Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell
Читать онлайн книгу.
Vormikas, meeter kuuekümne sentimeetri pikkune naine pulbitses energiast ja kippus liiga kiiresti rääkima. „Millest see tuleb, et alati, kui ema šokolaadiglasuuriga kooke küpsetab, teavad kõik naabrid, et nüüd on paras aeg talle külla tulla.”
Harry ei naljatanud vastu nagu tavaliselt. „Olen siin ametiasjus, Megan. Kas ma võin sisse tulla?”
„Loomulikult.” Megan heitis šerifile pigem üllatunud kui mureliku pilgu ja kutsus meest viipega majja. „Ah et ametiasjus? Kas keegi on siinkandis jälle hunte näinud?”
„Yellowstone’i ümbruses on neid omajagu, kuid siin maakonnas pole neid nähtud. Oleksin kindlasti sellest kuulnud. Loodame, et too, keda Jerry Hotchkiss eelmisel nädalal märkas, oli üksik läbirändaja.” Harry taipas, et muliseb tühjast-tähjast ja surus hambad kokku. Ta võttis vormimütsi kaenla alla ja järgnes Meganile elutuppa. Ellie oli talle rääkinud, et ostis esmakordselt Interneti-poest diivani ja tugitoolid. Nagu näha, olid need pärast tema viimast külaskäiku tallu ära toodud. Keset tuba laiutas suur kullakarva sohva ning suure telliskamina ees, kus varem polnud midagi olnud, seisid reas vasekarva tugitoolid. Võib-olla seepärast tunduski tuttav tuba šerifile ühtäkki võõras.
„Kui asi pole huntides, siis milles?” Sel korral oli selge, et Megan ootab mehelt vastust. „Sa näid endast kuidagi väljas olevat, Harry.”
„Jah, olen küll. See pole mulle kerge. Tõtt-öelda tulin halbu uudiseid tooma.” Kuidagi teisiti ei saanud šerif seda öelda. „Palun kutsu ema siia.”
„Sa ajad mulle hirmu nahka, Harry.” Viimaks oli Megan valvas. Naine hingas närviliselt ja õõnsalt sisse. „Kas minu isaga juhtus midagi? Või vennaga?”
Naise säravrohelised silmad tumenesid halvast eelaimdusest. Šerif polnud seda eitanud. „Oh mu jumal! Juhtus õnnetus, eks? Kas Liamiga? Või isaga?”
„Midagi sinnapoole.” Enne kui Harry jõudis veel midagi öelda, lükkas Ellie kööki ja elutuba ühendava klappukse lahti. Harry tabas end mõttelt, et tänapäeval peaksid ehitajad kaaluma selliste uste paigaldamist kohtusaali. Ukse avamine annaks kohtuprotsessi algusest märku. Siis taipas aga mees, et ei saa terve pärastlõuna Elliet vältida, niisiis vaatas ta naisele vapralt otsa.
Elliel olid samasugused rohelised silmad nagu tütrel, ainult veidi suuremad. Naise pilk oli soe ja sõbralik. Kahtlemata oli tal šerifi nähes hea meel. „Tere, Harry. Mis teoksil? Ma ei lootnud sind sel nädalal näha.”
Šerif köhatas. „Tere, Ellie.” Ta ei küsinud, kuidas naisel läheb ega öelnud midagi ilma kohta. Ellie tabas viivitamata mehe tõsiduse ära. Naise naeratus kustus, nagu oleks keegi küünla ära puhunud.
Ellie käsi läks vaistlikult kõrile. „Harry, milles asi?”
„Mul on kahju, Ellie, aga ma pole siin sõbralikul külaskäigul. Lõpetasin vahetult enne siiasõitu pika telefonikõne Miami politseiseersandiga.”
„Miami?” Ellie kallutas ehmunult ja küsivalt pea küljele. „Just sinna Ron pühapäeva hommikul sõitis.”
„Jah, tean.” Käes oli hetk, kus edasilükkamine ei tulnud enam kõne alla. Harry ajas selja sirgu ja tegi end ametialase kohustusega õigustades südame kõvaks. Ta pidi teate edasi andma nagu Starki maakonna šerif, mitte nagu Ellie sõber, kes tundis teda kaheksandast klassist saati. Kindlasti ei tohtinud ta seda öelda nagu mees, kes on alati arvanud, et Ellie väärib Ron Ravenist paremat meest.
„Mul on kahju, Ellie, kuid seda pole võimalik leebemalt öelda. Seega räägin, nii nagu asi on. Miami politsei helistas mulle seepärast, et nende arvates on Roniga õnnetus juhtunud. Kõik tema hotellitoas viitab ägedale kaklusele.” Šerif hingas sügavalt sisse. „Tõtt-öelda arvavad politseinikud, et Ron on surnud.”
„Ei! See pole võimalik! Mitte isa!” protesteeris Megan vapustatult, Ellie aga vaikis. Kui välja arvata nimetissõrm, millega naine kiires ebakorrapärases rütmis kõrile koputas, oli ta liikumatu nagu kivikuju. Harry oli arvanud, et Ellie kaotab enesevalitsuse ja puhkeb nutma. See tähendanuks, et tal tuleb naist lohutada ja oli peaaegu kindel, et viimaks ütleb ta Elliele midagi lubamatut. Näiteks: „Loodan, et ta on surnud. Sul on ilma selle närukaelata parem.” Või „Oleksid pidanud minuga abielluma. See oleks meid mõlemat valest valikust säästnud.” Ellie ebaloomulik reageering aga oli kujutletust hullem.
Megan ei valitsenud end kaugeltki nii hästi kui ema. Ta põskedel jooksid pisarateojad. Ema jäikusest välja tegemata võttis tütar tal õlgade ümbert kaitsvalt kinni ja kõigutas teda hellalt edasi-tagasi. Ema ei protesteerinud, aga ei kallistanud ka vastu. Tõsiasi, et Ellie kõrval on tütar, kes teda lohutab, hoidis Harryt tagasi naise juurde jooksmast, teda embusse haaramast ja Roni aadressil solvanguid karjumast. Neetud! Ellie on hea naine – üks paremaid – ega pole järgnevat ära teeninud.
Erinevalt emast toibus Megan peagi ja esitas ilmselge küsimuse: „Mida sa sellega mõtled, et Miami politsei arvab, et isa on surnud? Kas nad siis seda kindlalt ei tea? Jumala eest, kuidas on võimalik olla kahevahel, kas inimene on elus või surnud?”
„Roni surnukeha pole leitud.” Harry parandas end, et jätta naistele siiski õhkõrn lootus, et Ron on veel elus. „Tahan öelda, et Miami politsei pole veel Roni leidnud, seepärast ei saa nad temaga juhtunus kindlad olla. Kindel on see, et Ron kadus oma hotellitoast. Politseinikud on üpris kindlad, et ta on kas raskelt vigastatud või surnud. Nad küsisid kõigist Florida kaguosa haiglatest, kuid sellenimelist haiget polnud üheski.”
Ellie hakkas viimaks rääkima. „Ron peatus Doral Beachi hotellis. Ta helistas mulle sealt pühapäeva õhtul.”
Harry süda jättis löögi vahele. „Mis kell see oli, Ellie?”
„Ma ei mäleta, mis ajal täpselt. Lugesin parajasti, kui telefon helises ega vaadanud kella. Kell võis olla kusagil üheksa ringis. Ron mainis, et kavatseb magama minna.”
„Selles on iva. Kui siin on kell üheksa, siis Miamis on see üksteist.” Harry pistis midagi mõtlemata käe taskusse, et pastakat võtta, kuid otsustas siis, et praegu pole sobiv aeg märkmeid teha.
„Kui ma Roniga telefonitsi rääkisin, oli temaga kõik korras,” ütles Ellie. „Olen kindel, et on praegugi.” Hoolimata naise hääletoonist söandas Harry talle vastu vaielda.
Šerif köhatas. Talle tundus, nagu oleks talle konn kurku kinni jäänud. „Peale sinu, Ellie, pole Miami politsei suutnud leida kedagi, kes Roniga pühapäeva õhtul pärast poolt üheksat sealse aja järgi oleks rääkinud.”
„Miks selle ümber lokku lüüakse?” Megani väike keha värises nördimusest. „Kui see polnud õnnetus ja surnukeha pole, miks siis Miami politsei arvab, et isa on surnud? Arvasin, et täiskasvanud võivad nädalaid kadunud olla, ilma et seadusesilm nende asukoha vastu huvi tunneks. Isa on kadunud vähem kui kolmkümmend kuus tundi. Miks politsei tavalisest asjast nii suure numbri teeb?”
Harryl polnud võimalik võika kuriteopaiga kirjeldamist vältida, niisiis andis ta endast parima, et naisi õrnalt ette valmistada. „Sinu isa registreeris end Doral Beachi hotelli pühapäeva õhtul umbes kell seitse. Numbritoast helistas ta toateenindusse ja tellis järgmiseks hommikuks poole seitsmeks hommikusöögi.”
„Seega eile hommikuks,” täpsustas Megan. „Esmaspäevaks, eks?”
„Täpselt nii.” Harry noogutas. „Samuti andis Ron hotelli parklateenistujale korralduse tuua tema rendiauto esmaspäeval kell veerand kaheksa ukse ette. Ta ütles tollele, et peab hiljemalt kell kaheksa lennujaamas olema, kui tahab kell pool üksteist väljuvale Mexico City lennukile jõuda. Tänapäeval võtab rahvusvaheliste lendude kõigi turvanõuete täitmine kohutavalt palju aega…”
„Kas isa ütles sulle, et kavatseb Mexico Citysse minna?” küsis Megan emalt, katkestades Harry piinava selgituse. „Sa ei öelnud mulle, et isa kavatseb välismaale minna.”
Ellie pilgutas silmi. „Mida? Ah jaa, Ron ütles, et tal on Mexico Citys mõned tähtsad ärikohtumised. Ta lootis oma asjad seal nelja-viie päevaga ühele poole saada. Kirjutasin tolle Mehhiko hotelli nime