Bossi väike ime. Barbara McMahon
Читать онлайн книгу.
kuulis koridoris hääli ja tõstis pea. Ruum näis korraks tema ümber ringi keerlevat, kuid peatus siis. Anna tõusis aeglaselt püsti, võttis oma kohvi ja paksu ümbriku ja suundus oma kabinetti.
Tema laual oli sõnum, et härra Forsythe võtab ta vastu kell üks.
Kell hakkas alles kümme saama. Anna peab veel kolm tundi vastu pidama. Ta helistas Teresa kabinetti.
„Personaliosakond,” vastas sõbranna sekretär.
„Anna siin, kas Teresa on vaba?”
„Ei, ta on härra Forsythe’i juures.”
„Las ta helistab mulle, kui vabaneb,” ütles Anna. Nii et sõbranna oli üks esimestest, kes uue bossi juurde kutsuti. Ta arutles, millise hinnangu Teresa annab. Kas Anna võiks küsida tema arvamust, kuidas mehega käituda? Ta ei saa kõige paljastamisega riskida. Anna polnud kindel, kas Teresa üldse teab, et ta kellegagi kohtunud oli ja ta ei saa ju öelda, et oli nende uue bossiga maganud! Ta peab ise otsustama, kuidas selle asjaga hakkama saada.
Anna võttis telefonisõnumite paki ja nägi, et mitu neist on saabunud idarannikult. Kõigepealt vastab ta nendele ja siis kohalikele kõnedele. Parem siis juba aega kasulikult veeta.
Täpselt kell üks saabus Anna Ellie laua juurde. Ta oli lõunaks suppi söönud ja tundis end pisut paremini. Vihm oli hõredamaks jäänud. Lõppkokkuvõttes paistis päev paremaks muutuvat.
„Tulin härra Forsythe’iga kohtuma,” ütles Anna. Ta oli kaasa võtnud viimased plaanid, mida ta Thomas Ventneriga arutanud oli. Thomas oli praegune juht Brüsselis. Ta oli Annat juba mitu kuud ametikoha ülevõtmiseks ette valmistanud ja pidi detsembris pensionile jääma.
„Ben Haselton on veel seal sees. Tal läheb veel minut või paar,” ütles Ellie. „Tanner on sõna pidanud ja kõigiga lühidalt teinud.” Ta piidles Annat. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Ma arvan, et hakkan grippi jääma,” ütles Anna. „Püüan teistest inimestest eemale hoida, et ma seda ei levitaks.”
„Istu, kullake. Ma sõidan ühistranspordiga. Talvekuudel pole niimoodi võimalik haigestumist vältida.”
Anna jõudis vaevu istet võtta, kui uks avanes ja Ben Haselton välja astus. Ta näis ärritunud olevat. Kummalegi naisele midagi ütlemata kiirustas ta edasi.
Ellie laual hakkas valjuhääldi häält tegema.
„Kas Anna Larkin on kohal?”
„Ta ootab,” ütles Ellie Annale naeratades.
Anna hingas sügavalt sisse, tõusis püsti ja suundus Tanneri kabineti poole, justkui siseneks ta lõvikoopasse. Tal polnud ikka veel aimugi, kuidas ta selle vestluse ajal käituma peaks. Kas ta peaks teesklema, et nad pole iial kohtunud? Süüdistama meest enda mahajätmises? Või hoopis püüdma jätta rahulikku muljet ja laskma Tanneril vestlust juhtida?
Tanner seisis akna juures, kust avanes vaade San Francisco lahele. Anna astus sisse ja sulges enda järel ukse. See oli ka Beni seal viibides suletud olnud ja kui midagi isiklikku jutuks tulebki, eelistaks Anna, et Ellie seda ei kuule.
Tanner pööras ümber ja vaatas Anna poole. Nende pilgud kohtusid hetkeks ja Anna süda võpatas. Mehel oli endiselt võime tema süda puperdama panna. Anna oli Tannerisse armuma hakanud. Mees oli asjale lõpu teinud ja parem oligi. Annal olid eluplaanid paika pandud ja tõsist suhet mehega polnud seal ette nähtud. Seda Anna juba teadis.
„Tere, Tanner,” ütles ta, lootes, et mees pakub talle istet, enne kui tema põlved nõrgaks lähevad.
„Anna. Võta istet. Ma ei hoia sind kaua kinni. Rääkisin juba Thomasega Brüsselis. Ta viis mind Euroopa osakonna asjadega kurssi. Ta ütles, et sul on mõned uued ideed, mida sa juhina järele proovida tahad. Tahaksin neid näha. Ja kuulda sinu hinnangut Euroopa turu seisukorrale.”
Nii et mees hoiab asja rangelt ametialasena. Annale see sobis. Ta pani kausta lauale. „Uued plaanid on koos põhjenduste ja elluviimise ajakavaga ette valmistatud. Kui oled need läbi vaadanud, vastan hea meelega küsimustele. Ilmselt leiad, et Thomase hinnang ühtib minu omaga – Suurbritannias on olukord kindel, kuid Itaalias ja Prantsusmaal mitte nii väga. Kohalikud firmad pakuvad kõva konkurentsi. Kuid mobiiltelefonide kasutamine laieneb ja meie komponendid on parimad. Peame lihtsalt kliente selles veenma.”
Tanner istus pead noogutades laua taha. Ta tõmbas kausta enda ette ja avas selle. Minuti pärast vaatas ta üles ja uuris Annat hetkeks.
„Kas sa tunned end hästi?”
„Varsti tunnen. Ma arvan, et olen kerges gripis.” Kui Anna seda täna veel korra ütlema peab, hakkab ta karjuma.
„Ehk peaksid koju minema ja puhkama,” soovitas Tanner.
„Olen siiani vastu pidanud. Suudan ka ülejäänud päeva üle elada.” Anna ei kavatse lasta uuel tegevjuhil arvata, et ta ei jaksa oma tööga mingil juhul hakkama saada. Või et ta mingeid heategusid ootab. Kunagi võis ta ju Tannerit tunda, kuid nüüd näis mees täiesti võõrana. Mees, kellega ta oli kolm suurepärast nädalat veetnud, oli nüüd Anna vastas seisva karmi näo taga vaevu äratuntav.
Tanner vaatas uuesti kaustas olevaid pabereid ja uuris neid põgusalt. Anna oli teda vaadates justkui tulistel sütel.
Iga sekund näis piinava aeglusega mööda venivat. Tanner oli aruandele keskendunud ja Anna sai teda segamatult uurida.
Mehe silmade ümber oli uusi jooni, tema juuksed olid lühemaks lõigatud ning ülikond istus suurepäraselt. Ta nägi välja justkui edukas ärimees, kes ta ju oligi. Kui asjaolud teistsugused oleks, tunneks Anna tema üle suurt uhkust, et mees suhteliselt noores eas nii kõrge positsiooni on saavutanud. Tanner on Annast noorem ja juba suure firma tegevjuht.
Anna oli kõhelnud, kas peaks Tanneriga kohtuma, kui kuulis, et mees on temast neli aastat noorem. Ta polnudki päriselt aru saanud, miks see aktiivne kolmekümne nelja aastane mees tema seltskonnas viibida tahtis. Varsti oli Anna vanusevahe unustanud. Neil oli nii palju ühist, alates sarnastest raamatutest ja filmidest, mis neile meeldisid, ning lõpetades õhtustel San Francisco inimtühjadel tänavatel jalutuskäigu nautimisega. Avastusretked kõrvalistele tänavatele ja einetamine väikestes restoranides, mis kujutasid endast vaid avausi müürides, oli koos Tanneriga uus ja huvitav tundunud.
Mõnd teemat polnud nad vaikival kokkuleppel puudutanud. Anna rääkis oma tööst harva ja Tanner enda tööst ei rääkinudki. Anna oli liiga haaratud mehe juuresolekul tekkivast uimastavast tundest, füüsilisest külgetõmbest ja ka nende vestluse käigust. Tanner oli olnud eriline.
Mees vaatas üles, Annale silma. Anna kangestus. Tanner ei suuda ju mõtteid lugeda, eks ole?
Kausta sulgedes pani mees selle laua vasakule servale teiste samasuguste virna.
„Vaatan selle täna õhtul põhjalikumalt üle. Kui mul küsimusi tekib, helistan sulle.”
Järeldades sellest, et vestlus on läbi saanud, tõusis Anna pisut kõikudes ja peapööritust tundes püsti. Ta naeratas Tannerile viisakalt ja pöördus minekule. Ta haaras juba ukselingi järele, kui mees uuesti rääkima hakkas. Üle õla vaadates nägi Anna, et Tanner on püsti tõusnud ja nõjatub sundimatult ühe puusaga lauale.
„Kuidas sul päriselt läheb, Anna?” küsis mees oma madalal seksikal hääletoonil.
Anna kehitas õlgu ja keeras end natuke, et Tannerit paremini näha.
„Neil päevil mõtlesin ma, miks sa enam ei helista. Tänaste sündmuste valguses saan ma sellest täiesti aru.”
„Kui oleks mingi muu võimalus olnud…” alustas Tanner.
Anna raputas pead.
„Me poleks niikuinii saanud eriti kaua koos olla. Ma lähen jaanuaris Brüsselisse.” Ta vaatas meest uurivalt. „Ma ju ikka lähen Brüsselisse, jah?”
Tanner noogutas. „Thomas Ventneri ja Allen Taylori sõnade järgi oled sina parim, kes sellele töökohale sobib. Ma ei näe midagi, mis selle vastu rääkida võiks.”
Anna