Kaotada pole midagi. Ли Чайлд
Читать онлайн книгу.
Igas kongis seina külge kinnitatud raudlavats magamiseks ja terasest kempsupott, mille veepaagi kohale oli monteeritud kraanikauss. Laes põlesid raudvõredega kaitstud niiskuskindlad valgustid. Reacher pani parema käe kraanikaussi külma vee alla ja mudis sõrmenukke. Need olid hellad, kuid terved. Ta heitis asemele ja sulges silmad.
Tere tulemast Meeleheitesse, mõtles ta.
KUUS
Tasuta advokaati ei tulnudki. Reacher tukastas kaks tundi, mille järel teda vahistanud politseinik keerdtrepist alla klobistas, kongiukse lukust lahti keeras ja käeviipega märku andis, et ta püsti tõuseks.
„Kohtunik ootab teid,” ütles ta.
Reacher haigutas. „Mulle pole milleski veel süüdistust esitatud. Ja ma pole oma advokaati näinud.”
„Räägi seda kohtule,” ütles politseinik. „Mitte mulle.”
„Mis poolepersesüsteem see teil siin on?”
„Seesama, mis meil alati on olnud.”
„Ma vist jään siia alla.”
„Võin saata sinu kolm allesjäänud sõpra sulle külla.”
„Bensiini kokkuhoiu mõttes võid nad otse haiglasse saata.”
„Võin su enne käeraudadesse panna. Voodi külge kinni siduda.”
„Kõik ise?”
„Võin taseri tuua.”
„Elad siin linnas?”
„Mis siis?”
„Võib-olla tulen sind ükspäev vaatama.”
„Ma ei usu.”
Võmm seisis ja ootas. Reacher kehitas õlgu ja viskas jalad maha. Ajas ennast püsti ja tuli kongist välja. Kõndimine oli ilma kingapaelteta ebamugav. Trepil pidi ta varbad püsti ajama, et kingad jalast ära ei tuleks. Ta lohistas ennast valvelauast mööda ja ronis politseiniku järel teisele korrusele. See trepp oli suurem. Ülemises otsas oli puust kahe poolega uks, mis oli kinni. Ukse kõrval raskele alusele kinnitatud lühikese posti küljes silt. Samasorti asjandus kui restoranis, ainult et see teatas: Linnakohus. Politseinik avas vasaku uksepoole ja astus kõrvale. Reacher astus kohtusaali. Keskel vahekäik ja kummalgi pool neli rida pealtvaatajate jaoks. Siis üks kohtukong, süüdistaja laud ja kaitsja laud, kummagi taga kolm kaarseljatoega tooli. Tunnistajapult, vandekohtu loož ja kohtulaud. Kogu mööbel ja kõik konstruktsioonid olid valmistatud männipuust, tumedaks lakitud ning vanuse ja kulutamisega veel tumedamaks tõmbunud. Seinad olid kolmveerandi ulatuses kaetud samast materjalist paneelidega. Lagi ja seinte ülaosa oli valgeks värvitud. Kohtulaua taga olid lipud, vanad head tähed-triibud ja mingi teine, mis Reacheri arvates võis olla Colorado osariigi lipp.
Kohtusaal oli tühi. See kajas vastu ja lõhnas tolmu järele. Politseinik läks ees ja avas vahevärava. Osutas Reacherile, et too läheks kaitsjalaua taha. Ise istus süüdistajalaua taha. Nad ootasid. Siis avanes märkamatu uks tagaseinas ja sisse astus ülikonnas mees. Politseinik hüppas toolilt üles ja ütles: „Kõigil püsti tõusta!” Reacher jäi istuma.
Ülikonnas mees ronis kolm astet kõrgemale ja libistas ennast kohtulaua taha. Ta oli paks, umbes kuuekümnene, peas valge juuksepahmakas. Tema ülikond oli odav ja halva lõikega. Ta võttis enda eest kirjutusaluselt pastaka. Vaatas Reacherile otsa ja küsis: „Nimi?”
„Mulle ei ole mu õigusi ette loetud,” ütles Reacher.
„Teid ei süüdistata kuriteos,” ütles vanamees. „See ei ole kohtuistung.”
„Mis see on siis?”
„Kuulamine.”
„Mille kuulamine?”
„Administratiivasi, muud midagi. Võimalik, et lihtsalt tehniline. Kuid ma pean teile mõned küsimused esitama.”
Reacher ei vastanud.
„Nimi?” küsis mees.
„Ma olen kindel, et politseijaoskonnas kopeeriti mu pass ja näidati teile koopiat.”
„Protokolli jaoks, palun.”
Mehe toon oli neutraalne ja käitumine enam-vähem viisakas. Niisiis kehitas Reacher õlgu ja vastas: „Jack Reacher. Vahepeal initsiaali ei ole.”
Mees kirjutas üles. Seejärel tema sünniaasta, sotsiaalkindlustuse koodi ja kodakondsuse. „Aadress?” küsis ta seejärel.
„Püsiv aadress puudub,” kostis Reacher.
Mees kirjutas selle üles. „Amet?” küsis ta.
„Puudub.”
„Despairi saabumise põhjus?”
„Turism.”
„Kuidas te kavatsesite ennast siinviibimise kestel elatada?”
„Ma tõtt-öelda ei mõelnud sellele. Ma ei eeldanud mingit suuremat probleemi. See pole päriselt London ega New York.”
„Palun vastake küsimusele.”
„Mul on pangaarve,” ütles Reacher.
Mees kirjutas kõik üles. Vedas siis ninaga, lasi pastakal üle kirjapandud ridade libiseda ja vaikis hetke. „Milline oli teie viimane aadress?” küsis ta.
„APK postkast.”
„APK?”
„Armee postkontor.”
„Te olete veteran?”
„Jah, olen.”
„Kui kaua te teenisite?”
„Kolmteist aastat.”
„Kuni mis aastani?”
„Lahkusin teenistusest kümme aastat tagasi.”
„Üksus?”
„Sõjaväepolitsei.”
„Lõplik auaste?”
„Major.”
„Ja teil ei ole armeest lahkumise järel püsivat elukohta olnud?”
„Ei ole.”
Mees tegi ühe rea ette märgi. Reacher nägi, kuidas tema pastakas neli korda liikus – kaks korda ühes ja kaks korda teises suunas. Seejärel ta küsis: „Kui kaua olete töötu olnud?”
„Kümme aastat,” ütles Reacher.
„Te ei ole sõjaväest lahkumisest peale töötanud?”
„Ei ole.”
„Kas erumajor ei suutnud tööd leida?”
„See erumajor ei tahtnud tööd leida.”
„Kuid teil on sellegipoolest pangas arve?”
„Säästud,” kostis Reacher. „Pluss aeg-ajalt mõned juhutööd.”
Mees tegi teise suure märgi. Kaks vertikaalset joont, kaks horisontaalset. „Kus te viibisite möödunud ööl?” küsis ta siis.
„Hope’is,” vastas Reacher. „Motellis.”
„Ja teie kotid on endiselt seal?”
„Mul ei ole kotte.”
Mees kirjutas selle üles ja tegi järgmise trellimärgi.
„Kas te tulite siia jalgsi?” päris ta.
„Jah,” vastas Reacher.
„Miks?”
„Busse ei käinud ja ühtki juhuslikku autot ei tulnud.”
„Ma mõtlen – miks siia?”
„Turism,” vastas Reacher.
„Mida te meie linnakesest enne teadsite?”
„Mitte midagi.”
„Ja ometi otsustasite külastada?”
„Nagu