Häbi. Kerttu Rakke
Читать онлайн книгу.
vähe unistada. Vanaema oli ju öelnud, et ei ole vaja mõttetult ennast petta, ja vanaema ju teadis, kuidas maailmas asjad käivad. Ta oli kaua elanud ja palju näinud. Kui Nadka ka mõnikord vanaema tarkuses kahelnud oli, pidi ta ikka ja jälle tunnistama, et vanaemal oli õigus olnud ja hoolimata vanaema porisemisest tundis Nadka end siiski kõige turvalisemalt oma kodus. Polnud kogemata kohtumisi poppide poiste või litsakate tüdrukutega kusagil tänavanurgal, kus ei tea, kas ja mida kellele öelda või kuhu vaadata. Kodus oli vähem võimalusi eksida ja midagi häbenemisväärset teha. Ja nii nautis Nadka oma igapäevaseid rongisõite, raamatute lugemist ja niisama akna all istumist – nautis, et sai olla vaikne hea laps. Selline, kelle pärast keegi häbi tundma ei pea.
„Kui keskkool läbi saab, lähed kolhoosi tööle,“ rääkis vanaema õhtuti.
„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.
„Ja kui kaheksateist saad, kolid omaette elama – kolhoosi ühiselamusse või kellegi kostile. Siis oled juba suur ja pead ise hakkama saama.“
„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.
Vanaema silmitses tema kõhna, pisut kössis kuju akna all.
„Ei tea küll, mis sinust ükskord saab,“ ohkas ta. „Mis töö peale sa üldse kõlbad?“
„Ei tea, vanaema,“ vastas Nadka kiirelt.
„Jõudu sul ei ole, kiirust sul ei ole – midagi sul ei ole! Neetud oled sa, mis teha – sündimisest saadik!“
„Jah, vanaema,“ vastas Nadka.
„Ja rumal oled sa ka – kes siis niimoodi vastab? „Jah“, „ei,“ – kas see näitab tänapäeva keskkooliõpilase sõnavara?“
„Vabandust, vanaema,“ ütles Nadka. „Ka mina loodan, et saan kolhoosi tööle.“
Tegelikult oleks Nadka tahtnud minna hoopis raamatukokku tööle. Saaks terve päeva raamatute vahel istuda ja lugeda… Kord oli ta oma soovist vanaemale rääkinud, see aga oli jutu kiiresti lõpetanud: raamatukogutöötajate palk on närune! Noor naine peab endale hea töö leidma, sest vaid siis saab ta hea mehe! Nadka nõustus vanaemaga. Head meest oleks tõesti tahtnud. Sellist, nagu raamatutes. Kes tooks lilli, aga ei peksaks. Lisaks närusele palgale, teadis Nadka, ei tähendanud töö raamatukogus üldse ainult raamatute lugemist, vaid inimestega suhtlemist, neile meelde tuletamist, et toogu ükskord oma raamatud ära, kaua võib? Nadka poleks tahtnud olla raamatukogutöötaja, kelle peale ülbe lugeja karjub. Parem siis juba kolhoos ja hea mees.
Ülikooli mineku mõtted oli Nadka kiiresti maha matnud ja mitte ainult sellepärast, et lähim ülikool asus mitmesaja kilomeetri kaugusel. Nadka õppis küll keskkoolis, aga tema hinded olid keskpärased. Põhjus oli lihtne: talle ei meeldinud õppida, nagu palju lugevate inimeste puhul arvata võiks. Talle meeldis lugemine sellepärast, et see viis ta pärismaailmast eemale, aitas tema ajul meelt lahutada. Põgeneda reaalsusest täiesti legaalsel ja jääknähtudeta viisil. Elada maailmas, kus inimesed käituvad mõtestatult, neil on eesmärgid ja õiglustunne, põhjusel ja tagajärjel on seos ning tavaliselt võidab hea idee. Nadka ei arutlenud selle üle, miks realism kaasaegses nõukogude kirjanduses ning realism nõukogude igapäevaelus teineteisest erinesid. Ta oli kindel, et see on vaid nende oblasti viga. Kusagil mujal, kaugel, kus olid Moskva, Leningrad ja välismaa, elasid kindlasti hoopis teistsugused inimesed. Päris inimesed päris maailmas, millest tema, Nadka, sai aimu vaid raamatute kaudu.
Ja muidugi ka filmidest, mida näidati kolmapäeviti ja laupäeviti külakeskuses. Vanaema käis neid samuti vaatamas, istus esimestes ridades koos omavanuste ja väikeste lastega. Pärast pidu algas tantsuõhtu. Sinna Nadka muidugi ei jäänud, vanaema poleks lubanud, kui ta ka tahtnud oleks: see oleks olnud tee sillutamine litsilöömisele. Linnas olles käis Nadka suures kinos, aga vaid seanssidel, mis olid koolis kohustuslikud ja toimusid tundide ajal või kohe pärast tunde. Õhtuste seansside ajal, kui klassiõed romantiliste filmide kütkes pisaraid pühkisid või poistega käest kinni hoidsid, oli tema juba kodus vanaema juures. Televiisorit neil ei olnud. Terves külas polnud. Pidevalt kõikuva elektrivooluga ei pidanud siin ükski televiisor vastu, isegi mitte tavaline mustvalge, rääkimata moodsatest, välismaiste kineskoopidega värviteleviisoritest.
Kolhoositööst pääses Nadka tänu tädi Valjale, oma ema nooremale õele, kes tuli ootamatult ühel päeval neile külla. Oli palav suvine õhtupoolik, vanaema uuris oma märkmikust nimesid, kelle poole kolhoosis pöörduda, et Nadkale mingi mõistlik töö leitaks – paar proovipäeva olid näidanud, et parematele saadaolevatele ametitele Nadka ei sobinud. Nagu vanaema oli öelnud, polnud ta kolhoositööks piisavalt kiire ega tugev. Kuigi sellist asjade käiku võis ette aimata, oli see ikkagi pettumus. Ja muidugi – häbi.
Nadka istus vanaema kõrval, liikumatult ja end nagu välja lülitanud, oodates, kuni vanaema midagi ütleb, et siis sõnakuulelikult öeldule reageerida. Äkki peatusid nende maja ees kaks võõrast – mees ja naine. Teistmoodi soengud, teistmoodi riided. Suured kotid käes.
„Vanaema…“
Vanaema vaatas aknast välja, kuhu Nadka osutas, tõusis, seisis hetke akna all ja tormas siis ukse poole.
„Valjake! Minu Valjake!“ hüüdis ta õhinal, ent peatus enne ukse avamist, kogus end ja köhatas ning oli ust avades tõsine nagu tavaliselt.
„Näe, kes kodu üles leidnud on!“ viskas vanaema põlglikult, pani käed bravuurikalt puusa ja sülitas.
„Kas tohime tuppa tulla, emake?“
„Muidugi tulge!“ leebus vanaema.
Kui uhket külakosti nad tõid! Konserve, viinereid, šokolaadikompvekke – nimeta ainult! Ja kõigil teistsugused sildid peal kui kohalikus poes.
„Kas need on import?“ uuris Nadka ja sirutas käe, ent vanaema noomiva pilgu peale tõmbas selle tagasi.
„Pribaltika,“ vastas Valja.
„No näe, kuhu lõpuks välja jõudsid,“ poetas vanaema. Nadka märkas, et kuigi vanaema püüab olla tavapäraselt pahur ja mossis, oli tal tegelikult hea meel, et tütar välja ilmus. Mis sest, et üle kümne aasta hiljem ja sama mehega, keda kunagi kõlbmatuks peeti.
„Meil läheb nüüd hästi, seda ma tulingi sulle ütlema!“ rääkis Valja. Tema mees Viktor noogutas kaasa.
Valja oli pärast kodukohast lahkumist igal aastal saatnud Nadkale ja vanaemale postkaarte, sünnipäevadeks ja uueks aastaks. Ilmselt lootis Valja ka postkaarte vastu saada, sest alati oli ta kaardile kirjutanud ka oma aadressi. Umbes iga paari aasta tagant aadress muutus. Vanaema polnud Valja tervitustele vastanud ega lubanud seda ka Nadkal teha. Tema silmis oli Valja reetur. Postkaardid lubas ta siiski alles jätta. Nadka korjas need tühja kingakarbi sisse, kõik, nii talle kui vanaemale saadetud postkaardid. Mõnikord vaatas ta neid, aga mitte kui tervitusi, vaid kunstiteoseid, värvilisi pilte. Valja peale ta seejuures peaaegu ei mõelnudki.
„Me elame Tallinnas – teate ikka, kus see asub, eks?“ jätkas Valja. „Teate, seal on kõik hoopis teisiti! Viktor sai hea töö tehases tsehhi juhatajana, mina töötan kontoris – peaaegu nagu muinasjutt!“
Nadka vaatas mõlemat huviga. Tema mäletas Valjat teistsugusena, saleda kärsitu noore naisena, kes tema varases lapsepõlves vaid harva kodus käis ning suurema osa sealviibitud ajast vanaemaga sõneles. Nüüd istus tema vastas volüümikas, ilmselgelt oma eluga rahul olev naisterahvas, kes vaatas teda huviga vastu.
„Küll sina oled suureks sirgunud,“ ütles Valja.
„Lausa kaunitar,“ lisas Viktor sõbralikult.
Valja naeratas selle peale. Tema pilgust taipas Nadka, et tädi teda küll kaunitariks ei pidanud. Nadka võttis seda rahulikult. Mis sest, et ei pea. Ka Nadka ise ei pidanud. Ega keegi teinegi mitte.
„Mine korraks välja, ma tahan oma emaga rääkida,“ ütles siis Valja. Nadka läkski. Istus oma tavalisele kohale akna all. Pink tema istumise all kääksatas ja liikus. Nadka seadis jalad tugevalt maha, et pehkinud puidust roostes naeltega pink püsti püsiks. Oli tuulevaikne õhtu, külanoorte hõiked keskväljakul kostsid temani selgelt,