Orpheuse Raamatukogu 3/2018 Alastair Reynolds Spioon Europal Originaalid: A Spy in Europa 1997 Diamond Dogs 2001 Grafenwalder’s Bestiary 2006 Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-578-85-6 (trükis) ISBN 978-9949-578-86-3 (epub) Copyright © 2002, 2006 by Alastair Reynolds Extracted from DIAMOND DOGS, TURQUOISE DAYS, and GALACTIC NORTH by Alastair Reynolds. Published by Victor Gollancz, London. «Spioon Europal», tõlkinud Martin Kirotar © 2018 «Teemantkoerad», tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2018 «Grafenwalderi bestiaarium», tõlkinud Jaana Talja © 2018 Koostaja ja järelsõna autor Raul Sulbi © 2018 Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2018 Toimetanud Eva Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Kirjastus Fantaasia Tartu 2018

      SPIOON EUROPAL

      Gilgamesh Isise agent Marius Vargovic võis nautida hetkelist vabalangemist, enne kui söösturi mootorid tööle hakkasid ja selle Deucalionist eemale virutasid. Tema piloot suunas aluse all ootava kuu poole ja rebis kiiresti ette teistest süstikutest, mille Marsi liinilaev oli välja sülitanud. Europa nikotiiniplekilise tapeedi karva kaar näis silmnähtavalt kasvavat ja tasanevat.

      «Igav, eks ole.»

      Vargovic pöördus istmel loiult ringi. «Kas sa tahaksid, et nad meid tulistaksid?»

      «Nad võiks vähemalt midagi teha.»

      «Siis oled sa rumal,» lausus Vargovic ja seadis sõrmeotsad vastamisi. «Selle jää all on piisavalt relvi, et tekitada Jupiterile teine punane laik. Ma ei taha mõeldagi, mida need meiega teeksid.»

      «Tahtsin lihtsalt vestlust arendada.»

      «Ära näe vaeva. See on ka parimal juhul üle hinnatud tegevus.»

      «Hea küll, Marius, sõnum vastu võetud. Lõikasin selle vahelt, töötasin läbi, filtreerisin, dekrüpteerisin sobiva ühekordse šifriga ja kirjutasin kuradi kahesajaleheküljelise raporti. Oled rahul?»

      «Ma pole kunagi rahul, Mišenka. See pole mul loomuses.»

      Aga Mišenkal oli õigus. Europa oli krüpteeritud dokument, keerukas mõistatus, mida varjas pragunenud, mitu korda külmunud jää. Vaod selle pinnal meenutasid klaasistunud silmamuna veresooni, häguseid nagu kehva turvakaamera pilt. Aga kui nad jõudsid Europa Demanarhia õhuruumi, võttis liikluskorraldus söösturi üle ja arvutas välja maandumiskoridori. Kolme päeva pärast pidi Mišenka tagasi tulema, aga avioonika välja lülitama ja vähem kui kümneks minutiks jääle jääma.

      «Veel pole hilja katkestada,» märkis Mišenka tükk aega hiljem.

      «Oled sa oma arunatukese kaotanud?»

      Noorem mees venitas näole salaagendi külma naeratuse. «Me kõik oleme kuulnud, mida Demanarhia spioonidega teeb, Marius.»

      «Kas see on isiklik vimm või oled lihtsalt psühhopaat?»

      «Ma jätan psühhootilisuse sulle, Marius. See tuleb sul palju paremini välja.»

      Vargovic noogutas. Need olid Mišenka suust päeva esimesed mõistlikud sõnad.

      Nad maandusid tund aega hiljem. Vargovic kohendas oma Marsi ärimehe riideid, sättis holograafilise lõimega ülikonna punaseid liivatorme kuvama ja keeras krae üles, nagu oli liinilaeva reisijate järgi otsustades Marsi viimane mood. Siis haaras ta oma koti – seal polnud midagi kahtlast, ei mingeid vidinaid ega relvi – ja astus läbi õhulüüsi tihendite söösturist välja. Siugtee kandis teda edasi, masseerides susside taldu. Selle töödeldud kaheksajalanaha riba pani liikuma kalmaariaksonite õigesti ajastatud vallandumine.

      Europale jõudmiseks pidi olema kas tülgastavalt rikas või tülgastavalt vaene. Vargovici varjunimi kuulus esimeste hulka, see vale õigustas ainult ühe reisijaga söösturit. Kui siugtee edasi liikus, liitusid temaga teised saabujad, samasugused ärimehed ja ka õige pisut neid, kes võisid end vaid jõukateks lugeda. Enamik neist olid holograafiast loobunud ja kiirgasid oma isiklikust ruumist välja entoptikat, masina loodud hallutsinatsioone, mille Vargovici nägemisnärvi külge kinnituv implantaat lahti kodeeris. Parajasti olid moes maitsetud koolibrid ja inglid. Teisi saatsid autonoomsed parfüümid, mis muutsid vaevumärgatavalt lähedalolijate tuju. Vargovic märkas ka pisut madalamal pulgal lärmakate turistide kampa, sarvilisi jõmpsikaid Circum-Jupiterist. Edasi tuli ootamatu hüpe: räpase väljanägemisega Maunderi põgenikud, kes olid ilmselt nõustunud Demanarhia orjadeks saama. Põgenikud eraldati kähku jõukamatest immigrantidest, kes leidsid end tohutust geodeetilisest kuplist, mis kõrgus külmutatud sammastel jää kohal. Kupli seintes sädelesid tollivabad poed, butiigid ja baarid. Kausikujulisel põrandal laskusid siugteed ja keerdtrepid keskpunkti poole, kus ootasid viis soonilisest marmorist silindrit. Vargovic märkas, et saabujad ootasid järjekorras lifte, mis silindritesse saabusid. Ta võttis ühte sappa ja jäi sinna seisma.

      «Esimest korda Cadmus-Asteriuses?» küsis habemega mees tema ees, kelle ploomikarva pintsaku küütlevad pigmendirakud kujutasid loogikaavaldisi Sirikiti «Transvalgustuse masinaeetikast».

      «Tegelikult isegi Europal. Esimest korda Circum-Jupiteris, kui tõtt öelda.»

      «Süsteemi keskelt?»

      «Marsilt.»

      Mees noogutas tõsiselt. «Seal olevat raske.»

      «Ilma naljata.» Ja see polnud nali. Pärast Päikese hääbumist teise Maunderi miinimumi^[1.] tõttu, just nagu varemgi seitsmeteistkümnendal sajandil, oli kogu Esimese Süsteemi jõudude tasakaal muutunud. Siseplaneetide majandusel oli raske taastuda: põllumajandus ja energiatööstus olid halvatud ja sellega kaasnesid ühiskondlikud rahutused. Aga välisplaneedid polnud kunagi päikeseenergia luksust nautida saanud. Circum-Jupiterist sai Esimese Süsteemi majandusliku võimu standard ja nende järel tuli Circum-Saturn. Seetõttu võitlesid kaks Circum-Jupiteri vägevaimat nüüd ülemvõimu pärast: Demanarhia, millele kuulusid Europa ja Io, ning Gilgamesh Isis, mis valitses Ganymedest ja osa Callistost.

      Mees naeratas agaralt. «Kas tulite millegi erilise pärast?»

      «Operatsioonile,» lausus Vargovic, lootes vestluse võimalikult kiiresti lõpetada. «Väga laialdasele anatoomilisele operatsioonile.»

      Nad polnud talle väga palju rääkinud.

      «Tema nimi on Cholok,» seletas Keskus sügaval Ganymedese südames asuvates koobastes, kus asus Gilgamesh Isise turvateenistuse salaoperatsioonide osakond, kui Vargovic oli toimikuid sirvinud. «Me värbasime ta kümne aasta eest, Phobosel.»

      «Ja nüüd töötab ta Demanarhia heaks?»

      Keskus noogutas. «Ta jäi ajusõelale, kui Maunder II salvama hakkas. Targemad lahkusid, kuni veel said. Demanarhia – nagu meiegi, muidugi – haaras kõige geniaalsemad endale.»

      «Koos meie salaliitlasega.» Vargovic silmitses naise kaamerapildi triipudega kaetud portreed. Naine tundus uje ja üdini tõsise ilmega.

      «Ära mossita,» lausus Keskus. «Palun sul ainult ühendust võtta, mitte temaga magada.»

      «Jajah. Räägi tema taustast.»

      «Biotehnoloogia.» Keskus noogutas kausta suunas. «Phobosel juhtis ta meeskonda, mis tegeles veekeskkonna muundustega. Nad kohandasid inimkeha veealusteks operatsioonideks.»

      Vargovic noogutas usinalt. «Edasi.»

      «Phobos tahtis oma teadmised marslastele müüa, enne kui nende ookeanid külmusid. Muidugi hindas Choloki andeid ka Demanarhia. Cholok viis oma meeskonna Cadmus-Asteriusse, ühte nende hõljuvatest linnadest.»

      «Mm.» Vargovic hakkas aru saama. «Selleks ajaks olime ta juba värvanud.»

      «Just,» lausus Keskus, «ainult meil polnud temaga midagi teha.»

      «Miks me siis räägime?»

      Keskus naeratas. Ta naeratas alati, kui Vargovic nende alluvussuhte piirid proovile pani. «Sellepärast, et meie salaliitlane ei püsi salajas.» Keskus sirutas käe välja ja puudutas Choloki pilti, pannes ta rääkima. Vargovic nägi Gilgameshi tabatud sõnumit, mida hekseldasid korrektsioonid ja äkilised katkestused.

      Tundus,