nägu ei olnud, ainult juuksepahmakas. Ja siis oli kõik kadunud. Alles oli vaid veidralt jõllitav muumia. Ja mitte tuuleklaasil, vaid peeglis, ühes troostitult lagedas ruumis, mis asus vist mingis raviasutuses.
Ta lahkus peegli juurest, ei tahtnud enam näha. Ta tuikus akna juurde. Vaatas välja. Väli, mis oli enne nii valge, oli nüüd täiesti must. Mitte midagi ei olnud näha, ei kuud ega ainsatki tähte, ainult pilkane pimedus. Võimatu oli aru saada, kas väljas sajab lund.
Aga küllap ikka sadas.
Ta ei pääsenud oma peegelpildist. Jälle see muumia. Aga nüüd tegi muumia Sam Bergeri žesti: tõstis kinniseotud parema käe ja tulistas ennast kaheraudsest revolvrist.
Siis jäi ta täiesti liikumatuks. Nagu üks kogu laua ääres.
Sähvatav hämmeldus. Laud? Kogu?
Kohutav tunne, et sa mäletad midagi, mis sulle absoluutselt meelde ei tule. Seesama õõnsus.
Ta jäi süsimusta akna alla seisma. Nägi oma peegelpilti, seda muumiapilti. Tagaplaanile ilmusid asjad, võtsid tema silme ees kuju. Mingi ruum, suur, peaaegu tühi maja. Raskelt vastu akent peksev vihm. Keset tuba toolil istuv kogu. Tühjus, liikumatus, mida ei saanud millegagi võrrelda. Silme ette ilmus mööbel – või pigem mööbli puudumine. Peaaegu täiesti möbleerimata interjöör. Ähmane karje, mis kerkis suhteliselt kõrge lae poole. Aga muud ei midagi. Mitte midagi enamat. Või siiski.
Juuksepahmakas. Blond juuksepahmakas. Pea hakkas ringi käima.
Istuv kogu. Ikka ähmane.
Neljaleheline ristikhein. Ja siis äkiline veretulv. Vägivald ja veri. Valu täis maja. Kuuliaugud igal pool. Põrandas.
Kuuliaugud põrandas.
Istuv kogu. Naine. Liikumatus.
Siis oli kelder, pime keldritrepp. Sinna ei suutnud ta minna. Aju hakkas tõrkuma.
Kuskil hakkas miski keerlema, tal ei olnud aimugi, kust see alguse sai. Kaks inimest, veel kaugemad, nagu ta näeks neid pika vahemaa tagant. Nii ajas kui ruumis. Algul nad kõndisid, siis istusid vagusi, väga lähestikku.
Nad keerlesid meeletult.
Võib-olla oli see reaalsus: kuu hiilis pilve tagant välja, valgustas rahulikult pudenevaid lumehelbeid. Need pigem tantsisid kui kukkusid vastu tuuleklaasi. Õigupoolest oli võimalik jälgida iga helvest, ajast ja kiirusest täiesti puutumatut helvest.
Sest kiirust ei olnud olemas. See oli tema sees ja mitte kusagil mujal. Ja seal oli kiirus suur.
Mälestuste arusaamatu ebamäärasus – kõik libises eest ära. Niipea kui ta hakkas mõnda pilti püüdma, libises see eest ära.
Jälle need kaks inimest, üks suur ja teine väike. Sukk ja saabas. Ta sundis end neist kinni hoidma, kuigi nad liikusid laua poole. Suurem oli ta ise, see oli Sam Berger, ja tema kõrval oli üks naine. Aga mitte blond naine, vaid tumeda peaga, üsna väike, paažisoenguga. Ta proovis edutult tema nime meelde tuletada. Desiré?
Jah, see oli õige, aga ometi täiesti vale. Teine nimi, võib-olla hüüdnimi? Jaa. Deer. Oli ju nii? Ja siis nägi ta neid äkitselt kõrvalt, Sam ja Deer, sukk ja saabas.
Politseinikud.
Siis istusid nad ülekuulamislaua ühel poolel. Sam ise vasakul, Deer paremal. Rosenkvist. Desiré Rosenkvist.
Ta nägi oma ilmet, sünget. Nägi Deeri ilmet, julgustavat. Good cop, bad cop. Ta nägi Sam Bergeri mõnitavat žesti.
Naisi oli kolm. Üks neist istus liikumatult toolil möbleerimata ruumis, kus vihm trummeldas vastu aknaklaase ning põrand oli verine ja kuuliauke täis.
Või oli neid neli?
Või veel rohkem?
Ja siis kadus kõik.
Järsku. Justkui oleks treenimata, vapustatud aju saanud muljete üledoosi ja lülitunud lihtsalt välja.
Ta vääratas astudes. Tilgutijalg kukkus kummuli. Haav, milles oli kanüül, tõmbus pingule. Ta vaatas plaastrit käsivarrel. Paistis, et midagi polnud juhtunud. Ta ootas. Lõpuks tuli väikesest plaastritunnelist välja tilk läbipaistvat vedelikku.
See toimis endiselt.
Ta keeras ringi ja silmitses palatit. Ta oli jätnud põrandale jälgi. Aga mitte verejälgi, vaid üksikute läbipaistvate tilkade rodu. Tilgaraja. Vedelikuraja. Ta lootis, et see jõuab ära kuivada, enne kui keegi tema palatisse tuleb.
Ta koperdas voodi poole. Seal oli padi, ilma püürita ja selge vereplekiga. Ta katsus patja. Plekk oli ikka veel märg. Ta pani püüri padja kõrvale ja otsustas, et ei pane seda padjale ümber enne, kui veri on hüübinud.
Et ta ei jätaks jälgi. Verejälgi.
Ta läks voodi ümbert ringi ja naasis lähtepunkti. Istus voodiservale, tõstis jalad voodisse ja heitis pikali.
Ta vahtis lakke. Närviliselt pulseeriva kuma taga oli kõik valge. Ja ometi oli seal rohkesti märke. Märke, mis hakkasid meenutama mälestusi.
Ta võtab vaheaja. Teeb aju uuesti tühjaks, paneb selle laadima. Ja siis peab ta hakkama meelde tuletama.
Tõsiselt meelde tuletama.
4
Ruumil ei olnud aknaid. Seda rohkem oli seal aga inimesi. Veelgi rohkem monitore. Nad oleksid nagu viibinud allilmas. Või igatahes maa all.
Suure, palavikuliselt töise ruumi ühes nurgas istusid kaks meest teistest pisut eraldi; nad istusid ühe kirjutuslaua taga, üks ühel, teine teisel pool, ja nägid teineteise nägu peaaegu niisama tihti kui arvutiekraani. Üks neist istus näoga seina, teine ruumi poole; nad vahetasid aeg-ajalt, sest mõlemad eelistasid istuda näoga ruumi poole.
Suurt kasvu mees, kellel oli sel nädalal ebaõnn istuda näoga seina poole, vaatas oma jämedale randmele kinnitatud odavat sukeldujakella. Justkui oleks ta äsja pinnale tõusnud ja tahaks näha, kui kaua tal õnnestus hinge kinni hoida. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja sukeldus taas. Sügavale arvuti sisemerre.
Tema monitori kõrval seisis messingsilt, mis teatas,