Kodune sõda. Lois McMaster Bujold
Читать онлайн книгу.
on tõesti nii tore naisterahvas, on ta ära teeninud mehe, kes on valmis tema nimel vaeva nägema. Ja kui lese armastus Milesi vastu tuleb proovile panna, on kindlasti parem teha seda varem, mitte hiljem. Milesil pole mingit mõõdutunnet, ta ei mõista, millal on õige aeg lõpetada ja tal pole ka mingit… mingit enesealalhoiuinstinkti. Kui laastava mõjuga see oleks, kui Jekaterin peaks otsustama ta eemale tõugata! See oleks nagu jäävanniteraapia kordamine. Järgmisel korral peaksin ma tema pead kauem vee all hoidma. Ma lasksin tal liiga vara pinnale tulla, selles viga oligi…
See oleks peaaegu teene kogu üldsusele, kui lese ees lehvitataks ka teisi võimalusi, enne kui Miles tema pea sassi ajab nagu kõigil teistelgi. Aga… Miles oli Ivanilt täiesti halastamatu sihikindlusega ausõna välja pigistanud. Selle talt põhimõtteliselt välja pressinud, aga väljapressitud vanne pole mingi vanne.
Lahendus dilemmast möödapääsemiseks tuli Ivanile pähe kahe trepiastme vahel – ta torutas huuli ja vilistas vaikselt. See plaan oli peaaegu… milesilik. Kosmiline õiglus, millega pakutakse kääbusele kausitäis tema enda retsepti järgi kokkukeedetud suppi. Kui Pym ta eesuksest välja laskis, oli Ivani näol jälle naeratus.
Teine peatükk
Kareen Koudelka nihutas end elevalt orbitaalsüstiku aknapoolsele istmele ja surus nina vastu illuminaatorit. Praegu nägi ta ainult ümberistumisjaama ja selle tähist tausta. Pärast lõputuid minuteid andsid tuttavad kolksatused ja nõksatused märku, et nad on kosmosejaamast eraldunud, ja laev pöördus jaamast eemale. Süstik hakkas laskuma ning Barrayari öö ja päeva vahelise joone põnevalt mitmevärviline kaar libises pilgu eest mööda. Põhjamandri läänepoolne kolmveerand hõõgus alles pärastlõunavalguses. Paistsid mered. Jälle kodus, peaaegu aasta järel. Kareen naaldus istme seljatoele ja uuris oma segaseid tundeid.
Ta kahetses, et Marki seal pole ja nad ei saa tähelepanekuid võrrelda. Ja kuidas saavad arusaamade ebakõlaga hakkama sellised inimesed nagu Miles, kes on käinud planeedilt ära oma viiskümmend korda? Miles oli samuti ülikooliajal ühe aasta Beeta Koloonial olnud, veel nooremana kui Kareen praegu. Kareen mõistis, et nüüd oleks tal Milesilt palju rohkem küsida, kui ta selleks ainult julguse kokku võtaks.
Niisiis ongi Miles Vorkosigan nüüd Keiserlik Audiitor. Raske oli kujutleda, et ta on üks neist kuivadest tegelastest. Mark oli kulutanud uudist kuuldes märkimisväärse hulga närvilisi vaimukusi, enne kui suunatud kiirega õnnitlussõnumi saatis, kuid samas oli Markil Milesiga Mingi Asi. Mingi asi ei kuulu küll psühholoogiateaduse tunnustatud terminite hulka, nagu Marki terapeut Kareenile ütles, lõbus tuluke silmis, kuid samas ei leidu ilmselt väljendit, mis oleks selle… Asja keerukuse kirjeldamiseks piisavalt kõikehõlmav ja paindlik.
Kareeni käsi libises inventuuri tehes allapoole, sikutas pluusi ja silus pükse. Kirev rõivasegu – Komarri stiilis püksid, Barrayari lühike jakk, Escobarilt pärit süntasiidist pluus – ei jahmata tema perekonda. Kareen tõmbas tuhkblondi loki sirgeks ja kõõritas seda vaadata. Tema juuksed olid kasvanud peaaegu sama pikaks ja olid peaaegu samasuguses soengus kui siis, kui ta Barrayarilt lahkus. Jah, kõik olulised muutused olid seespool, ainult tema teada – ta võib need avaldada või ka mitte, siis, kui talle endale sobib, nii nagu tundub õige ja turvaline. Turvaline? küsis ta endalt hämmeldunult. Ta laseb Marki paranoiadel endale külge hakata. Aga ikkagi…
Vastumeelse kulmukortsutusega tõmbas Kareen kõrvadest Beeta kõrvarõngad ja pistis jakitaskusse. Mamps oli piisavalt kaua Cordeliaga koos olnud, võib-olla ta saab aru, mida need Beetal tähendavad. Sellised kõrvarõngad ütlesid: Jah, ma olen rasestumisvastaste vahenditega kaitstud täiskasvanu, kes vastutab oma tegude eest, kuid praegu olen ma kaheinimesesuhtes, nii et palun ära hakka meile mõlemale piinlikkust valmistama ja küsima. Paari metallikeeru sisse oli peidetud päris keeruline sõnum ja beetalastel oli veel kümneid teisi kõrvarõngavariante, mis andsid edasi teisi nüansse – Kareen oli paar neist ka läbi teinud. Rasestumisvastane implantaat, mille olemasolu kõrvarõngad kuulutasid, võib praegu vaikselt ja salajas temaga kaasa tulla, see on ainult Kareeni enese asi.
Kareen võrdles mõttes põgusalt Beeta kõrvarõngaid samalaadsete ühiskondlike signaalidega teistes kultuurides: laulatussõrmusega, teatud riietusesemete või peakatete või looride või habemete või tätoveeringutega. Kõiki selliseid märke on võimalik ignoreerida, nagu teevad näiteks kaaslast petvad abieluinimesed, kelle käitumine on vastuolus avalikkusele kuulutamisega, et nad on monogaamsed, kuid tundus küll, et beetalased oskavad oma märkidest väga hästi kinni pidada. Muidugi oli neil ka väga palju valikuid. Vale signaali andva märgi kandmist peeti nende ühiskonnas väga pahaks. See keerab meie, ülejäänute jaoks kõik nässu, seletas Kareenile kunagi üks beetalane. Kogu mõte ongi ju selles, et veidratele äraarvamismängudele lõpp teha. Beetalaste ausust pidi lihtsalt imetlema. Pole ime, et nad reaalteadustes nii tugevad on. Kokkuvõttes jõudis Kareen järeldusele, oli Beetal sündinud teinekord hirmutavalt mõistliku krahvinna Cordelia Vorkosigani juures nii mõndagi, mida ta nüüd enda arvates palju paremini mõistab. Kuid tädi Cordeliaga saaks rääkida alles siis, kui ta tuleb tagasi Barrayarile, natuke enne keisri pulmi, mis toimuvad Kesksuvepühade ajal, oijah.
Kui all ilmus nähtavale Vorbarr Sultana, heitis Kareen ihulikud kõhklused järsult kõrvale. Oli õhtu ja imekaunis päikeseloojang maalis pilvi, kui süstik läbis laskudes viimase teelõigu. Linnatuled hämaruses muutsid planeedimaastiku maagiliseks. Kareen nägi juba kalleid, tuttavaid kohti, looklevat jõge, tõelist jõge pärast aastat aega neid armetuid purskkaeve, mida beetalased oma maa-aluses maailmas püstitavad, kuulsaid sildu – Kareeni mõtteist virdas läbi rahvalaul neljas keeles –, peamisi monorelsiliine… siis tuli maandumise sihin ja mootorite viimane vingumine, kuni süstik jaamas päriselt seisma jäi. Kodu, kodu, ma olen kodus! Kareen suutis end hädavaevu tagasi hoida, et mitte tormata ummisjalu üle kõigi nende aeglaste vanade inimeste kehade, kes temast eespool olid. Kuid viimaks oli ta rambitorust ning viimasest tunnelite ja koridoride rägastikust läbi saanud. Kas nad ootavad? Kas kõik on siin?
Nad ei valmistanud talle pettumust. Kõik olid seal, viimane kui üks, seisid omaette väikese rühmana, olles vallutanud parima koha väljapääsule kõige lähemate sammaste juures: mamps, kes pigistas käes hiiglasuurt lillebuketti, ja Olivia, kes hoidis lehvivate vikerkaarevärviliste paeltega kaunistatud suurt silti kirjaga „TERE TULEMAST KOJU, KAREEN!”, ja Martya, kes hakkas ühe koha peal hüppama, kui Kareeni nägi, ja Delia, kes paistis väga rahulik ja täiskasvanu, ja paps ise, kellel oli päevatööst peakorteris ikka veel seljas keiserliku sõjaväe roheline igapäevamunder ja kes toetus kepile, lai naeratus näol. Grupikallistus oli täpselt selline, nagu Kareeni koduigatsusest valutav süda oli ette kujutanud, silt painutati ära ja lilled litsuti puruks. Olivia itsitas ja Martya kiljus ja isegi paps pühkis silmist vett. Möödakäijad vaatasid neid pikalt, meessoost möödakäijad vaatasid aga pikalt ja igatsevalt ning põrkasid alatihti vastu seina. Kommodoor Koudelka ainult blondiinidest koosnev erirühm, nagu peakorteri nooremohvitserid naljatlesid… Kareen mõistatas, kas Martya ja Olivia piinavad neid ikka veel sihilikult. Vaesed poisid üritasid kogu aeg alla anda, kuid seni polnud vange võtnud keegi õdedest peale Delia, kes oli nähtavasti Talvepidustustel alistanud Milesi komarrlasest sõbra – kes oli pealegi lausa Julgeolekuteenistuse kommodoor. Kareen ei jõudnud ära oodata, millal ta koju jõuab ja kõiki kihluse üksikasju kuuleb.
Kõik rääkisid üheaegselt peale isa, kes oli juba aastaid tagasi käega löönud ja kuulas nüüd ainult heatahtlikult, ning nad suundusid karjas Kareeni pagasit võtma ja terramobiili juurde. Nähtavasti olid paps ja mamps võtnud selleks puhuks laenuks lord Vorkosigani suure auto ja ka selle juhi Pymi, et kõik tagumisse salongi ära mahuksid. Pym võttis Kareeni vastu südamliku tervitusega oma isanda ja iseenda poolt, kuhjas tema tagasihoidlikud kompsud enda kõrvale ja nad asusidki teele.
„Mina mõtlesin, et kui sa koju tuled, on sul seljas selline Beeta sarong, mis ülemise poole paljaks jätab,” narritas Martya, kui terramobiil juba süstikujaamast välja sõitis ja linna poole suundus.
„Ma mõtlesin sellele.” Kareen peitis naeratuse lillesülemi sisse. „Siin pole lihtsalt nii soe.”
„Ega sa ei taha öelda, et seal