K nagu kull. Helen MacDonald
Читать онлайн книгу.
pidi andma puitu eelseisvateks sõdadeks – ja teeröövlidki on ammu läinud. Kuid koht näib endiselt ohtlik, pooleldi mahamaetud, rikutud. Ma armastan seda paika, sest see tundub mulle kõigist Inglismaal kohatuist metsikuim. See ei ole mäestike puutumatu loodus, vaid metsik võõras vare, kokku klopsitud inimese ja looduse ühises vandenõus. Siit õhkub paikkonna ajaloo teistsugusust; mitte üksnes suurmaaomanike grandioosseid jõudeaja unistusi, vaid tööstuse, metsanduse, hävingu, kaubanduse ja töö lugusid. Ma ei kujuta ette paremat paika kanakullide leidmiseks. Nad sobivad täiuslikult Brecklandi kummalisse maastikku, sest nende endi ajalugu sarnaneb nii väga inimeste omaga.
See lugu on paeluv. Kunagi pesitsesid kanakullid kõikjal Briti saartel. „Kanakulle on palju isesugust sorti ja suurust,” kirjutas Richard Blome 1618. aastal, „igaüks isemoodi oma headuses, jõus ja vastupidavuses, olenevalt mitmetest maadest, kus nad üles on kasvanud; mitte kusagil kohas ei leidu aga nii häid kanakulle kui Moskva tsaaririigis, Norras või Põhja-Iirimaal, iseäranis Tyrone’i krahvkonnas.” Kanakullide omadused unustati aga maade tarastamise järel, mil lihtrahvale ei jäänud enam kuigi palju võimalusi kulle lennutada, ning ka täpsete tulirelvade ajastu saabumise tõttu, mil kõrgmoeks sai pigem tulistamine kui jaht kullidega. Kanakullid ei olnud enam jahiseltsilised, vaid nuhtlus. Metsavahtide sõda kanakullide vastu sai viimaseks tõukeks niigi kahanenud elupaikadega liigi hävimisele. 19. sajandi lõpuks olid Briti kanakullid välja surnud. Mul on foto ühest viimastest mahalastud lindudest, selle riismetest, mis seisid topisena ühes Šoti mõisas; mustvalge ülesvõte äraaetud, täistopitud, klaasistunud pilguga linnust. Neid ei olnud enam.
Aga 1960. ja 1970. aastatel alustasid jahikullipidajad tagasihoidliku mitteametliku plaaniga nad tagasi tuua. Briti Jahikullipidajate Klubi leidis, et jahikulli importimise tasu eest oli võimalik tuua mandrilt sisse veel üks lind ja see vabaks lasta. Üks müügiks, teine vabaks. See ei olnud kuigi raske ülesanne sellise sõltumatu ja kiskjaliku linnu puhul nagu kanakull. Leidsid lihtsalt metsa ja avasid kasti. Mõttekaaslastest jahikullipidajad tegid nii üle kogu maa. Kanakulle toodi Rootsist, Saksamaalt ja Soomest: enamik neist olid hiiglaslikud kahvatud taigalinnud. Mõned lasti vabadusse. Teised läksid aga lihtsalt kaduma. Nad jäid ellu, leidsid üksteist ja said järglasi, salaja ja edukalt. Nüüd on nende järeltulijaid neljasaja viiekümne paari ringis. Tabamatud, tähelepanuväärsed, hingepõhjani kodus – Briti kanakullide niisugune olemasolu iseenesest teeb mind õnnelikuks. Nende eksistents tunnistab valeks mõtte, et metsik loodus on alati midagi inimese kätest ja südamest puutumatut. Metsik loodus võib olla inimese kätetöö.
Kell oli täpselt kaheksa kolmkümmend. Ma vaatasin maast välja kasvavat väikest mahooniavõrset, mille punakaspruunid lehed meenutasid pargitud seanahka. Tõstsin pilgu. Ja siis nägingi oma kanakulle. Seal nad olid. Paar, kes liugles latvade kohal kiiresti soojenevas õhus. Tundsin kuklal päikese siledat sooja kätt, kui nägin neid kulle liuglemas, ent sõõrmetes haistsin jääd. Haistsin jääd ja kilpjalavarsi ja männivaiku. Kanakulli kokteil. Nad olid lauglennul. Kanakull õhus on keerukas halli värvi laik. See ei ole ei kivihall ega tuvihall. Vaid hall nagu vihmapilv, ja vaatamata kaugusele võisin näha suurte sabaaluste sulgede valget pehmet lehvikut, selle taga tihedat tömbiotsalist saba ning lauglennul linnu oivalist küünra-hoosulgede kaart ja kumerust, mis eristab teda täielikult raudkullist. Ja nende ümber tunglesid vihased varesed, kullidel oli sellest aga lihtsalt ükskõik: No ja siis. Üks varestest pikeeris alla isase kulli suunas, ja too tõstis nagu muuseas ühte tiiba, et vares mööda lasta. Vares ei olnud rumal ega jätkanud oma langemist väga kaua. Kanakullid ei näidanud endast sugugi kõike: see lend ei olnud veel midagi sellesarnast, mille kohta olin lugenud raamatutest. Kuid nad nautisid omavahelist ruumi ja voolisid selle kõikvõimalikeks kauniteks kontsentrilisteks kooskõladeks ja vahemaadeks. Paar tõmmet, ja isane, tiercel, oli emase kohal, ning triivis siis temast põhja poole, seejärel libises alla, kiiresti nagu noalöök, ja siis – pehme kalligraafiline joonis tema all, mispeale emane langetas korraks tiiba, ja siis liuglesid nad taas ülespoole. Seal nad olid, ühe männituka kohal. Ja korraga olid nad kadunud. Just nüüdsama olid mu kanakullid joonistanud õhku jooni füüsikaõpikust, ja korraga – tühjus. Võib-olla ma lihtsalt pilgutasin silmi. Võib-olla tõesti. Selles tillukeses mustas tühimikus, mille aju maskeerib, olid nad sukeldunud metsa.
Ma istusin maha, väsinud ja rahulolev. Kanakullid olid läinud, taevas tühi. Aeg möödus. Valguse lainepikkus minu ümber lühenes. Päev oli end loomas. Üks raudkull, kerge nagu balsapuust ja siidpaberist mänguasi, vihises minust põlvekõrguselt mööda ja lennutas end üle põldmarjapuhmaste üles puude vahele. Ma vaatasin teda minemas, tardudes meenutusse. See mälupilt oli helendav ja vastupandamatu. Õhus oli männivaigu ja metsakuklaste kirbe happe vine. Ma tundsin oma tüdrukutirtsusõrmi plastist võrkaia külge klammerdumas ning kuklal Ida-Saksa binokli raskust. Mul oli igav. Ma olin üheksa-aastane. Mu kõrval seisis isa. Me ootasime raudkulle. Nad pesitsesid seal kandis ja tol juulikuu hommikul lootsime tabada mõnd neist piltidest, mida nad vahel pakkusid: virvendus männilatvades, kui keegi neisse sukeldub ja kaob; põgus kollane silm; kirju rind liikuvate okaste taustal või välkkiire siluett otsekui must tempel Surrey heledas taevas. Mõnda aega oli põnev vahtida puudevahelisse pimedusse, või veriapelsinivärvi oranži ja musta, seal kus päike heitis üle mändide pööraseid varjumustreid. Aga üheksa-aastasele on ootamine raske. Ma tonksasin oma kummikutega vastu aeda. Nihelesin ja vingerdasin. Ohkasin. Rippusin sõrmi pidi aia küljes. Ja siis isa vaatas mind, pooleldi häiritult, pooleldi lõbusalt, ja selgitas midagi. Ta selgitas, mis on kannatlikkus. Ta ütles, et see on kõige tähtsam asi, mida meeles pidada, jah, nimelt see: kui sa tahad meeleheitlikult midagi näha, siis vahel sa pead olema vaikselt paigal, ühe koha peal, hoidma meeles, kui väga sa seda näha tahad, ja olema kannatlik. „Kui ma teen tööd, teen lehte fotosid,” sõnas ta, „siis pean ma vahel tundide kaupa autos istuma, et saada seda pilti, mida ma tahan. Ma ei saa minna teed jooma, ma ei saa isegi tualetti minna. Ma pean lihtsalt olema kannatlik. Kui sa tahad näha kulle, siis sa pead olema kannatlik.” Ta oli surmtõsine, aga mitte pahane; see, mida ta tegi, oli täiskasvanuliku Tõe edasiandmine, aga mina noogutasin tusaselt ja põrnitsesin maha. See kõlas nagu loeng, mitte nõuanne, ja ma ei mõistnud selle mõtet, mida ta öelda püüdis.
Inimene õpib. Nüüd, mõtlesin ma, mitte enam üheksa-aastase ega ka igavust tundvana, olin ma kannatlik ja kullid tulid. Tõusin aeglaselt püsti, jalad pikast istumisest natuke tuimad, ja avastasin oma peost pisikese põdrasamblikupundi, väikese tüki seda harunevat kahvaturohelist samblikku, mis kannatab ära peaaegu kõik, mille maailm talle peale paneb. Manifesteerunud kannatlikkus. Sa võid hoida põdrasamblikku pimedas, külmas, kuivatada krõbisevaks, ja ta ei sure. Ta jääb unne ja ootab, kuni olud paranevad. Muljetavaldav. Ma kaalusin seda väikest raokubu oma peol. Vaevu olemas olevat. Ja äkilise impulsi ajel pistsin selle väikese varastatud hetke oma kullide nägemise ajast põuetasku ja läksin koju. Asetasin selle telefoni kõrvale riiulile. Kolm nädalat hiljem, kui ema mulle helistas ja ütles, et isa on surnud, silmitsesin seda põdrasamblikku telefoni kõrval.
2
Kadunud
Ma olin just välja minemas, kui telefon helises. Võtsin vastu. Jooksu pealt, võtmed käes. „Halloo?” Paus. See oli ema. Ta ütles vaid ühe lause. „Mulle helistati St Thomase haiglast.” Siis ma juba teadsin. Ma teadsin, et isa on surnud. Ma teadsin, et ta on surnud, sest ta ütles selle lause pärast pausi ja ta kasutas selle ütlemiseks häält, mida ma ei olnud kunagi varem kuulnud. Surnud. Olin põrandal. Mu jalad murdusid, andsid järele, ja ma leidsin end vaibal istumas, telefon surutud vastu paremat kõrva, ja ma kuulasin ema ja vahtisin väikest põdrasamblikupunti riiulil, seda võimatult kerget, kõvade hallide varte hõljuvat pusa teravate tolmuste otsakestega ja vaikiva ruumiga, mis oli õhk nende vahel, ja ema ütles, et nad ei saanud haiglas enam midagi teha, see oli süda, ma arvan, midagi ei saanud teha, sa ei pea täna hakkama tagasi tulema, ära tule tagasi, see on pikk maa, ja on hilja, ja see on nii pikk maa sõita ja sa ei pea hakkama tagasi tulema – ja loomulikult oli see jama; kumbki meist ei teadnud, mida põrgut saaks või võiks teha või mis see kõik üldse oli, aga nii mina kui tema, samuti mu vend, me kõik klammerdusime maailma külge, mis oli juba läinud.
Panin telefoni käest. Mul olid võtmed ikka veel peos.
Maailmas,