Kelmi autunne. Margaret Moore
Читать онлайн книгу.
tublisti liialdanud –, oli ta sunnitud alluma pärast lord Delaponti tütre Mariani laulatust kohale jõudnud Iaini korraldusele kohe koju sõita, kuigi reisitõllas loksumine ajas teda iiveldama.
Antud hetkel, kui ta oma tukkuva toatüdruku vastas silmad sulges, olid ka oma eelised. Ta võis uneleda meeldivast kohtumisest Sir Oliver de Leslille’iga.
Muidugi polnud loori päästmine jõest võrreldav neiu päästmisega tuld sülgava lohe küüsist, kuid see oli ikkagi põnev kogemus, mis pakkus tüütule koduteele vaheldust.
Lizette ei kahelnud, et Oliver oleks võimeline võitlema ka lohega või ükskõik millise vastasega. Ta oli näinud küllalt rüütleid, kes taotlesid ta vanema õe poolehoidu, kuid mitte kellelgi neist polnud nii laiu õlgu, musklis käsivarsi ja võimsaid reisi.
Võib-olla naaseb Oliver varsti õukonda, kus Lizette ise ei armastanud viibida, sest seal võis olla ka kuningas. Lizette vihkas Johni kõrgete maksude pärast, mida too kogus sõja pidamiseks, et vallutada tagasi kaotatud valdusi Prantsusmaal, ja sellepärast, et kuningas oli tema eestkostja, mis andis talle õiguse sundida Lizette’i abielluma oma valiku järgi.
Aga järsku on Sir Oliver juba abielus või kihlatud? Võib-olla ei öelnud ta seetõttu, kus ta ööbib ja miks ta keeldus tulemast võõrastemajja – kuigi viimast võis selgitada Iaini ebaviisaka ja kahtlustava käitumisega.
Ent kui ta ei ole abielus…
Lizette’ile meenusid jutud, mida tüdrukud ja naised olid pulmas omavahel sosistanud. Nooremad tüdrukud olid rääkinud suudlemise põnevusest, salajastest käepuudutustest, palja rinna näitamisest.
Vanemad naised olid rääkinud teistest asjadest – eriti siis, kui nad ei märganud uudishimuliku Lizette’i juuresolekut –, palju intiimsematest, mida mehed ja naised pimedas tegid, olgu nad siis abielus või mitte.
Need jutud meenutasid talle kevad- ja suvepühi metsas, kui ta kuulis pimedusest sosistamist ja vaikseid karjeid. Ta oli hiilinud lähemale, et uurida, mida need hääled tähendavad… ja näinud kirglikult embavaid paarikesi, kes kaugeltki mitte ainult ei suudelnud…
Mis tunne võiks olla Oliveri käte vahel? Pärast seda poleks tal enam lootustki saada Kristuse pruudiks. Kui Lizette oli tõotanud endale mitte kunagi abielluda, ei olnud see lubadus elada tsölibaadis.
Ent see ei tähendanud seda, et ta oleks nõus armatsema iga ettejuhtuva nägusa mehega. See oleks olnud liiga suur risk, eriti siis, kui ta jääks rasedaks. Iial ei oska arvata, mida teeks kuningas John, kui ta saaks teada, et Lizette’i väärtus abiellumiseks on nii drastiliselt kahanenud.
Riskist hoolimata oli Lizette’il kiusatus saada rohkem teada rüütellikust Sir Oliverist, kes võis olla mõne selles kandis maja omava aadliku või rikka tavakodaniku külaline. Võib-olla teab seda kutsar Dicken, kes on siitkandist pärit.
Lizette ajas end patjadelt sirgu ja kergitas raskest lõuendist tekki, mis rippus reisitõlla tagaosa ja kutsariistme vahel. Dickeni kogukas kere võttis enda alla suurema osa istmest, kuid Lizette nägi ka Iainit, kes ratsutas saatjaskonna eesotsas nagu kuningas, selg sirge ja kiiver säramas.
Iainil oli paremas käes pärgament, mida ta luges.
Lizette ei mäletanud, et kõikide nende pikkade Averette’i teenistuses olnud aastate jooksul oleks Iain Mac Kendren saanud kirju või sõnumeid. Lizette’i üllatas isegi see, et mees oskab lugeda.
Võib-olla oli see sõnum Averette’ist, kuid Iain oleks kindlasti öelnud, kui Gillian oleks talle sõna saatnud. See võis olla ka Adelaide’ilt. Võib-olla oli see midagi isklikku, kuid seda oli raske ette kujutada. Lizette’i teada polnud Iainil sugulasi.
Võib-olla oli see mingi nimekiri relvadest või meestest. Kindlasti ei midagi tähtsat, vastasel korral oleks ta sellest rääkinud. „Dicken!”
Tukkunud kutsar norsatas. „Mileedi?”
„Kas sa tead, kas siinkandis elab mõni aadlimees?”
„Ei… ei, mileedi, ei usu. Võib-olla Iain teab. Kas ma hüüan ta siia?”
„Ei, pole vaja. Ma küsin temalt, kui me võõrastemajja jõuame,” vastas Lizette.
„Mileedi?”
Lizette vaatas toatüdruku poole, kes hõõrus uniseid silmi.
„Kui kaua aega võiks võõrastemajja jõudmiseks kuluda?”
„Ma ei tea,” vastas Lizette ohates ja mõtles nukralt sellele, kas ta näeb veel kunagi Sir Oliver de Leslille’i. „Ma loodan, et mitte kuigi kaua.”
Ta oli juba vahetekki langetamas, kui nägi eespool teist relvastatud salka vastu tulemas.
„Kes need võiksid olla?” küsis Dicken otsekui Lisette’i mõtteid korrates.
Võib-olla Oliver ja tema jahiseltskond, mõtles Lizette erutatult, kuni tundis ära salga eesotsas ratsutava mehe. See polnud kohe kindlasti nägus laiaõlgne Oliver. „See on Lindall!”
Lühikest kasvu jässakas garnisoniülema asetäitja peaks olema Averette’is, mitte siin.
Kas kodus on midagi juhtunud?
Keldra vaatas samuti kitsast pilust välja. „Mida tema siin teeb?” küsis ta sama murelikult kui Lizette.
„Ilmselt saadeti ta meile vastu,” püüdis Lizette rahustada nii tüdrukut kui ka oma kartusi.
Kuid kartused ei kadunud, kuna ta ei tundnud ühtegi teist meest, kes Lindalliga kaasas olid. Oma teistsuguste turviste ja nahkriiete tõttu ei sarnanenud nad Averette’i sõjameestega, pigem nagu kirev kamp lindpriisid või palgasõdureid.
„Mulle see ei meeldi,” ütles Dicken ja ta käsi sirutus pistoda järele vööl. „Tõmbuge varju, mileedi, kuni me asja selgitame.”
Keldra peitis ennast kähku patjade vahele.
Lizette viivitas, kuna temas tärkas uudishimu. Ta nägi, et Iain peatab hobuse. Ta ütles midagi Lindallile ja mõlema kiivrites pead pöördusid meestesalga poole.
Siis haaras Lindall uskumatu kiirusega mõõga tupest ja virutas sellega Iainile.
Teine peatükk
Ootamatu löök paiskas šotlase sadulast ja ta kukkus kohutava mütsatusega teele. Tema parema õla haavast purskus läbi soomusrüü verd.
Lizette hüüatas vihaselt, tõusis püsti ja lõi pea vastu tõllakatust. Dicken vandus ja laksatas ohjadega vastu hobuste selga. Hobused sööstsid edasi, Lizette lendas tahapoole ja maandus kiljuvale Keldrale. Ümberringi kostis meeste hüüdeid, hobuste hirnumist ja pruuskamist ning järgmisel hetkel kuulsid nad mõõgatärinat.
Tõld kõikus, kui Dicken püüdis hobuseid ohjeldada. Lizette ajas ennast põlvili ja püüdis laperdava vaheteki vahelt välja vaadata.
Nad olid sattunud möllu südamesse kahe võitleva salga vahel.
Kus on Iain? Lizette ei näinud teda. Samuti oli võimatu öelda, kumb pool võidab.
Siis nägi ta maas lamavat Iainit. Mees ei liigutanud.
Püha õnnistegija! Averette’i parim sõjamees Iain on langenud!
Veel mitmed nende mehed lamasid maas, mõned olid haavatud. Mõned võitlesid hobustelt, mõned mõõklesid maas vaenlastega. Ratsaniketa hobused jooksid sihitult, silmad pahupidi, verelõhnast hullunud. Tõlla ette rakendatud loomad rabelesid, võimetud põgenema.
Lizette, kelle pea tuikas saadud matsust, lükkas Keldra eemale ja avas väikese puust kirstu kaane. Kirstu põhjas alusriiete all oli peidus pistoda.
Dicken röögatas. Tõld kaldus ohtlikult vasakule nagu laev tormisel merel ja kukkus siis kolinal parempoolsetele ratastele, Dicken kukkus selili, ta suur kere rebis vaheteki endaga kaasa ja tõmbas kinnitustest lahti.
Kutsari rinnas turritas nool. Haavast nirises verd ja ta elutu pilk oli suunatud nüüd juba katteta kutsariistme katusele.
Keldra hakkas kisendama. Lizette surus pistoda pihku