Tõrkeotsing. Heinrich Weinberg
Читать онлайн книгу.
tagasi ja ristas käed rinnale. Tema kaaslane pöördus dr Paolini poole ja küsis vaikselt midagi, mis läks minu jaoks muude haiglahäälte palatisse jõudmise sekka kaduma.
„Tahab teada, kas see on ikka ohutu,” irvitas Henry.
Ole nüüd viisakas, manitsesin teda. Pole vajadust kedagi šokeerida.
„Mida iganes…” Henry tundus olema morn, justkui keelanuks ma talle väikest meelelahutust. Ega jah – hullumaja pole teab mis põnev paik, kui sa just ei naudi hullude seltskonda. Mulle piisas täiesti sellest, mis mu oma peas toimus, ja Henry polnud ka suurem asi hulludega semutseja.
„… igatahes pole vähimatki põhjust muretsemiseks,” kõlas dr Paolini lause lõpp. „Henry on üks meie eeskujulikemaid patsiente selles osakonnas.”
Ta astus üle ukse sisse.
„Tere tulemast minu tagasihoidlikku koopasse…” Henry tegi mõttes kummarduse.
„Tule, Henry, lähme räägime nende toredate inimestega juttu,” pöördus ta minu poole.
„Tere ise ka,” vastasin ja lisasin punapeale silma vaadates: „Toreduse üle otsustame hiljem.”
Astusin koridori. KAPO agendid hoidsid distantsi.
„Need siin on KAPO inspektorid Maanus Kivinurk ja Aile-Mari Johansen,” tutvustas dr Paolin mulle külalisi.
Põrnitsesin neid sõnatult ja tekkis ebamugav olukord. Muidugi polnud see minust ilus, kuid ma ei näinud mingit vajadust asja nende jaoks kergemaks teha. Lõppude lõpuks on inimesel õigus rahulikult ja vaikselt omaette hullumajas tiksuda, kui ta seda soovib!
Dr Paolin suunas mu edasi minema. Ta juhatas mind ühte väikesesse nõupidamisteruumi, mille keskel oli ümmargune laud ja mille akendest avanes ilus vaade haiglat ümbritsevale pargile.
„Me sooviksime hr Bergmaniga privaatselt vestelda,” ütles Kivinurk dr Paolinile, kes oli juba ühte tooli laua äärest eemale tõmbamas.
Arst peatus ja tundus veidi kohmetuna. Ta hakkas juba mingit vastuväidet esitama, kuid Kivinurk jõudis temast ette: „Te ju kinnitasite, et hr Bergman on eeskujulik patsient…? Me saame suurepäraselt hakkama, dr Paolin. Aitäh teile!”
Aeglaselt, ilmselgelt vastu tahtmist lükkas dr Paolin tooli laua alla tagasi ja sundis naeratuse näole.
„Ma olen telefoni teel kättesaadav ja palun, et keegi sanitaridest oleks läheduses,” ütles ta. „Kui peaks tekkima mingeid täiendavaid… ee… küsimusi.”
Jäime kolmekesi laua ümber seisma: Kivinurk ja Johansen olid ukse pool ja mina akna ning laua vahel.
Istusin sõnagi lausumata ja jäin ootama. Mis siis nüüd edasi?
„Võiks näiteks röökides laua kummuli lüüa, mööda seinaääri ringi tormata, suust vahtu välja ajada ja võibolla veel midagi, et kiiresti asjaga ühele poole saada?” pakkus Henry.
Päriselt või!? Nõudis teadlikku enesekontrolli, et mitte muiata. Välja kukkus see umbes nagu mossitades kulmu kortsutamine. Niipalju siis viisakast käitumisest… torisesin mõttes. Ole sa tuhandest tänatud!
„Ikka saab,” kehitas Henry minu õlgu.
Johansen kergitas natuke imestunult kulmu, kuid ei öelnud midagi. Kivinurk istus ettevaatlikult minust paremale. Olles nüüd kolmekesi jäänud, oli ta jälle üleni pingul ega pööranud minult pilku – tõesõna, tundus, et kui ma mõne järsema liigutuse teinuks, saanuks ma ilmselt kuuli kerre. Vaatasin altpoolt üles Johansenile silma ja nägin, kuidas ta sel hetkel otsustas: ta ei näita välja oma ebamugavust. Ei saa ju lasta ühel hullul olukorda dikteerida! Ta istus vasakpoolsele toolile ja seadis end mugavalt sisse, nii et sai korraga vaadata minu ja Kivinurga otsa.
„Millega saan kasulik olla?” küsisin ohates.
„Niipalju siis sellest,” oli Henry nördinud. „Võiksid ju kohe end selili keerata, saba liputada ja truudust vanduda…”
Pea lõuad! kortsutasin kulmu. Johansen jälgis mind tähelepanelikult. Näed siis nüüd! Ei ole vaja tüdrukut pelutada!
„Meil on käsil ühe juhtumi uurimine, millega te seotud olete, hr Alvin,” sõnas Kivinurk.
Ma ei suutnud võpatust varjata enda päris perekonnanime mainimise peale. Kivinurk ei suutnud võidurõõmsat muiet vaos hoida. Sellest hetkest, mil ta sõnade mõju nautis, piisas mulle, et end veidi koguda. Kehitasin õlgu ning vaatasin vaheldumisi otsa Kivinurgale ja vasakul istuvale Johansenile.
„Mis juhtum?” küsisin võimalikult ükskõikselt.
„Heaga see asi juba ei lõpe!” märkis Henry ja mulle tundus, justkui üritaks ta kuhugi mu kukla sügavusse võimalikult väikeseks ja nähtamatuks kokku tõmbuda.
Argpüks! Selle peale maalis ta mu meeltesse kujutluse keskmisest sõrmest.
„Meie andmetel teenisite te ühes väeosas koos Jako Kaare, Tanel Veskimäe ja Tarmo Altosaarega,” ütles Johansen.
Mu kõhust käis uus jõnksatus läbi. Need olid küll viimased nimed, mida oodanuks KAPO inimestelt. („Ma ju hoiatasin sind!” sosistas Henry mu teadvuse süvakihtidest ja sukeldus veelgi sügavamale, jättes mind nende kahega üksi tegelema.) Mõni aastatetagune keskkonnamõjude hindamise projekt olnuks hoopis ilmsem põhjus kohtumiseks. Looduskaitsealuste maade vahetamise programmis või mõne suurema kaevandusloaga seonduvas menetluses või tööstuste keskkonnamõjude hindamises esineva korruptsiooni uurimine olnuks justkui rohkem KAPO rida. Noh – hea küll, ka mu isa ja venna äridega seoses olnuks neil ilmselt rohkem põhjust minuga suhtlemiseks.
Sõjavägi ja sõjaväelased, olgu siis elusad, surnud, tegevteenistuses või erru läinud, polnud esimeses järjekorras Kaitsepolitsei jurisdiktsioon. Minu parima arusaamise kohaselt polnud see isegi eelviimases järjekorras nende pädevus. Selliste küsimustega oodanuks pigem sõjaväepolitseid või mingeid Kaitseministeeriumi ametnikke.
Johansenil oli tahvel näpuvahel ja ma nägin vilksamisi selle ekraanil toimikuid. Polnud mõtet eitada neile ilmselgelt teada olevaid fakte.
Noogutasin. „Niipaljukest kui ma tean, on nad surnud,” ütlesin. „See jama seal Jämejalas – kui ma õigesti mäletan, siis on see kõige ohvriterikkam põleng, mis meil tervishoiuasutustes kunagi on olnud.”
Kivinurk nõjatus tooli seljatoele ja trummeldas kaks hetke sõrmedega lauaplaadil.
„Üleeile hilisõhtul tungisid relvastatud isikud ühte tarkvaraarendusega tegeleva firma testilaborisse. Tapeti mitu inimest ja võeti kaasa andmekandjaid.” Ta tegi pausi, et mul oleks aega luua mõttes seosed: relvastatud kurjategijad, mõrv, minuga seotud sõjaväelased. Ainus suur ebakõla, mis tekitas pigem hämmingut kui hirmu, oli fakt, et mu kamraadid olid surnud.
„Aga mis siis, kui polegi?” sosistas Henry.
„Me leidsime sündmuskohalt Veskimäe ja Kaare DNA-d,” ütles Johansen.
„Ja mis siis?” küsisin. „Ilmselgelt on keegi selle sinna jätnud, et teid segadusse ajada. Ja ausalt öeldes tundub mulle, et see keegi teeb neetult tõhusat tööd. Lõppkokkuvõtteks olete te ju siin pärapõrgus… Hullumajas!”
„Igal juhul on see juhtlõng ja me ei saa seda ignoreerida,” ütles Kivinurk. „Seepärast räägime edasi teist ja teie kolmest surnud kamraadist. Mis asju te seal Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas ajasite?”
„Kui te seda ei tea, siis järelikult pole teil selle teabe jaoks luba,” vastasin. Vanad harjumused. Vanad hirmud.
Minu jaoks algas asi sellest, kui ma keskkooli lõpetamise järel olin valiku ees, mida edasi teha. Selline klassikaline olukord, kus kõik su sõbrad-tuttavad oleks nagu kindlalt kahe jalaga maa peal, eluplaan järgmiseks 37,5 aastaks detailideni valmis kirjutatud (kõrgkool, eriala, tüdruksõber, auto, maja, kaks last, triibuline kass ja võibolla armuke…), aga sina oled see lootusetu debiilik, kes ei oska iseendaga