Spioonide pärand. Джон Ле Карре
Читать онлайн книгу.
ei tohi läbi paista, järelikult soovitavalt jooneline. Puhas valge on liiga hästi nähtav – järelikult mingit tooni, aga mitte midagi romantilist. Tuhmsinine, hallikas – mõlemad sobivad. Seesinane oli hall.
Järgmine küsimus: kas me kirjutame aadressi masinal või käsitsi? Vastuse leidmiseks mõtle nagu alati järele, mida vajab tegutsev agent, kuid antud juhul mina – Peter Guillam, endine liige, vanaduspuhkusel ja selle eest tänulik. Elanud kaua Prantsusmaal maapiirkonnas. Veteranide koosviibimistel ei käi. Fikseeritud lähisuhe puudub. Saab täispensioni ja seetõttu haavatav. Järeldus: üksildases bretooni väikekülas, kus välismaalased on haruldased, võib masinkirjas, poolametliku välimusega ja Inglise margiga hall ümbrik põhjustada kohalikke kulmukergitusi, järelikult parem kirjutada käsitsi. Nüüd raskem küsimus. Peakontor, või kuidas tahes Tsirkus ennast tänapäeval nimetab, ei suuda märkimata jätta turvataset, isegi kui see on kõigest Era viisiline. Võib-olla lisada rõhutuseks Isiklik? Eraviisiline, isiklik, üle anda adressaadile? Liiga kange. Jääme Eraviisilise juurde. Või veel parem, nagu antud juhul, Personaalne.
Artillery Buildings 1
London, SE14
Hea Guillam!
Me ei ole kohtunud, kuid lubage mul ennast tutvustada. Olen teie kunagise firma ärijuht, kes tegeleb nii praeguste kui endiste tehingutega. Küsimus, milles te, nagu nähtub, aastate eest olulist rolli mängisite, on ootamatult taas aktualiseerunud ja mul ei jää muud võimalust kui paluda teil olla Londonis kättesaadav niipea kui see teil võimalik on, et aidata meil ette valmistada vastukäiku.
Mul on volitused pakkuda teile reisikulude hüvitamist (turistiklass) ja Londonis päevaraha 130 naela päevas senikaua, kuni teie kohalviibimine on vajalik.
Kuna näib, et meil ei ole Teie telefoninumbrit, palume lahkesti vajadusel kontakteeruda Taniaga ülemisel numbril vastuvõtja kulul või kui kasutate elektronposti, siis alumisel aadressil. Soovimata Teile ebamugavusi valmistada, pean siiski rõhutama, et asi on mõnevõrra pakiline. Lubage mul lõpetuseks juhtida Teie tähelepanu paragrahvile 14 Teie lahkumislepingus.
Siiralt Teie
A. Butterfield
(TÜ JN)
PS Olge nii kena ja võtke kindlasti kaasa pass, mida on vaja näidata vastuvõtulauas. A.B.
„TÜ JN” tähendas teenistusülema juriidilist nõustajat. „Paragrahv 14” aga elukestvat kohustust teenistusse ilmuda, kui Tsirkusel peaks seda vaja olema. „Lubage mul juhtida tähelepanu” tähendas aga tuleta meelde, kes sulle pensioni maksab. Ja elektronposti mul pole. Ning miks ta oma kirja ei dateeri – saladuskate? Catherine on oma üheksa-aastase tütre Isabelle’iga viljapuuaias, mängib kahe noore tigeda kitsega, kelle me oleme hiljuti endale kaela võtnud. Ta on õbluke naisterahvas laia bretooni näo ja rahulike pruunide silmadega, mis sind ilmet muutmata uurivad. Kui Catherine käed laiali ajab, hüppavad kitsed talle sülle ja väike Isabelle, kes oskab omal viisil lõbutseda, plaksutab käsi ning keerutab end kannal endamisi rõõmustades ringi. Kuid Catherine, ehkki üsna tugev, peab olema ettevaatlik ja püüdma kitsi ükshaaval, sest kui ta laseb neil hüpata korraga, siis paiskavad nad ta pikali. Isabelle ei tee minust välja. Silmside talle ei meeldi.
Nende selja taga põllul küürutab suiline, kurt Yves kapsaid koristada. Parema käega lõikab ta juurika läbi, vasakuga viskab kapsapea vankrisse, kuid selg jääb kogu aeg ühtviisi küüru. Vana hall hobune Artemis, veel üks Catherine’i lemmikuist, silmitseb teda. Paari aasta eest võtsime enda juurde jaanalinnu, kes oli naabertalust plehku pannud. Kui Catherine sellest naabrile teatas, ütles too, et jätke endale, ta on liiga vana. Jaanalind suri rahulikult ja me korraldasime talle väärikad matused.
„Miski mure, Pierre?” küsib Catherine.
„Kahjuks pean paariks päevaks ära sõitma,” kostan ma.
„Pariisi?” Catherine’ile ei meeldi, kui ma Pariisis käin.
„Londonisse.” Ja kuna ma isegi erus ei suuda jätta suitsukatet tegemata: „Keegi on surnud.”
„Keegi, keda sa armastad?”
„Enam mitte” – kindlusega, mis üllatab mind ennastki.
„Siis pole suurem õnnetus. Lähed kohe?”
„Homme. Lähen Rennes’ist varahommikuse lennukiga.”
Oli aeg, kus Tsirkus pidanuks vaid vilistama ja ma oleksin kohe Rennes’i lennukile tormanud. Aga mitte enam nüüd.
Et mõista vastumeelsust, mis mind tabas, kui ma järgmisel pärastlõunal kell neli oma taksoarve ära maksin ja mööda salateenistuse rabavalt uhkeldava uue peakorteri betoonist kaldteed üles minema hakkasin, selleks peab olema kasvanud spiooniseisusesse vanas Tsirkuses. Selleks peab olema mina mu spioonielu hiilgeajal, naasmas laipväsinult mõnest impeeriumi – kõige tõenäolisemalt Nõukogude impeeriumi või selle satelliidi – Issandast hüljatud kolkast. Selleks peab tulema otsejoones Londoni lennujaamast bussiga, seejärel metrooga Cambridge Circuseni. Produktsioonimeeskond ootab, et sind küsitleda. Sa ronid üles viiest räpasest astmest ja jõuad Victoria-aegse jõletise, mida me kutsume vahelduvalt kas PK-ks, Kontoriks või Tsirkuseks, välisukseni. Ja oledki kodus.
Unusta kõik tülid, mis sul on olnud produktsiooni või varustuse või adminniga. Need on kõigest baasi ja eesliini vahelised perekonnatülid. Uksehoidja oma kubrikus ütleb sulle tere hommikust, lisab vandeseltslaslikult: „Tere tulemast tagasi, härra Guillam”, ja küsib, kas sa tahaksid oma kohvri ette näidata. Ja sina vastad, et aituma, Mac või Bill või kes seal juhtub parajasti valves olema, ja näitad lahkelt ette oma passi. Naeratad ja ise ka ei tea, miks. Sinu ees seisab kolm vana logu lifti, mis on sulle siiatulekust saadik närvidele käinud – ainult et kaks neist on parajasti üleval ja kolmas on Kontrolli enda oma, nii et unusta ära. Ja nagunii kaotadki sa end parema meelega selles koridoride ja umbsoppide labürindis, mis kõigi oma ussitanud treppide, mõlkis vahtkustutite, kumerpeeglite ja läppunud pläruhaisu, Nescafé ja deodorandihõnguga kehastab füüsiliselt seda maailma, milles sa oled otsustanud elada.
Ja nüüd see monstrum. See Teretulemast Spioonimaailma Thamesi Kallaste Pääl.
Mornide dressides meeste ja naiste valvsa pilgu all esitlen end kuulikindla klaasiga kaitstud vastuvõtulauas ja vaatan, kuidas liikuv metallsahtel mu Briti passi alla neelab. Nägu klaasi taga kuulub naisterahvale. Elektrooniline hääl ja absurdsed rõhud kuuluvad „keskmisele mehele”:
„Palume kõik võtmed, mobiiltelefonid, sularaha, käekellad, kirjatarbed ja teised metallesemed, mis teil võivad kaasas olla, asetada kasti teie vasakul käel, hoidke alles valge lipik kasti tuvastamiseks, seejärel liikuge vastavalt korrale kingi käes hoides läbi ukse, millel on kiri Külalistele.”
Mu pass tuleb tagasi. Liigun korra kohaselt edasi, rõõmsameelne umbes neljateistkümneaastane tüdruk otsib mu mingi pingpongireketiga läbi ja seejärel kiiritatakse mind püstises klaaskirstus. Kui olen kingad tagasi jalga pannud ja paelad kinni sidunud – mis tundub kuidagi palju alandavam kui nende äravõtmine –, eskordib eelnimetatud rõõmsameelne tüdruk mind markeeringuta lifti juurde, küsides, kas mul oli ka kena päev. Ei olnud. Ega olnud ka kena öö, kui ta teada tahab, aga ta ei taha. Tänu A. Butterfieldi kirjale magasin halvemini kui seda viimase kümne aasta jooksul juhtunud on, aga ei saa talle ka seda öelda. Ma olen õueloom, või olin. Minu loomulik tegevuskeskkond oli spioneerimine lageda taeva all. Nüüd, nii-öelda küpses eas, avastan ma, et paduootamatult saabunud familiaarne kiri, mis nõuab mu viivitamatut Londonisse ilmumist, paiskab mu hinge öisele rännakule.
Oleme jõudnud tunde järgi ülemisele korrusele, aga miski ei osuta sellele. Tolles maailmas, kus mina kunagi elasin, asusid suurimad saladused alati kõige ülemisel korrusel. Minu nooruslikul saatjal on kaelas punt paelu elektrooniliste kaartidega. Ta avab märgistuseta ukse, ma astun sisse ja ta suleb ukse mu järel. Katsun käepidet. Uks ei avane. Olen elu jooksul nii mõnigi kord luku taga istunud, aga ikka vastaspoole kambris. Aknaid ei ole, on vaid lapsikud joonistused lilledest ja majadest. A. Butterfieldi järeltulijate töö? Või mu