Originaali tiitel:

      PANIKATTACKEN und andere Angststörungen LOSWERDEN

      Wie die Hirnforschung hilft, Angst und Panik für immer zu besiegen

      © Klaus Bernhardt, 2016

      © Ariston Verlag täiendatud sisu, 2017

      Selles raamatus sisalduvad nõuanded on autori poolt hoolikalt kaalutletud ja kontrollitud. Sellest hoolimata ei ole see raamat mõeldud asendama meditsiinilist nõustamist. Autor ja kirjastus ei vastuta tagajärgede eest ega anna garantiisid, mis otseselt või kaudselt on seotud selles raamatus sisalduva informatsiooniga. Seega on autori, kirjastuse ja kirjastuse töötajate vastutusele võtmine igasuguste võimalike isiku või varaliste kahjude tekkimisel välistatud.

      Autor ja kirjastus ei vastuta selle eest, kui antud raamatust peaks olema avaldatud informatsiooni kolmandate isikute poolt mõnel veebileheküljel. Sedasorti infot käsitletakse juriidilises mõttes samaväärsena esmaallika infona.

      Saksa Raamatukogu (Deutsche Bibliothek) bibliograafline info:

      Saksa Raamatukogu hoiustab raamatus kasutatud publikatsioone Saksa Rahvusraamatukogus; täpsed bibliograafilised andmed leiab soovi korral koduleheküljelt: http://dnb.ddb.de

      Tõlkija: Arne Nielsen

      Toimetajad: Inge Pitsner ja Ursula Zimmermann

      Küljendaja: Lauri Tuulik

      © Pilgrim, 2018

      ISBN 978-9949-621-35-4

      ISBN 978-9949-621-52-1 (epub)

      Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      Eessõna

      Üksnes saksakeelses areaalis kannatab enam kui 14 miljonit inimest diagnoositud ärevushaiguste all, nendest kahte miljonit vaevavad pidevalt üha korduvad paanikahood. Need inimesed ei soovi mitte midagi muud kui võimalikult kiiresti normaalsesse ellu tagasipöördumist, ellu, kus ei ole hirmu hirmude ees.

      Omaenese kogemuste najal püstitasin endale juba palju aastaid tagasi ülesande: teha kõike minu võimuses olevat, et aidata paanikahoogude käes vaevlevaid inimesi kiiremini ja igakülgsemalt, kui seda seni on olnud võimalik teha. Sestap oleme Berliinis oma psühhoteraapia praksises spetsialiseerunud just ärevushäirete ravile. Nii mina kui mu abikaasa töötame täielikult uue ravimeetodiga, mis tugineb viimastele aju-uuringutele. Meie meetodil on väga vähe tegemist sellega, mida ärevushäirete all kannatavatel inimestel on oodata senise tavalise ravi puhul. Meie juures ei ole mingit konfrontatsioonil põhinevat teraapiat, ei mingeid hingamisharjutusi, progressiivset lihastelõdvestust ega ka mingit urgitsemist lapsepõlves. Ka antidepressantide ja rahustite manustamise välistame rangelt, muidugi peale väga väheste erandite. Vastavalt sellele on meilt sageli küsitud, miks meie ravimeetodid on ikkagi nii kardinaalselt erinevad enamiku kolleegide omadest. Siis ma tsiteerin meeleldi Albert Einsteini, kes kunagi olevat nii tabavalt öelnud:

      „Suurim hullumeelsus on jätkata sama asja tegemist ja oodata varasemast erinevat tulemust.“

      Kahetsusväärsel kombel kirjeldab see tsitaat väga hästi ka seda, kuidas tänapäeval ärevushäiretega patsientidega ümber käiakse. Ühtesid ja samu ravivorme praktiseeritakse ikka ja jälle, olgugi et need sageli üldse ei aita ja kui, siis väga aeglaselt. Samaaegselt ignoreeritakse uusi ja teedrajavaid aju-uuringute tulemusi. Selle asemel et kasutada neid teadmisi ja lõpuks ometigi ka paremaid ravimeetodeid, kirjutatakse välja antidepressante ja kasutatakse ravimisviise, mida pole juba aastakümneid oluliselt edasi arendatud. Seejuures on meil just viimase paarikümne aastaga saadud palju uusi teadmisi ajust ja selle funktsioneerimisest. Tänu kuvamisprotseduuridele võime me näha oma halle ajurakke mõtlemisprotsessis. Me saame testida, missuguseid reaktsioone vallandavad teatud mõtted ja mentaalsed harjutused ning ekspertidel on võimalus interneti kaudu selle kõige üle ka mõtteid vahetada.

      Kõik see on viinud selleni, et me teame üsna täpselt, mis peab ajus toimuma selleks, et paanikahood üldse tekkida saaksid, ja ka seda, mida tuleb teha, et sellest hirmust üle või jagu saada. Kõiki võtteid, mida selles raamatus on kirjeldatud, oleme oma praksises juba aastaid testinud ja neid üha täiustanud. Arvatavasti on teil raske uskuda, aga keskeltläbi 70% meie patsientidest vajab vähem kui kuut raviseanssi, et täielikult oma paanikahoogudest vabaneda.

      Loomulikult ei saa ega peagi raamat üksi asendama kogenud arsti või psühhoterapeudi tööd. Ometigi saab see raamat olla teile abiks selle mõistmisel, mis tegelikult teie paanikahood vallandab. Lisaks pakub raamat terve rea äärmiselt huvitavaid ja lihtsalt omandatavaid ravivõtteid, mille abil on paljudel meie patsientidest juba õnnestunud ilma hirmude ja paanikahoogudeta ellu tagasi pöörduda.

      Mina loodan väga, et järgnevad peatükid aitavad ka teil saavutada seda eesmärki nii kiiresti kui vähegi võimalik.

      – Teie Klaus Bernhardt

      teadus- ja meditsiiniajakirjanik,

      psühhoterapeut ja AFNB

      (Akademie für neurowissenschaftliches Bildungsmanagement – neuroloogilise haridusettevõtluse akadeemia) liige

      Peatükk 1

      Paanikahood – mis on põhjused?

      Üldiselt on hirmud – ja nende hulka kuuluvad ka paanikahood – kõigepealt meie keha täiesti õiged ja terved reaktsioonid. Sest hirmul on vaid üksainus ülesanne – meie kaitsmine. Näiteks kui teie nina all kargab põõsast välja näljane lõvi, produtseerib teie organism automaatselt adrenaliini, süda hakkab täistuuridel kloppima ja te otsustate vaid mõne millisekundiga, kas hakkate lõviga võitlema, mida mina küll lõvi puhul ei soovitaks, või siis pigem panete plehku. Ja see on täiesti normaalne ja vajalik reaktsioon, mis kindlustab teile ellujäämise.

      Aga mis on siis, kui pole mingit lõvi luuramas ja näiliselt mitte millestki hakkab süda kloppima ja teil tekib kontrolli kaotamise või isegi hulluksminemise tunne? Kui peapööritus, kurtuse või tuimuse tunne, lämbumistunne ja iiveldus selgest taevast teile kaela langevad?

      Mis toimub siis teie ajus ja milline põhjus on organismil sellisel moel reageerida? Siis on selleks põhiliselt neli tegelikku põhjust. Ma pühendan igale neljale algpõhjusele eraldi peatüki ja see on abiks teile kiireks paranemiseks, kui ühestki nendest peatükkidest üle ei hüpataks, sest paanikahoogudel on sageli enam kui üks algpõhjus. Üksnes see, kes tunneb kõiki algpõhjusi ja kasutab nendele vastavaid ravivõtteid, võib oma hirmudest kiiresti ja püsivalt lahti saada. Sestap siin järgnevalt lühike ülevaade paanikahoogude neljast sagedamast algpõhjusest.

      1.1. Tähelepanuta jäetud hoiatussignaalid

      Toetudes kõikidele kogemustele, mida olen viimastel aastatel oma praksises töötamisega omandanud, on esmase paanikahoo tekke peamiseks algpõhjuseks allasurutud või tähelepanuta jäetud hoiatussignaalid.

      Mis need hoiatussignaalid siis on? Enamasti algab kõik sellest, et te pole juba liiga kaua oma kõhutunnet kuulanud. Kõhutunne on teie alateadvuse kõnetoru, võiks ka öelda: teie psüühe. Ja mida sagedamini te oma teadlikku mõistust tülitate sellega, et leida veel üht argumenti, miks te ka seekord ei või oma kõhutunnet kuulda võtta, seda selgemalt proovib alateadvus jutule pääseda. Mitmesuguste hoiatussignaalidega, mis võivad olla nii psüühilise kui ka kehalise loomuga, püüab psüühe teid mõjutada muutma oma elus midagi, mis juba ammu ei tee teile head. Psüühilisteks hoiatussignaalideks loetakse näiteks järsku langenud taju- ja keskendumisvõimet, aga ka vähenenud algatusvõimet, jõuetust ja näiliselt põhjuseta kurvameelsust. Paanikahoog ise on alles viimane aste ja seega psüühilise hoiatussignaali kõige ägedam vorm.

      Kehalisteks hoiatussignaalideks võib lugeda kõige muu kõrval nii mao- ja soolestikuprobleeme, nägemisvõime järsku halvenemist, nahaärritusi, tahtmatuid tõmblusi lihastes (nn tics’id) kui ka suurenenud urineerimistungi. On kindlaks tehtud, et isegi selgroohädad ja vöötohatis on sageli psühhosomaatilise aluspõhjaga ja kuuluvad seetõttu samuti nende hoiatussignaalide hulka. Kuidas need asjad kõik kokku käivad ja mida peaksite tegema teie, et oma psüühet sellest