Itaallase naine. Kate Hewitt
Читать онлайн книгу.
sest oled nii ilus.”
Meghan krigistas hambaid. „Hea katse, Paulo. Mul on kviitung. Kaks nädalat selles osmikus. See katab viimase nädala üüri ja ülejäänut tahan ma tagasi. Kohe.”
Mehe ilme muutus karmimaks. „Ära räägi minuga nii, principessa. Ma tean, kes sa oled.”
„Ma olen ettekandja,” nähvas Meghan ja tema niigi pingul närvid olid üles ütlemas. Alessandro di Agnio võis ta endast välja ajada, aga sellel libedal jätisel ta küll end ärritada ei lase.
„Sul on raha vaja?” Mehe kulmud kerkisid. „On sul ehk probleeme?”
„Ei ole,” vastas Meghan. „Aga see ei tähenda, et ma ei peaks tahtma tagasi seda, mis mulle kuulub.”
„Äkki tahan mina ka seda, mis mulle kuulub.” Paulo hääles oli ohtlik ihar noot ja Meghani peanahk hakkas kipitama. Ta taganes sammukese, aga mitte piisavalt kiiresti.
Paulo haaras tal käest kinni ja tõmbas teda enda poole. Meghan põrkas summutatud ümahtusega mehe pehme kõhu vastu. Mees hoidis kõvasti tema randmetest kinni ja pressis enda vastu.
„Üks suudlus.”
Meghan tundis mehe läpatanud, suitsust hingeõhku ja vana higi lehka. Ta haistis Paulo iha ja tal hakkas paha.
„Hoia eemale..” Meghan üritas end vabastada, aga Paulo oli tugevam.
„Üks suudlus, bella, ei muud. Ja siis saad oma raha.”
„Käi põrgusse!” salvas Meghan. „Ma ei anna sulle midagi…”
„Sa ju tahad seda.” Paulo nägu oli nüüd vihane, ehkki silmad läikisid ihast. Meghan tahtis öökida. „Ma olen sind näinud… kuidas sa mind vaatad…”
Meghan sulges silmad ja neelas sapi alla. „Sa petad ennast, Paulo, ja ma võin kutsuda politsei…”
„Aga sa pole seda teinud, eks?” tähendas mees vaikselt ja kurjakuulutavalt. Tema niisked ja läikivad huuled olid Meghani suule väga lähedal. „Olen sinu peale mõelnud, bella. Mida sa varjad? Miks sa ei lahku? Sa oleksid võinud minna. Spoletos on teisigi võõrastemaju.” Mees vangutas aeglaselt pead. „Aga sa ei lahkunud… seega sa tahad seda.”
„Sa eksid.” Meghani hääl värises. Tema keha vappus. Ta tundis end nõrga ja abituna ning see vihastas teda. Enam ei saa temast ohvrit. Ta ei lase nii haletsusväärsel ja vastikul inimesel nagu Paulo end üle valitseda.
Ent ta ei suutnud meest takistada.
Paulo oli liiga tugev ja iga kord, kui Meghan rabeleda üritas, pigistas mees tema randmeid kõvemini ja surus teda tugevamini enda vastu.
„Lase lahti,” karjatas Meghan meelt heites ja Paulo silmad läikisid.
„Ma tahan sind palumas kuulda.”
„Hoopis sina hakkad paluma. Politseid.” Ukselt kostnud hääl oli nagu püstolipauk. Paulo haare lõdvenes ja Meghan tuikus eemale. Suust pääses katkendlik nuuksatus enne, kui ta suutis selle alla suruda.
Alessandro seisid uksel, nägu raevust valge. Tema keha oli pingul, valmis kallale sööstma. Ta vahtis Paulot lõkendavate silmadega.
„Ma kutsun politsei.”
„Te ei saa midagi tõestada,” vastas Paulo turtsakalt, ent paistis olevat närvis.
„Küll sa näed,” lisas Alessandro häälel, mis oli sama ohtlik kui tema näiline rahulikkus, „et ma suudan tõestada mida iganes. Kui carabiniere’d kohal on, piisab vaid minu sõnast, et sa vanglas mädaneksid.”
„Tema tahtis seda…” alustas Paulo, aga Alessandro katkestas ta, tõstes järsult käe. Kõik tema liigutused olid väga täpsed ja allasurutud emotsioonidest pingul.
„Ära räägi mulle, mida naised tahavad. Sa ei tea seda.” Alessandro lasi käe alla. „Kas sa tead, kes ma olen?”
Paulo pilk hüples närviliselt Meghanile. „Ei…”
„Ma olen Alessandro di Agnio. See võõrastemaja pannakse hommikuks kinni.”
Paulo kahvatus ja tema suu vajus lahti. „Di Agnio… aga te ei tohi seda teha! Siin elavad inimesed… see on minu oma…”
Alessandro ilme oli halastamatu. „See pannakse kinni.” Ta avas mobiili klapi. „Nüüd helistan ma politseisse.”
„Signor di Agnio…” sosistas Meghan lämbunult. Ta oli ikka veel vapustatud ja ta püüdis end koguda. Ta tõmbas sügavalt hinge ja silus sassis juukseid. „Palun ärge helistage politseisse.”
Alessandro vaatas teda teravalt. „Mis on? Kas te olete seadusega pahuksis?”
Meghan oleks äärepealt naerma hakanud. „Ei. Ma lihtsalt ei taha neid asjasse segada. See tähendab mõttetut ajaraiskamist. Hoolimata sellest, mis teie sõna Spoletos maksab, tuleb koostada raport.”
Alessandro uuris tema nägu, nagu otsides vastust esitamata küsimusele. Meghan vaikis.
„Palun, ärge tehke seda.”
Alessandro vaatas teda pingsalt. Paulo jälgis neid oma laua tagant nagu lõksus olev hiir, kes haistab vabadust ja ohtu.
Alessandro sulges mobiiliklapi. Ta ei vaadanud Paulo poolegi, kui teatas: „See võõrastemaja pannakse täna kinni. Igaveseks. Ma ei taha teid enam Spoletos näha.”
Ta läks välja ja Meghan oli sunnitud järgnema.
Mehe auto seisis töötava mootoriga tee ääres. See polnud elegantne sportauto, nagu Meghan oli arvanud ja millest unistas suur osa Itaalia meestest. Tänaval seisis hoopis luksuslik sedaan. Alessandro avas ukse ja laskis Meghani kõrvalistmele. Kõik mehe liigutused andsid märku vaevu talitsetud kannatamatusest.
Meghan vaatas teda suurte silmadega. „Te pidite ju juhi saatma.”
„Otsustasin siiski ise tulla.”
See ei üllatanud Meghanit. Alessandro di Agnio oli mees, kes oli alati olukorra peremees. Alati. Ta istus sõnatult autosse.
Autos oli jahe ning nahkiste pehme ja meelitav. Meghan toetas pea seljatoe vastu ja sulges silmad. Ta ei tahtnud rääkida ning tema kergenduseks ja üllatuseks oli ka Alessandro vait. Mees astus autosse ja hakkas liikuma, sõites Spoleto õhtuses liikluses ülimalt enesekindlalt.
Meghan avas silmad ja vahtis pimestatult sõidukeid – autod ja mopeedid sõelusid kitsastel munakivitänavatel. Kui nad linnast välja said ja liiklus hõredamaks muutus, paistis nende ees Umbria mäestik, mida ümbritses lillakas hämarus. Linnamelu asendus aasade ja põldude vaikusega.
Meghan piilus Alessandro poole. Mehe selgelt välja joonistunud pingul lõug, võimsad õlad samas tumehallis ülikonnas, rooli pigistavad käed – kõigest kiirgas jõudu. Enesekindlust. Võimu.
Meghani üle.
Ei. Seda ei tohi juhtuda.
Ometi tundus, et olukord oli väljunud tema kontrolli alt hetkel, mil Alessandro võõrastemajja sisenes.
Ei, mõistis Meghan ohates. Hetkel, mil mees teda ettekandjaks kutsus.
Kui ta oligi julgenud arvata, et tema valitseb olukorda, seda meest, siis oli ta tõsiselt eksinud.
Meghan ei valitsenud midagi – kõige vähem oma hullunud emotsioone.
Alessandro heitis talle terashallide silmade kõrvalpilgu ja pigistas huuled kokku.
„Kas te olete terve?” küsis ta ja Meghan võpatas üllatunult.
„Mis asja?”
Alessandro osutas tema randmele. Õrnale nahale oli ilmunud sinikas. Meghan vaatas seda ja kehitas õlgu.
„Mul pole midagi viga. Oleksin pidanud teadma, et Paulo üritab midagi. Arvasin, et ta on liiga arg, et oma räpaseid sõnu teoks teha…”
„Miks te sinna jäite?” küsis Alessandro järsult. „Spoletos on küllalt võõrastemaju, odavaid hotelle.