Seltsimees laps. Leelo Tungal
Читать онлайн книгу.
ikka väga lohakas. Jätku siis juba aken täitsa lagedaks – siis on kohe näha, kui mustad mehed meid vahtima tulevad! Aga pragu – oi, pragu on kohutav asi: sealt saab sisse piiluda üheainsa kurja silmaga, nii et toas olijad piilujat üldse ära ei tunne!
Sellisest praost võivad kurjad olendid ju tuppagi tulla, kuigi talveks on topeltaknad ette pandud – paljugi, mis! Tulevad tuppa, käsivad lapseväntsakal vait olla ja viivad vanaisa-vanaema Venemaale…
Ja äkki nägin, et üks kuri olend oligi tuppa tulnud: kükitas nüüd pimeduses, endal hambad laiali! Väikesed, aga sätendavad ja teravad hambad… Tundsin, kuidas mu jalad – nii Nogi kui ka Kota – tõmbusid hirmust higiseks.
„Appi! Appi!”
Vanaema ajas end voodis istuli ja vanaisa ei norsanud enam.
„Appi!”
Haarasin vanaemal kõvasti ümber kaela kinni: „Palun, palun ära mine mustade meestega kaasa!”
„Ole nüüd rahul, ei lähe ma kuskile!” lubas vanaema.
„Mis te seal kisendate keset ööd?” porises vanaisa. „Jääge vakka!”
„Mustad mehed on siinsamas toas!”
„Mesasja? Minna, kas see laps on peast segi läind või?”
Vanaema, kes magas voodis äärepool, et ma sealt alla ei kukuks, pani jalad põrandale ja ringutas. Siis ajas ta end püsti: „Ole nüüd rahus, lähen teen sulle suhkruvett!”
„Ära mine!” haarasin tal ümbert kinni. „Mustad mehed viivad su minema!”
Kui ma enam nuuksuda ei jaksanud, siis hakkasin luksuma.
„Minna, tee ometi midagi selle lapsega! Ma tahan magada!” kurjustas vanaisa.
Vanaema lükkas mu käed pehmelt eemale ja läks… otse nende teravate säravate kihvade suunas. Siis vajutas ta klõpsti lülitile, ja tuba täitus oranžika valgusega.
„No kus need mustad mehed siis on, lapsuke?” küsis vanaema.
„Seal… akna taga!” hüüdsin rõõmsalt, sest helkivate kihvade saladus oli lambivalguses paugupealt selgeks saanud: need olid memme kristallpärlid, mille ma voodisse minnes lauale olin pannud. Prr, ei selliseid julgeks enam pimedal ajal kaelagi panna!
Vanaema läks akna juurde ja piilus kardinate vahelt välja: „Pole seal kedagi! Kuu on na suur ja ümmargune – eks see vist sulle hirmu peale ajaski!”
„Tõmba nüüd kardinad kõvasti kinni, et pragu vahele ei jää!” nõudsin. „Mis ma siis teen, kui teid vanaisaga ka ära viiakse?”
Vanaisa mühatas: „Hull laps! Täitsa ebanormaalne!”, vanaema aga vaigistas teda: „Mõtle ise, laps on näind, kudas Helmese ema ära viidi, ja nüüd siis veel Helmes ise ka! Ise sa vahtisid ka öösiti üleval, saapad jalas ja pintsak seljas, kui see kõige suurem küüditamise aeg oli…”
Ta võttis toolileenilt oma kotka-suurräti, tõmbas selle õlgadele ja läks kööki.
„Ära mine, är…”
Vanaisagi tõusis üles ja seisis mu ette: „Kui sa minu laps oleks, siis annaks ma sulle praegu kõva keretäie! Urvaplaaster on pahadele lastele kõikse parem rohi! Kuskil siin peaks mu püksirihm ka olema…”
„Minule ei tohi rihma anda!”
„No vanasti öeldi ikka, et peks toob aru peest pähe!” porises vanaisa.
„Robert!” hüüdis vanaema köögist.
„Katsu sa mind peksta! Vorbid jäävad järele, ja siis sa tata käest saad!”
Vanaisa jäi mind, suu lahti, vaatama. „Ah et vorbid jäävad järele! Vorbid! Kuulsid, Minna? Ho-ho-hoo! Vorbid! Kust sa seda sõna kuulsid! Ho-ho-hoo!” naeris ta nii kõvasti, et pisarad tulid silma.
Veider küll, aga sõna „vorbid” viis vanaisa mõtted jalamaid peksust eemale ja tegi talle ootamatult nii hea tuju, et kui ma olin vanaema toodud suhkruvee ära joonud ja solgiämbri peal potul käinud (õues oli ju pime ja kole külm), siis uuris ta minult juba igasuguse pahameeleta: „Ütle, mis su isa-ema teevad, kui sul kodus sellised paanikahood peale tulevad? Mis teil kodus seepeale tehakse?”
Mis need paanikahood on, sellest polnud mul aimu, aga midagi lõbusat tuli igatahes vanaisale välja pakkuda, et ta jälle keretäiest rääkima ei hakkaks.
„Meil… lauldakse ja tantsitakse!”
Vale see ei olnud: memmega tantsisime me sageli selliseid tantse, nagu „Kükita” ja „Oh, hüppa, mesikäpake!”, tata aga õpetas mulle Kaera-Jaani tantsimist. Tangot tantsisime temaga ka – aga ainult nii, et tata tantsis ja mina olin tal süles: „Kui vaikselt läbi öö kõlab tango-notturno, oma unelmais viibin sinu juures siis ma…” Memmele tegi meie tangotants nalja, sest tata võttis hoogsalt igasuguseid veidraid samme, ja järske peapöördeid oskasin minagi järele teha.
Vanaisa ei teadnud ei kükitamise- ega ka mesikäpakesetantsu, tangot oli ta küll millalgi osanud, aga nüüdseks päris ära unustanud, kuid Kaera-Jaani mäletas küll. Ta haaras vanaemal kätest ja sundis tedagi hüplema, lauldes: „Oi Kaera-Jaan, Kaera-Jaan, karga välja kaema!”
Vanaema vehkis kätega ja püüdis vanaisa haardest lahti rabelda.
„Mis sa pirtsutad – Kaera-Jaanist taheti Eesti ajal ballitantsu teha, vohh!” naeris vanaisa. „No olgu – tõmbame siis ühe väikse krakovjaki!”
Ja vanaisa lõi käega plaksu, võttis vanaemal käest ning alustas uut tantsu, lauldes:
„Vaat krakovjakki tantsida –
seda minu süda ei kannata!”
See oli kangesti naljakas, kui nad kahekesi keset ööd tantsu lõid – vanaema lohmakas öösärgis, suurrätt õlgadel, ja vanaisal pikad valged aluspüksid jalas. Lõpuks laulis vanaemagi:
„Russki, nemets i poljak
tantsevajut krakovjak!
A estonets – tõ durak,
ne umeješ krakovjak!” 1
Kõht oli mul veel natukene hirmust kripeldamas, aga igaks juhuks ei hakanud ma küsima, ega nad ometi vene keeles laulnud. Äkki laulsidki? Aga vanaema suhkruvesi oli minus juba igasuguse valvsuse uinutanud, nii et silm hakkas lõpuks kinni vajuma… Las need veidrad vanainimesed kekslevad kas või öö läbi, kui neil muud teha pole!
Natuke aega?
Jäin vanaema-vanaisa juurde ilmatu pikaks ajaks. Õige mitu ööd tuli vanaema kõrval magada, enne kui lõpuks rahvamajast toodi sõna, et tata helistab meile tunni aja pärast, mingu me kantseleisse ootama.
Rahvamaja oli suur ja uhke tumepunane hoone, mis asus meile päris lähedal, üle tee. Selle maja olid Jõgisoo kandi inimesed Eesti ajal ise ehitanud – siis, kui tata oli alles poisike. Rahvamajas oli ta õppinud trompetimängu selgeks, mänginud näidendites ja käinud igasugustel kursustel. Seal oli õpetatud kõike alates nägude maalimisest ehk grimeerimisest ja lõpetades ilutikkimisega – see oli ala, millest tädi Liilia oli vaimustuses. Vanaisa-vanaema juures olles käisime varemalt koos tataga tihti rahvamajas: algul läksin õhinal temaga kaasa, sest tahtsin oma silmaga näha „Mikumärdit” ja „Kosjasõitu” ja igasuguseid muid põnevaid näidendeid, millest tata mulle oli jutustanud – aga mu suureks pettumuseks polnud ei laval ega lava taga ainsatki takkudest juustega ja punaste põskedega talutüdrukut ega pika kuuega meest, kes oleks laulnud: „Mulk pastlaga, mulk viisuga lööb tantsu oma Liisuga”… Lava taga seisid suured kollakasvalged papirullid: ühe neist rullisime tataga lahti – sellele olid maalitud ilusad valge tüvega kased. Muidugi – ka selles majas olid paremad päevad mööda saanud enne minu sündimist!
Päris tühjaks polnud rahvamaja siiski jäänud: ühes majaservas oli raamatukogu ja paaris ruumis käis koolitöö. Meie vanaisaga ruttasime