1

      Alljärgnev on tõepärane tunnistus, niipalju kui ma seda edasi anda suudan, minu rollist Briti peibutusoperatsioonis koodnimega Windfall, mis oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses suunatud Ida-Saksa salateenistuse (Stasi) vastu ning lõppes parima Briti agendi surmaga, kellega ma iial koos olen töötanud, ja ühe süütu naisterahva surmaga, kelle eest ta andis oma elu.

      Professionaalne salaluureohvitser ei ole inimlike tunnete suhtes immuunsem kui ülejäänud inimesed. Tema jaoks on oluline see, millise piirini suudab ta neid tundeid alla suruda, seda nii reaalajas kui – nagu minu puhul – viiekümne aasta pärast. Veel mõne kuu eest, kui ma lebasin öösel sängis üksildases Bretagne’i talumajas, mis on mu kodu, ning kuulasin veiste ammumist ja kanade nääklemist, tõrjusin ma resoluutselt eemale süüdistavad hääled, mis aeg-ajalt üritasid mu und häirida. Ma olin liiga noor, protesteerisin ma, liiga süütu, liiga naiivne, liiga lapsemeelne. Kui vajate patuoinaid, ütlesin ma häältele, siis minge luureoperatsioonide suurmeistrite George Smiley ja tema ülema Kontrolli manu. See oli nende peenekoeline tüssamiskunst, väitsin ma, nende riuklik, õpetatud intellekt, mitte minu oma, mis sünnitasid nii Windfalli triumfid kui ängistused. Ja alles nüüd, kui salateenistus, kellele ma olen pühendanud oma elu parimad aastad, mult aruannet nõuab, tunnen ma vanaduse ja hämmelduse sunnil vajadust kirja panna, maksku mis maksab, nii selle halva kui ka hea, mis kaasnes minu osavõtuga nimetatud operatsioonist.

      Kõigepealt see, kuidas mind salateenistusse värvati – „Tsirkusesse”, nagu meiesugused noortürklased1 seda noil väidetavalt kauneil päevil kutsusime, kui me paiknesime, ei, mitte seal groteskses kantsis Thamesi ääres, vaid eputavas viktoriaanlikus telliskivikolakas Cambridge Circusi kaarel – see jääb sama salapäraseks kui mu sünni asjaolud ja seda enam, et need kaks on lahutamatult seotud.

      Mu isa, kellega ma iial teadlikult tutvunud ei ole, oli mu ema jutu järgi ühe Kesk-Inglismaalt pärit jõuka inglise-prantsuse perekonna raiskuläinud võsu, hirmus pillaja, kellel olid talitsematud ihad, kiiresti kahanev pärandus ja päästev Prantsusmaa-armastus. 1930. aasta suvel oli ta Bretagne’i põhjarannikul Saint-Malo linnas tervisvetel, käis kasiinodes, maison close’des2 ja mängis üldse laia lehte. Mu ema, kes oli ühe põlise Bretagne’i talupere ainus laps ja tollal kahekümneaastane, juhtus samuti linnas olema, sest teda oli kutsutud jõuka karjakaupmehe tütre pulma pruutneitsiks. Vähemalt nii ta väitis. Kuid ta on paraku ainuallikas ja kui faktid teda parimas valguses ei näidanud, ei suutnud ta jätta neid veidi ilustamata, nii et mind ei üllataks üldsegi, kui selguks, et ta tuli linna vähem õilsatel eesmärkidel.

      Edasi läks ema jutt nii, et nad olid ühe teise pruutneitsiga pärast paari klaasi šampanjat pulmapeolt jalga lasknud ja läinud, pruutneitsikleidid ikka veel seljas, patseerima rahvarohkele promenaadile, kus parajasti kindla eesmärgiga patseeris ka mu isa. Minu ema oli ilus ja tuulepäine, sõbranna mitte nii väga. Järgnes tormiline romaan. Ema tõrkus mõistetavalt ütlemast, kui kiiresti see kulges. Kiiruga korraldati järgmised pulmad. Ja mina olin resultaat. Selgus, et mu isa ei olnud loomuldasa abielumees ja oskas isegi abielu algaastail olla rohkem ära kui kodus.

      Ent nüüd võtab lugu heroilise pöörde. Sõda, nagu me teame, muudab kõik ja minu isa muutis see ainsa hetkega. Vaevalt oli sõda kuulutatud, kui ta juba prõmmis Briti sõjaministeeriumi uksele ja astus vabatahtlikult teenistusse – ükskõik, kelle alluvusse. Ema jutu järgi oli tema ülesandeks päästa ainuisikuliselt Prantsusmaa. Kas see tähendas ühtlasi põgenemist perekondlike kammitsate eest – see oletus oli nii ketserlik, et mul ei lubatud seda iial ema juuresolekul väljendada. Britid olid äsja moodustanud erioperatsioonide üksuse ja Winston Churchill isiklikult oli andnud sellele ülesande „Euroopa leekidesse uputada”. Bretagne’i edelaranniku linnad olid Saksa allveelaevade pesad ja endine Prantsuse laevastikubaas Lorient neist suurim. Isa hüppas viis korda langevarjuga Bretagne’i tasandiku kohal alla, liitus esimese vastupanugrupiga, mis tal leida õnnestus, andis oma panuse vägivalda ja suri kohutavat surma Rennes’i vanglas gestaapo käe läbi, jättes endast maha mälestuse isetust pühendumusest, mida ükski poeg järele ei suuda teha. Tema teine pärandus oli ekslik usk Briti erakoolide süsteemi, mis hoolimata sellest, et ta oli ise erakoolis haledalt läbi põrunud, määras mulle samasuguse saatuse.

      Mu elu esimesed aastad möödusid paradiisis. Ema tegi süüa ja lobises, vanaisa oli range, kuid hea, ning talu oli heal järjel. Kodus räägiti bretooni keelt. Meie külas oli katoliiklik algkool ja ilus noor nunn, kes oli töötanud pool aastat Huddersfieldis lapsehoidjana, andis mulle algteadmised inglise keelest ja riikliku määruse kohaselt ka prantsuse keelest. Koolivaheaegadel jooksin paljajalu ringi talu ümbruses põldudel ja kaljudel, lõikasin ema pannkookide jaoks tatart, hoolitsesin vana Fadette’i nimelise emise eest ning mängisin teiste külalastega ohtlikke mänge.

      Ma ei mõelnud tulevikule, kuni see mu ellu sisse sõitis.

      Doveris võttis üks paks Murphy-nimeline naine, kadunud isa nõbu, mind ema käest ära ja viis enda juurde Ealingisse. Ma olin kaheksane. Vaguniaknast nägin esmakordselt õhutõrjeõhupalle. Õhtusöögi ajal ütles härra Murphy, et see kõik on mõne kuu pärast läbi, mille peale proua Murphy vastas et ei ole, kusjuures nad mõlemad rääkisid minu pärast aeglaselt ja sõnu korrates. Järgmisel päeval viis proua Murphy mind Selfridge’i kaubamajja ja ostis mulle koolivormi, säilitades hoolikalt kviitungid. Ja veel päev hiljem seisis ta Paddingtoni jaama perroonil ja nuttis, mina aga lehvitasin talle oma uue koolimütsiga jumalagajätuks.

      Pean selgitama, miks isa mind nii väga inglaseks tahtis teha.

      Käis sõda. Koolid pidid leppima sellega, mis neile anti. Ma ei olnud enam Pierre, vaid Peter. Klassikaaslased pilkasid mu viletsat inglise keelt, äravaevatud õpetajad mu bretooni aktsendiga prantsuse keelt. Meie väikese bretooni küla Les Deux Eglises, nagu mulle peaaegu möödaminnes öeldi, olid hõivanud sakslased. Mu ema kirjad tulid, kui üldse, pruunides ümbrikes, Briti templite ja Londoni markidega. Alles aastaid hiljem oskasin kujutleda, kes olid need vaprad inimesed, kelle käest kirjad pidid läbi käima. Koolivaheajad olid suured poistelaagrite ja asendusvanemate segadikud. Lihtrahva eelkoolidest said kivihallid erakoolid, kuid õppekava oli ikka seesama – seesama margariin, needsamad epistlid patriotismist ja impeeriumist, seesama puhutine vägivald, hoolimatu julmus ja vaigistamatu, sihitu suguiha. Ühel kevadõhtul 1944. aastal, pisut enne Normandia dessanti, kutsus direktor mu oma kabinetti ja ütles, et mu isa on surnud sõdurisurma ja et ma peaksin tema üle uhke olema. Julgeolekukaalutlustel mulle rohkem seletusi ei jagatud.

      Olin kuusteist, kui ma pärast üht eriti tüütut suvist õppeveerandit pooltäiskasvanud inglise veidrikuna rahuaegsesse Bretagne’i tagasi pöördusin. Vanaisa oli surnud. Mu ema sängi jagas uus elukaaslane, härra Emile. Mulle härra Emile ei meeldinud. Pool Fadette’i oli antud sakslastele ja teine pool vastupanuliikumisele. Püüdes põgeneda lapsepõlvevastuolude eest ja ühtlasi pojaliku kohusetunde õhutusel peitsin ennast rongile, sõitsin Marseilles’sse, valetasin end aasta vanemaks ja püüdsin astuda Prantsuse võõrleegioni. Mu donkihotlik seiklus lõppes, kui leegion – tulles ebaharilikul kombel vastu mu ema palvetele, mis tuginesid asjaolule, et ma ei olnud mitte välismaalane, vaid prantslane – mind teenistusest vabastas ja tagasi vangistusse saatis, seekord Londoni äärelinna Shoreditchi, kus mu isa väidetav kasuvend Markus kaubandusfirmat pidas, Nõukogude Liidust – mida ta alati Venemaaks nimetas – kallihinnalisi karusnahku ja vaipu importis ning mind kaupmeheks lubas õpetada.

      Onu Markus on minu elu teine lahendamata saladus. Ma ei tea tänini, kas tema tööpakkumist inspireerisid kuidagi mu hilisemad ülemused. Kui küsisin, kuidas mu isa suri, raputas ta pahakspanevalt pead – mitte mu isa üle, vaid minu juhmi küsimuse peale. Mõnikord mõtlen, kas tõesti on võimalik sündida salajasena – nii nagu inimesed sünnivad kas rikkana, pikana või musikaalsena. Markus ei olnud ei õel ega kitsi ega ebasõbralik. Ta lihtsalt oli otsast lõpuni salajane. Ta oli keskeurooplane ja ta nimi oli Collins, ning ma ei saanudki teada, mis oli ta nimi enne seda. Ta kõneles väga kiiret aktsendiga inglise keelt, aga ma ei saanud kunagi teada, mis oli tema emakeel. Mind nimetas ta Pierre’iks. Tal oli sõbratar nimega Dolly, kes pidas Wappingis kübarapoodi ja võttis ta iga reede pärastlõunal laohoone eest peale. Kuid ma ei teadnud,