Spioon Europal. Аластер Рейнольдс
Читать онлайн книгу.
võttis meiega ühendust kuu aega tagasi,» lausus Keskus. «See ruum on osa tema kliinikust.»
«Ta kasutab võtmefraasi kolm,» tähendas Vargovic, kuulates naise kõnemustrit ja sõeludes muidu tavalisena kõlavast kanaasia keelest lisainformatsiooni.
«Viimane kood, mida talle õpetasime.»
«Hästi. Kuhu ta sihib?»
Keskus valis hoolikalt sõnu, keerutades Choloki sõnumist välja lõigatud informatsiooniga. «Ta tahab meile midagi anda,» ütles ta. «Midagi väärtuslikku. See sattus tema kätte juhuslikult. Mõni osav agent peab selle välja smugeldama.»
«Meelitused töötavad alati, Keskus.»
Kui lift läbi viimase jääkihi tungis, jõudis taustamuusika hoolikalt ajastatud crescendo'ni. Igas suunas ja ka allpool avanes sõna otseses mõttes peadpööritav vaade ja Vargovic näitas välja täpselt nii palju hämmastust, kui tema marslase maskeeringuga sobis. Ta muidugi tundis Demanarhia ajalugu: hõljuvad linnad olid algul vaid sissepääsud ookeani, õhuga täidetud vaatluskuplid, mida ühendasid veepinnaga kilomeetripaksusse jäässe uuristatud kitsad tunnelid. Teadlased uurisid ebatavaliselt siledat koorikut ja panid tähele, et pragude muster meenutas Maa liustikke, viidates veega ookeanide olemasolule. Europa oli Päikesest kaugemal kui Maa, aga ookeani ei hoidnud vedelana tähesoojus, vaid miski muu. Kuu teekond Jupiteri orbiidil tekitas survet, mis venitas silikaatidest tuuma ja tekitas hüdrotermaalkanalite kaudu ookeani imbuvat tektoonilist kuumust.
Linna laskumine meenutas pisut amfiteatrisse astumist, ainult et siin polnud lava, kõigest lõputu jada järskude astmetega terrasse. Need kohtusid helendavas lõpmatuses seitse-kaheksa kilomeetrit allpool, kus linna koonusjas kuju teravikuga tipnes. Sõõri vastaskülg jäi poole kilomeetri kaugusele ja selle astmed näisid geoloogiliste kihistustena. Aatriumi maast laeni läbivas laias klaastornis kumas suitsuselt rohekas ookean ja vohas adrulaadne taimestik, mille vahel sagisid lõpuselised. Vetikate keskel põlesid kunstlikud päikeselambid nagu tuled jõulukuusel. Kõrgemal avanes torn võraks, mille peristaltilised jätked ulatusid ookeanini välja. Kontorid, poed, restoranid ja eluhooned kuhjusid üksteise otsa või rippusid sügaviku serval elegantsetel rõdudel, mis olid valmistatud läikivast kitiinpolümeerist, Demanarhia peamisest ehitusmaterjalist. Üle aatriumi kaarduvad õhkõrnad sillad siuglesid läbi lippude, projektsioonide ja tohutute läbipaistvate skulptuuride, mis olid tahutud sellesama kitiinpolümeeri siidjamast versioonist. Kõiki nähtavaid pindu katsid neoontuled, hologrammid ja entoptika. Inimesi oli kõikjal ja Vargovic märkas nende nägudel kerget hajameelsust, nagu poleks nad täielikult olevikule keskendunud. Ja polnud ka ime: kõik kodanikud kandsid implantaate, mis neid pidevalt küsitlesid, pärides nende arvamust Demanarhia elu iga aspekti osas, nii Cadmus-Asteriuses kui kaugemalgi. Räägiti, et lõpuks ei pannud inimene implantaadi tüütut kohalolu enam tähelegi, kuni demokraatias osalemine muutus peaaegu tahtmatuks.
See tülgastas Vargovici, aga samas ka intrigeeris.
«Otse loomulikult,» lausus Keskus kohtumõistja otsusekindlusega, «ei paku Cholok meile mingit pisiasja, muidu oleks ta selle PE3 kaudu saatnud.»
Vargovic naaldus lähemale. «Ta siis pole teile rääkinud?»
«Ta mainis vaid, et see võib hõljuvaid linnu ohustada.»
«Kas te usaldate teda?»
Vargovic aimas, et Keskus muutub hetkeks ebadiskreetseks nagu vahel ikka. «Ta oli küll uinunud, aga polnud siiski täiesti väärtusetu. Ta aitas ülejooksikuid… Näiteks Maunciple'i tööga, mäletad seda?»
«Kui sa pead seda edukaks, oleks ka minul ehk aeg pooli vahetada.»
«Just Choloki informatsioon veenis meid viima Maunciple'i välja ookeani kaudu, mitte esiuksest. Kui Demanarhia turvateenistus oleks Maunciple'i elusalt kätte saanud, oleksid nad võitnud kümne aasta jagu ametisaladusi.»
«Aga selle asemel sai Maunciple harpuuni selga.»
«Olgu, operatsioonil olid omad vead.» Keskus kehitas õlgu. «Aga kui sa arvad sellepärast, et Cholok on kompromiteeritud… Loomulikult tuli see meilegi pähe. Aga kui Maunciple oleks käitunud teisiti, oleks asi lõppenud veel halvemini.» Keskus seadis käed rinnale risti. «Ja muidugi oleks ta võinud eluga pääseda. Siis peaksid isegi sina tunnistama, et Cholokit võib usaldada.»
«Kuni leiame vastupidiseid tõendeid.»
Keskus elavnes. «Sa siis teed seda?»
«Nagu mul oleks valikut.»
«Sul on alati valik, Vargovic.»
Jah, mõtles Vargovic. Valik jääb alati… Kas teha seda, mida Gilgamesh Isis temalt palub… või lasta end ümber programmeerida, küborgiks muuta ja Ra Patera nõlvade väävlikaevandustesse saata. See valik polnud lihtsalt eriti kiiduväärt.
«Üks asi veel…»
«Jah?»
«Kui ma selle Cholokilt kätte saan…»
Keskus naeratas poolikult nende omavahelise nalja peale, mis ei vajanud seletusi. «Usun, et tavalisest peaks piisama.»
Immigratsiooniametisse jõudes lifti hoog rauges.
Demanarhia valvurid kandsid raskeid relvi, aga keegi ei tundnud Vargovici vastu huvi. Tema lugu Marsilt tulekust jäädi uskuma. Talle tehti ainult tavalised invasiivsed protseduurid: närvivõrgustikust ja geneetilisest mustrist otsiti patoloogiaid ja keha kasteti kaheksasse erinevasse eksootilisse radiatsiooni. Viimaseks formaalsuseks oli juua pits kuuma šokolaadi. Jook sisaldas miljardeid medibotte, mis tungisid ta organismi, otsides varjatud narkootikume, relvi või ebaseaduslikke biomodifikatsioone. Ta teadis, et midagi ei leita, aga tundis ikkagi kergendust, kui väikesed robotid jõudsid põide ja palusid end Demanarhiasse tagasi urineerida.
Kogu protseduur kestis kuus minutit. Väljas läks Vargovic piki üht siugteed linna loomaaeda ja trügis läbi koolilaste karjade akvaariumini, mille juures pidi Cholokiga kohtuma. Väljapanek koosnes Europa elustikust, mis sõltus suuresti hüdrotermaaltunnelite keskkonnast – see oli akvaariumis hoolega üles ehitatud. Siin polnud midagi väga põnevat, sest enamik Europa kiskjaid olid vaevu raevukamad kui kübaranagid või lambivarjud. Kõige tavalisemaid kutsuti tunnelikeks: need olid suured lihtsa ülesehitusega loomad, kelle ainevahetus sõltus sümbioosist. Need pehmed lehtrilaadsed kotid liikusid oma kolmel oranžikal kargul nii loiult, et Vargovic jäi peaaegu tukkuma, enne kui Cholok tema kõrvale ilmus.
Naine kandis oliivikarva mantlit ja kitsaid smaragdrohelisi pükse, mis kiirgasid meditsiinientoptika pilve. Tema kange lõug süvendas salvestiselt jäänud mõru muljet.
Nad vahetasid suudluse.
«Rõõm sind näha, Marius. Sellest on juba… Kui kaua?»
«Üheksa aastat, enam-vähem.»
«Milline Phobos tänapäeval on?»
«Ikka veel Marsi orbiidil.» Ta manas näole naeratuse. «Ikka veel pommiauk.»
«Sa pole muutunud.»
«Sina ka mitte.»
Vargovic ei leidnud sõnu. Tema pilk langes tunnelike väljapaneku infotahvlile. Ta luges hajameelselt, et tunnelikud on nooruses liikumisvõimelised, aga muutuvad täiskasvanuna paikseks, nende kargud paksenevad väävlist, kuni nad stalagmiitidena maasse juurduvad. Surres lagunevad pehmed kehad ookeani laiali, kolm jalga aga jäävad alles ja moodustavad aktiivsete tunnelite ümber kõhedalt korrapäraseid oranžide okaste puhmaid.
«Oled närviline, Marius?»
«Sinu kätes? Vaevalt küll.»
«Õige suhtumine.»
Nad ostsid sealtsamast lähedalt masinteenrilt kaks kruusi mokat ja tulid tagasi tunnelike väljapaneku juurde, pealtnäha lobisema. Indoktrinatsiooni ajal oli Cholokile õpetatud võtmefraasi kolm. Koodi abil sai primaarsesse vestlusse lisada sekundaarset informatsiooni, valides hoolega sõnade järjekorda, kõhkluspause ja lauseehitust.
«Mis sul on?» küsis Vargovic.
«Näidis,»