Laps. Fiona Barton
Читать онлайн книгу.
välja näha, muidu ta saab aru.
Lynda abikaasa õpetab Pauliga samas ülikoolis – erinevad teaduskonnad küll, aga meie mehed sõidavad hommikuti sageli sama rongiga tööle. See teeb minust ja Lyndast näiliselt saatusekaaslased.
Aga ta ei meeldi mulle. Tal on sellised sissepoole kaldu hambad nagu hail ja ta on väga pealetükkiv. Tema ja teised AN-id – akadeemikute naised, nagu ma nad ristisin, kui nende sekka sattusin – räägivad mind taga. Ma tean, et nad teevad seda. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Tuleb neid eirata. Rahulikuks jääda ja eluga edasi minna.
Lynda tuiskab sisse, niipea kui ukse olen ukse avanud. Täna on ta kuidagi eriti energiat täis. Küllap on tal Dereki kohta häid uudiseid. Tahan, et ta sedamaid lahkuks.
„Näid nii väsinud, Emma. Kas sa ei saanud hästi magada?” küsib Lynda – minu püüdlused end pisut tuunida olid ilmselgelt edutud – ja võtab kohvitegemise üle. Ta jätab mind seisma, nagu oleksin omaenda köögis mõni tagavaraosa.
„Hmmm. Magasin rahutult. Üritan sotti saada ühest raskest osast selles raamatus, mida toimetan,” selgitan.
Lynda läheb turri. Ta vihkab seda, et mul on töö. Tema jaoks on selle mainimine isiklik solvang. Lynda ei käi tööl. „Mul on kodus liiga palju toimetusi, et veel tööl ka käia,” ütleb ta, kui temalt selle kohta küsitakse. Tavaliselt saadab seda rabe naer.
Igatahes otsustab ta minu kerget vihjet eirata ja asub uudiste kallale. Derek saab uue ametinimetuse, peaaegu nagu tiitli. See tähendab suuremat tähtsust ja pisut lisaraha. Lynda on üliõnnelik ja temast õhkub enesega rahulolu lausa pahvakutena.
„Dekaan tahab, et tal oleks suurem vastutus. Temast saab järgmisest semestrist bakalaureuse tudengite hoolekande peadirektori abi,” kuulutab ta, justkui loeks ette pressiteadet.
„Tudengite hoolekanne? Jumal hoia, siis ei ole muud, kui narkootikumid ja suguhaigused,” poetan, nautides kujutluspilti Derekist, maailma kõige suurejoonelisemast mehest, kondoomimasinaga maadlemas.
Lynda kangestub, kuuldes mind seksi mainimas, ja ma surun alla heameele oma väikese võidu üle.
„See on tore, Lynda,” sõnan. „Piim on juba välja võetud – kraanikausi kõrval.”
Istume köögilaua taga ja ma kuulan, kuidas ta lobiseb teaduskonnas toimuvast. Tean, et ta jõuab lõpuks Pauli „väikeste raskusteni” – erimeelsusteni dekaaniga –, aga ma ei kavatse teda selleni aidata. Viin jutu muudkui mujale – maailma uudistele, rongi hilinemistele, liha hinnale, lootes, et see väsitab teda. Kuid Lynda on nähtavasti väsimatu.
„Kas Paul saab dekaaniga juba paremini läbi?” küsib ta, püüdes sõbralikult naeratada.
„Oh, see on vaid torm veeklaasis,” sõnan.
„Tõesti? Kuulsin, et doktor Beecham astub sammukese edasi,” teatab ta.
„See on kõik pisut totter. Doktor Beecham tahab Pauli kõige populaarsema kursuse maha võtta, et ühele enda omale ruumi teha. Ausalt öeldes on ta paras sitapea.”
Lynda teeb selle sõna peale suured silmad. Ilmselgelt ei kutsu tema dekaani samamoodi.
„Noh, vahetevahel tuleb kompromisse teha. Võib-olla on Pauli kursus pisut ajast maha jäänud.”
„Ma olen kindel, et see ei vasta tõele, Lynda. Kas tahaksid ingveriküpsist?”
Maha rahunenud, hakkab Lynda küpsist näksima. Räägime nüüd tema tütrest Joyst – „Ta on meie uhkus ja rõõm, selle pärast talle sellise nime panimegi1” – ja Joy lastest. Paistab, et nendega on tükk tegu. Märkan, et Lynda ei räägi neist kui lapselastest, kui nende vigu ja ulakusi üles loetleb. Nad on nähtavasti „liiga iseseisvad” ja see on tema kindlate piiridega maailmas kohutav patt.
„Josie ütles mulle ükspäev, et tegeleksin oma asjadega,” imestab ta ikka veel pahasena. „Üheksa aastat vana ja ütleb vanaemale, et see oma nina teiste asjadesse ei topiks!”
Hästi paned, Josie, mõtlen, öeldes: „Vaesekene.” Vaikepositsioon.
„Loomulikult sinul seda muret pole,” jätkab Lynda, „sul pole lapsi.”
Neelatan ega usalda end midagi vastama. Heidan selle asemel pilgu kellale ja pomisen: „Vabanda, Lynda, oli tore lobiseda, aga mul on tähtaeg kuklas, seega pean tööd edasi tegema.”
„Teid töötavaid naisi küll,” lausub ta taktitult. Ta näib pettunud, kuid naeratab oma suurt valget naeratust ja paneb käed mulle õlgadele, et hüvastijätuks suudelda. Astunud sammu tagasi, lausub Lynda liialdatult hoolival häälel: „Peaksid tagasi voodisse minema, Emma.”
Patsutan ta ühes teeseldud murega uksest välja.
„Soovi värskele bakalaureuse tudengite hoolekande peadirektori abile meie poolt palju õnne,” ütlen teda välja suunates. „Head päeva,” lisan.
Jäta järele, mõtlen. Kõlad nagu mingisugune poemüüja, kes teeskleb, et ta hoolib.
Lähen üles oma kabinetti ja istun, ajalehe-beebi nii peas, süles, kui ka õlgu rõhumas.
5. peatükk
Woolwichi kaugemas servas looklev Howard Street ei näinud just kõige parem välja. Ehitusmasinad varjutasid maju, paisates õhku tossu ja tolmu, kui nad sellest Londoni piirkonnast vägisi üht „külakest” rajasid.
Kontorist jalga lasknud Kate seisatas tänava otsas.
Ta otsustas keskenduda majadele, kus veel elati. Näis, et selliseid oli järel vaid kaks või kolm. Ta teadis kohalikust lehest, et majad sundvõõrandati pärast pikka planeerimise üle löödud lahingut. Nüüd oli alustatud majade lammutustöödega, nii et tänav nägi välja nagu foto Teises maailmasõjas pommitatud Londonist. Kate leidis, et on õnnega koos, sest planeerijatel, kes olid otsustanud pealinna külakesteks hekseldada, oli tema Ida-Londoni nurk suuresti kahe silma vahele jäänud, ning tema terrass jäi puutumata.
Nad ostsid üheksakümnendate alguses Steve’iga Hackneysse ühele endisele nõunikule kuulunud maja, olles tänaval esimesed ametlikud uustulnukad. Selsamal õhtul kui nad sisse kolisid, tõi naaber Bet neile maksa-vormirooga, lillelises termopotis, sellises, nagu oli kunagi olnud ka Kate’i vanaemal. Bet kõrgus köögis, hoomates kõike – kokkusobivat keedukannu ja rösterit, vaimukaid külmkapimagneteid –, ja küsis igasugu uudishimulikke küsimusi, kuid nende maailmad puutusid pärast seda haruharva kokku, jõudmata kaugemale soojast „Tere, kuidas läheb?” küsimusest.
Kui nad olid kutsunud sõpru lärmakatele grillpidudele või alkoholirohketele õhtusöökidele ning aias pudeleid avanud, oli pigem tunda kui kuulda, kuidas naabrid õhku ahmisid. Ent aegamööda saabusid tänavale elama ka teised nendesugused, keda meelitasid jõukohased hinnad, ning tänav nägi esimest läikivmusta välisust, ukse ees potis loorberipuu. Loorberipuu pätsati teisel õhtul ära, kuid sõnum oli edasi antud.
Nüüd olid alles jäänud vaid naaber Bet ja üks vanapaar tänava lõpust, kõikjal ümberringi üha rohkem pügatud põõsaid ja Rooma kardinaid. Hiljuti sinnakanti kolinud Marks & Spenceri toidupood, mis võttis koha sisse tänavanurgal, kus oli vanasti videolaenutus, näis olevat vanale naabruskonnale viimane piisk karikasse.
Jumal tänatud, et meie ei pea millegi sellisega silmitsi seisma, mõtles Kate, kui vaatepilti silmitses. Siin haigutasid kahekorruseliste majade sisemused nagu elusuuruses nukumajad, kardinad hädiselt laperdamas. Ainsa märgina inimasustusest paistis tuluke ühes köögis, mis kumas läbi sünge tööstusmaastiku.
Kate astus ukseni ja laskis kolmest kellast kõige alumist. Selle kõrvale oli käsitsi kirjutatud Walker.
Vanem naisterahvas avas ukse, piiludes selle tagant närviliselt.
„Tere. Preili Walker?” küsis Kate esinedes. „Vabandage tülitamast, aga ma kirjutan Daily Postile siinsetest muudatustest artiklit.”
Joy tähendab eesti keeles rõõmu – siin ja edaspidi tõlkija märkused.