Punased luud. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
tühjad, kui mitte arvestada paari veeloiku. Talle turgatas pähe, et ala näeb välja nagu kuriteopaik mõnes saates, mida vanaemale meeldis vaadata.
„Mima!” hüüdis ta. Sandyle näis, et tema hääl kõlas väga vaikselt ja kiledalt. Ta ei tundnud seda õieti äragi.
Ta otsustas, et peaks koju minema, kustutas taskulambi ja hakkas tagasi maja poole astuma. Ta võiks sealt Utrasse helistada. Küllap ema teab, kus Mima on – ta teadis kõike, mis Whalsayl sündis. Siis nägi Sandy, et üks kuub on pesunöörilt maha kukkunud ja lebab kortsus kuhilana rohul. Ta tundis selles ära ühe tudengi vihmakuue ja arvas, et küllap Mima oli pakkunud, et teeb selle porist puhtaks. Sandy tahtis selle algul vedelema jätta, aga kas seda ei peaks hoopis uuesti pesumasinast läbi laskma? Ning ta kummardas, et kuub üles võtta ja tuppa viia.
See polnud ainult kuub. See oli vanaema, kes nägi kollase kuue sees väga väike välja. Sandy meelest polnud ta suurem kui nukk, kõhn, käed-jalad nagu oksaraod. Ta puudutas vanaema nägu, mis oli külm ja sile nagu vaha, katsus pulssi. Sandy oletas, et ta peaks arsti kutsuma, kuid ei suutnud end liigutada. Ta oli tardunud, halvatud vapustusest ja vajadusest leppida teadmisega, et Mima on surnud. Ta vaatas vanaema nägu, mis oli porise maapinna taustal kriitvalge. See pole Mima, mõtles Sandy. Ei saa olla. See on mingi kohutav eksitus. Aga muidugi oli see tema vanaema; Sandy vaatas kehvasti istuvaid hambaid ja käharaid halle juukseid ning tundis, et teda ajab iiveldama, ent samas on ta täiesti kaine. Ta ei usaldanud siiski oma otsustusvõimet. Ta oli Sandy Wilson, kes asjadest alati valesti aru sai. Võib-olla oli ta pulssi kobamisi valesti katsunud ning vanaema oli tegelikult elus ja hingas nagu kord ja kohus.
Sandy võttis Mima sülle, et ta tuppa viia. Ta ei suutnud vanaema siia külma kätte jätta. Alles siis, kui Sandy oli Mima kööki kandnud, nägi ta tema kõhus haavu ja kehal verd.
Kuues peatükk
Inspektor Jimmy Perez sõitis Whalsayle esimese praamiga. Ta oli Laxos Shetlandi Mainlandi lääneterminalis ning ootas kail, kui laev Symbisterist tuli. Kedagi teist järjekorras ei olnud; sel hommikusel ajal toimus liiklus enamasti vastassuunas: inimesed tulid väiksematelt saartelt linna tööle, Whalsay põhikoolis käimiseks liiga vanad, ikka veel pooleldi magavad teismelised Lerwicki bussi peale. Jimmy vaatas lähenevat praami, ootas, kuni pool tosinat autot maha sõidab ja trobikond Andersoni keskkooli kuuenda klassi õpilasi neid ootava bussi juurde kõnnib, alles siis pani ta mootori käima. Täna töötas praami peal Billy Watt. Kogu meeskond koosnes Whalsay meestest; saartevahelistel praamidel oligi nii. Billy näitas Perezele auto koha kätte, vaatas, kuidas too aeglaselt laevale sõitis, nii et kaitseraud jäi raudrambist mõne tolli kaugusele, ning noogutas sõbralikult. Kui Billy Perezelt raha võtma tuli, ei küsinud ta, miks uurija saarele sõidab. Tal polnud vaja küsida: nüüdseks oli enamik Whalsay inimesi Mima Wilsoni õnnetusjuhtumist kuulnud.
Perez oli koos Billyga käinud kuuendas klassis, mäletas teda kui vaikset kahvatut poissi, kes oli alati oma prantsuse keelega hiilanud. Perez juurdles, kas Billy kasutab oma keeleannet ka saari külastavate välismaalastega suhtlemisel. Mitte et Whalsay oleks tegelikult turistikaardil olnud. Turistidel polnud mujal ööbida kui kämpinguonnis, mis veetles tudengeid ja matkaselle, või saare ainsas hotellis. Symbister oli tegus sadam, seal randus kaheksast Shetlandi saarte kalalaevast seitse. Seetõttu polnud Whalsay asukatel vaja elatise teenimiseks tassiga teed või käsitsi kootud käpikuid müüa. Nad säilitasid vanu külalislahkuse ja kudumise traditsioone, kuid sellega ei teenitud raha.
Sandy telefonikõne oli Pereze unest äratanud. Ärganu esimene reaktsioon oli olnud hirm, millel polnud tema kui detektiivi tööga mitte kui mingit pistmist. Tema pruut Fran oli lihavõtete aegu paariks nädalaks lõuna poole läinud ja oma tütre Cassie kaasa võtnud. „Mu vanemad pole teda mitu kuud näinud,” oli Fran öelnud. „Ja ma tahan kõigi sõpradega kokku saada. Siin elades on nii lihtne nendega sidet kaotada.” Perez teadis, et see on naeruväärne, kuid Londonile mõtlemine seostus tal ohuga. Nii et sellal, kui Fran mõtles teatriõhtutele sõpradega, jättes armastavad vanavanemad korvama kuudepikkust lapsehoidmisigatsust, oli mees mõelnud mahalaskmistele, pussitamistele, terrorismile.
Küllap valdas ärevus teda isegi magades, sest telefonihelin tekitas otsekohe paanika. Ta ajas end voodis istukile ja haaras toru; süda tagus nii, et mees virgus hetkega ja sai juba täiesti ärksaks. „Jah?”
Vaid selleks, et kuulda Sandy Wilsonit seosetult pomisemas, nagu suutis ainult tema, et kuulda mingit lugu oma perekonnast, kogemata tulistamisest, surnud vanaemast. Perez kuulas ühe ajupoolega, teist poolt uhtus aga kergendus, nii et ta tabas end laialt naeratamas. Mitte uudise peale, et vana naine on surnud, vaid pinge alt vabanemisest, teadmisest, et Frani ega Cassiega polnud midagi kohutavat juhtunud. Ta nägi, et kell öökapil on peaaegu kolm.
„Kust sa tead, et see oli õnnetus?” oli Perez Sandyt katkestades viimaks küsinud.
„Mu sugulane Ronald oli väljas küülikuid jahtimas ning nähtavus olnud tõesti kehv, nii et üsna selge ju, kuidas see võis juhtuda. Mida muud siin ikka arvata?” Paus. „Ronaldile meeldib naps.”
„Ja mida Ronald ise ütleb?”
„Ta ei saanud aru, kuidas see võis juhtuda. Ta on hea laskja ja ta ei tulistanud Mima valduse suunas.”
„Kas ta oli joonud?”
„Ta ütleb, et ei olnud. Mitte eriti.”
„Mida sina arvad?”
„Ma ei saa aru, mida muud võis juhtuda.”
Praamil tuli Perez autost välja ning läks trepist üles kinnisele tekile. Ta ostis automaadist tassi kohvi, leidis istekoha ning jälgis läbi räpase aknaklaasi, kuidas Whalsay koidust ja udust nähtavale ilmub. Kõik oli tuhmilt rohekashall. Ei värve ega selgeid kontuure. Shetlandi ilm, mõtles Perez. Kaldale lähemale jõudnud, suutis ta eristada mäejalamile rajatud majade kuju. Suured uhked majad. Ta oli üles kasvanud Whalsay asukate rikkusest pajatavate müütide najal ega teadnud, kui palju võis seal olla tõtt: Shetlandi saared olid tulvil lugusid maapõue peidetud aaretest ja trollide kullast. Näiteks räägiti, et kunagi muretsenud üks kippar suure kasumimaksu pärast, mida ta oleks pidanud tasuma, sellest hoidumiseks oli tal vaja ettevõtte arvelt raha kulutada. Jõuluhommikul kutsunud ta kogu laevapere sadamasse ning iga mees leidnud seal eest uhiuue Range Roveri, oma nimi peal. Perez ei mäletanud, et ta oleks näinud ühtegi Whalsay meest Range Roveriga sõitmas, ja paategi kasutati igal juhul ühiselt, aga lugu oli hea.
Sandy ootas Jimmyt sadamas oma autos. Perez nägi teda autost väljumas juba enne, kui praami otsad kinnitati. Sandy seisis, käed taskus ja kapuuts niiske ilma tõttu peas, kuni Perez oli autoga laevalt maha sõitnud, seejärel sammus tema juurde. Ta istus juhi kõrvalistmele. Perez nägi, et Sandy polnud silmatäitki maganud.
„Tunnen vanaema surma puhul kaasa!”
Esialgu ei järgnenud mingit reaktsiooni, seejärel muigas Sandy süngelt. „Umbes nii ta olekski tahtnud minna,” ütles ta. „Talle meeldis alati väike draama. Mõnes vanadekodus une pealt suremine poleks talle sobinud.” Sandy vakatas. „Aga ta poleks tahtnud, et Ronald selle pärast sekeldustesse satuks.”
„Kahjuks,” ütles Perez, „polnud see tema otsustada.”
„Ma ei teadnud, mida teha.” Sandy teadis harva, mida teha, aga tavaliselt ta seda ei tunnistanud. „See tähendab, kas ma oleksin pidanud Ronaldi vahistama? Küllap ta sooritas teatud mõttes kuriteo, või kuidas? Isegi kui see oli õnnetus. Haavlipüssi hooletu kasutamine …”
Pereze arvates oli hooletust kohtus raske tõestada. „Minu meelest poleks sa pidanud midagi tegema,” ütles ta. „Pealegi oled sa ise asjasse segatud. Sina leidsid laiba ja sa tunned kõiki. See pole lubatud. Kindlasti pole sinu otsustada, kas Ronald arreteerida või mitte.” Minu otsustada ka mitte, mõtles ta. See on prokuröri rida. Prokurör pidi juhtumi vormiliselt lahendada võtma ning Jimmy ei tundnud seda naist küllalt hästi, et aimata, millise otsuse ta langetab. Jimmy auto tuuleklaas oli uduseks tõmbunud. Ta pühkis selle lapiga puhtaks. Nüüd oli väljas üksnes udu. Praam oli autod juba peale laadinud ja asutas tagasi Laxosse sõitma. Perez arvas, et saarte vahel edasi-tagasi sõitmine on lõõgastav