Kevad Samblamäel. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
Ta polnud alkoholi tarvitanud ja tema tähelepanu ei tõmmanud kõrvale väljavaade veeta mõned järgmised päevad väikeses New Englandi linnas kindlustamaks, et Daphne Stewarti meistriklass saaks toimuda vahejuhtumiteta. Mitte et keegi – Daphne kaasa arvatud – oli mures või oleks mingi põhjus uskuda, et seal võiks ette tulla mõni intsident.
Russ tegi grimassi väljavaate peale raisata mõned järgmised päevad oma elust, aga ta ei öelnud midagi.
„Ma ostan auto,“ ütles Marty. „Üks sõber annab mulle vana auto hea hinnaga. Kõik, mida ma vajan.“
„Sul on õnnestunud minna, kuhu pead minema, ka ilma autota.“
„Sõbrad, Uber ja üldtransport. Hea, et ma saan mõneks päevaks rattad alla. Ma ei hakka siiski mööda Vaikse ookeani ranniku kiirteed sõitma. Ma luban.“
„Ma panin läbisõidetud miilid kirja.“
„Kindlasti panid.“
Russ polnud pannud ja Marty teadis seda, aga see oli mäng, mida nad teineteisega mängisid. Marty, vastutustundetu unistaja. Russ, jalad kindlalt maas militaartüüp.
Kas see polnud tõest kaugel?
„Oled sa otsustanud Sawyer & Sawyeris püsiva töökoha võtta?“ küsis Marty.
„Praegu olen ma seal. See on kõik, mida tean.“
„Sa ei saa Julius Hartley juurde igaveseks laagrisse jääda. Juhul kui tütar, kes selle ostab, pole kättesaadav.“
Russ ei kavatsenud seda teemat arendada. Tal polnud mingit huvi Juliuse ühegi tütre vastu. „Praegu olen keskendunud ainult sellele reisile.“
„Ma mõtlesin, et sa vingerdad sellest välja. Daphne on su pihku saanud, kas pole?“
„Ta on hinnatud klient ja hea sõber.“
Marty pahvatas naerma. „Sa tegid just praegu nutika saluteerimise tsiviilversiooni. Daphne on tore, aga ta teab, kuidas saada seda, mida tahab. Arvad, et ta viib selle meistriklassi tolles väikelinnas läbi? Meil käib baaris piljardimäng. Enamik meist mõtleb, et ta väänab hüppeliigese või saab mõne infektsiooni, et sellest väljapääs leida.“
„Ma panen vastu mistahes tungile tema käitumist ennustada. Ta räägib, et aitab alustada lasteteatrit Knights Bridge’is.“
„Nende teatrikaksikutega? Tõsiselt? Kust alustamisraha tuleb? Ära lase Daphnel end lollitada. Sa oled näinud tema arvestatud jootraha. Ta on taaladega ettevaatlik.“
„Ma ei kavatse lasta end segada millessegi, mis selle teatriga juhtub.“
„Sa olid alati tark vend.“
Kui Marty vastava terminali ette keeras, hoidis ta rooli surmahaardes, kuid muidu näis ta olevat üsna rahulik, olles lennukitele nii lähedal. Ta selitas kurku ja pöördus Russi poole. „Mul läheb kenasti, Russ. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära solva mind minu pärast muretsemisega.“
„Mis paneb sind arvama, et ma sinu pärast muretsen?“
„Sest sa oled siin ja töötad Beverly Hillsis. See pole see, mida sa tahad. Sa oled siin minu pärast.“
„Tead, mis ma sulle ütlen, Marty. Sina ei muretse minu ja mina ei muretse sinu pärast.“
„Mitte iial. Sa oled mu väikevend. Ma muretsen alati. Vastupidine ei toimi.“ Marty osutas tema poole. „Särk näeb tõepoolest suurepärane välja.“
„Küllap ma saan selle vahetada, kui Bostonisse jõuan.“
„Ha-ha.“
„Varsti näeme.“ Russ ronis välja ja haaras tagaistmelt oma koti. „Aitäh sõidutamise eest, Marty.“
„Ei mingi probleemi. Ohutut reisi. Ma luban, et ei sõida sinu Roverit vrakiks, kuni sa ära oled.“ Marty hoidis ikka veel roolist tugevasti kinni, kummardudes üle istme. „On sul juhtnöörid selle linna kohta?“
„Suundu läände. Otsi kitse märke.“
Kolm
Daphne Stewart saabus Marty baari, kui Marty Colton jõudis tagasi Russi lennujaama viimast. „See on kohutav väike koht,“ ütles naine baaripukile hüpates. „Aga see on osa selle võlust.“
„Just seda me kõik mõtleme. Prantsuse martiinit?“
„Nagu ainult sina oskad valmistada, mu armas Marty. Kas Russ pahutses ja oigas itta suundumise pärast?“
„Sa tead meid, Coltoneid. Me oleme stoilised.“ Marty sirutas käe klaasi järele. „Tema lend pole veel õhku tõusnud. Sul on ikka veel aega talle helistada ja see reis sinna väikelinna tühistada.“
„Siis sa kaotad oma võimaluse tema Roveriga sõita.“
„Ohverdused, mida me oma vendade-õdede heaks teeme.“
„Mul ei ole õdesid-vendi. Ma olen ainus laps. Tänu taevale. Ma vihkaksin, kui keegi teine oleks pidanud taluma mu litapojast isa. Milline oli teie isa, Marty?“
„Soliidne.“
Daphne kortsutas tema poole kulmu. Ta oli Marty hääles midagi kuulnud. Teatud karedust või ebamugavust. Võibolla oli see tingitud ainult sõitmisest LAX-i ja tagasi. Daphne idee põrgust. Ta tundis kergendust, et Russ polnud vastu võtnud tema pakkumist ta lennujaama sõidutada, kuigi ta polnud isegi kahtlustanud, et Russ võtaks. „On ta ikka veel meiega? Ma mõtlen teie isa.“
„Ei. Suri kümme aastat tagasi. Ega sa autoga siia ei tulnud?“ Marty tõstis martiiniklaasi üles. „Ega ma pea sinu pärast muretsema, et sa istud rooli taha pärast üht või kaht seda lapsukest?“
„Ei, ma ei istunud roolis ja sa ei pea kunagi minu pärast muretsema. Ma olen vastutusvõimeline napsitaja.“
„Kas see tähendab, et ma pean ananassimahla ohtralt lisama?“
„Ei tähenda.“
Daphne märkas, kuidas Marty oli meelega teemat muutnud, et mitte isast rääkida. Isad võivad olla keeruline kõneaine. Talle turgatas pähe rohkem kui korra, et vennad Coltonid teadsid temast kaugelt rohkem kui tema neist. Russ seetõttu, et ta töötas Sawyer & Sawyeris ja tema oli klient. Marty sellepärast, et ta tegi põrgulikult head Prantsuse martiinit ja tema oli kunde. Ta pidas neid sõpradeks ja arvas, et ka nemad pidasid teda sõbraks, kuigi ekstsentriliseks tädiks.
Tädi teaks oma õe- või vennapoegadest rohkem, kui Daphne teadis Marty ja Russ Coltonist.
Ta kummardus ettepoole. „Marty, kallis, kas sa logeled?“
„Ei, madam. Mul on su jook siinsamas.“
„Sa oled selline jõmpsikas. Sa tead, et ma vihkan, kui mind madamiks nimetatakse.“
Marty asetas joogi tema ette. „See võtab solvangukipituse maha.“
Chambordi liköör, viin ja ananassimahl sidrunispiraaliga. See oli neil päevil Daphne lemmikjook. Ta rüüpas lonksu. „Ah. Täiuslik nagu alati. Oled sa kunagi üht maitsnud, Marty?“
„Ei. Ega maitse ka kunagi.“
„Russ proovis minu oma paar nädalat tagasi. Ma arvan, et sul oli kiire ja see jäi sul tähele panemata. Võisin öelda, et ta tahtis selle välja sülitada, aga ta on kange mees. Ta pidas vastu. Ta ütles, et see maitseb nagu vürtsitatud punš.“
„Igale oma.“
„Just seda ma talle ütlesin.“
Marty haaras valge riidelapi ja kuivatas kohta, kus ta Daphne kokteili oli seganud. „Oled sa tõepoolest mures, et satud järgmisel nädalal selles väikelinnas probleemidesse?“
„Nad ootavad mu meistriklassi viitkümmend inimest.“
„Sa saad sellega hakkama. See on sinu maailmas tühiasi.“
„Mis siis, kui üks neist on minule fikseeritud ebatervel moel?“
„Sul oleks seal nelikümmend üheksa