Kuldse draakoni saladus. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
taha ning taipas, et Mihkel oli vahepeal midagi öelnud. Jessas, nüüd on küll piinlik…
Ta püüdis olukorda päästa. „Mida sa silmas pead?“
Mees nihutas nokamütsi kuklasse. „Ma pean silmas, et ka Sudaanis on muudkui üks ühest kohast teise tuuritamine. Me ei istu ju pidevalt paigal. Mina ja Antu sõidame kogu aeg ringi ja ega teiegi siia paigale istuma ja sammalt koguma jää, usu mind! Ma tean!“
„Jah, ma olen kindel et sa tead! Mitmes kord sa siin juba oled?“ ergutas Mirjam meest edasi rääkima. Raadiot neil polnud ja nii oli lõbusam süüa, kui jutukõmin taustaks.
Ega Mihkel eriti oma jutule reageerimist oodanudki. Ta oli rahul, et oli leidnud kuulaja. Ja Mirjam oli kordi parem kuulaja kui Antu, kes oli inglise keelt prussiv sudaanlane ja Mihkli assistent sõitudel. Mees oli oma abilise õpetanud ka autot juhtima ja nüüd sai ta vahetevahel, viimasel aastal aga väga tihti, hinge tõmmata, kui suuri ja kõrgeid ülemusi nendega koos ringi ei sõitnud. Kohalik kamandaja oli Mihkli jutu järgi „normaalne“, mis tähendas, et ei toppinud oma nina eriti kuhugi.
„Eh… kes neid kordi lugenud on. Oma viies-kuues kord vist juba. Eks osad on siin ka sellised, et neid näed pidevalt ja siis on teistsugused, „ühekordsed“. Ega sest midagi. Igalühel oma elu ja teevad, mida tuleb teha.“
„Ja sulle meeldib selline elu? Kodust eemal? Lapsi ja naist ei näe?“
„Meeldib, kas tead. Mis ma sest naisest vahin, meil läbisaamine nagu kassil ja koeral. Vingub vahetpidamata, et ma pole sihuke ja sähuke nagu vaja ja ei oska seda ja ei tee toda. Aga inimesed on erinevad! Püüdsin talle seda kümneid kordi seletada, aga no kus tema…
Ta püüdis mind muidugi muuta. Iga hinnaga. Aastaid püüdis. Teha selliseks, nagu tema arust peaks tema mees olema. No kurat… Ajasin sõrad vastu. Tema muudkui, et teised ajavad äri ja teised oskavad. No ja las oskavad ja ajavad, mida tahavad. Mis mul sellest…“
„Kuule, aga äkki leiad siit uue naise ja jäädki siia? Meeldib sulle siin? Külaelu? Ja kõik on nii lihtne. Kui kõht täis, on meel hea…“
„Eh… mis sul viga naerda… Aga ei, siia jääda ma ei taha. Isegi mitte siis, kui pensile jään. Tahan koju.“
„Aga seal toimetab ju naine?“
„Ei, mitte sinna koju. Mul on väike maja Tagaperes. Vanaemast jäänud. Eks ta pooleldi kokkuvajunud on, aga pole miskit. Kui siin ringi tiirutamine ära tüütab, siis kolin sinna ja metsatukast saab palke küll, toestan majakese ära ja elan. Järv sealsamas ja metsloomadki metsas. Ja pensirahast jätkub leiva jaoks…“
„Ja mida sa seal siis tegema hakkad? Igav ju üksinda?“
„Mis igav? Kuniks kala kätte saad või kui metsas marjul käia, siis oled õhtuks rampväsinud. Ja mis värk hea on… Tead! Seal pole kella vaja vaadata. Uni läinud, tõused üles, kui unine, siis magama. Elu kui paradiisis!“
„Aga talvel,“ uuris Mirjam. „Siis istud lumevangis või?“
„Äh, oled sa üldse maal käinud või ainult mööda linnatänavaid kepsutanud? Kus seal seda lund enam? Vot vanasti, siis olid talved. Nüüd on rohkem pori ja läga…“
„Mirjam!“ ilmus Salmi telgiavausse. „Tüdrukud otsivad sind. Me saime kiiremini valmis ja neil olevat kiire. Ütlevad, et peavad koju minema…“
„Mirjam hüppas püsti. „Tänan jutuajamise eest! Ja supi eest ka! Ja kuidas öeldaksegi… et nael kummi või? Siin neid naelu annab küll otsida, aga igatahes… turvalist sõitu!“
Neiu tormas telgist välja Salmi juurde ja vaatas ringi. „Kuhu siis tüdrukutel täna kiiret? Tavaliselt on neil aega küll ja küll. Kõnnivad siin ringi ja on üks uudishimulikum kui teine… ja kus nad on siis…“
„Nad peavad tööd tegema. Lähevad seesamiseemneid korjama. Või oksi ja siis võtavad seemned… Oled näinud, siin kasvab neid põõsaid hullu moodi. Korjavad seemneid ja siis müüvad. Millest muust nad muidu elaksid?“
„Kas lapsed siis kooli enam ei saagi? Peavadki ainult tööd tegema?“ tahtis Mirjam teada. „Ma arvasin, et ainult istuvad päevade kaupa, mis neil siin üldse muud teha…“
„Ha-ha…“ naeris Salmi. „Sa oled lõbus sell! Siin on nii, et kõik peavad tööd tegema, teisiti ei saa. Ja neil, kes siin elavad, neil veab hullu moodi. Suure osa Sudaani maapinnast katab ainult liiv, seal ei kasva midagi…
Veega on neil ka raske. Siin on neil vähemalt mingi võimalus endil elu sees hoidmiseks. Käivad ja korjavad seemneid ja teine asi, mis neil siin kasvab, on maapähkel. Mäletad, meil müüdi kunagi arahhiisi suurtest kottidest? No see ongi maapähkel. Nüüdseks on nende sorte ka juba… ma ei tea, kümme kindlasti.
Külvavad ja korjavad ja nii see elu siin käib. Ja ise vaesed kui kirikurotid. Nii vist öeldakse…
See sõda, mis siin nii kaua on kestnud, eks see mõjutas ikka rohkem, kui arvata on. Ma arvan, et me ei oska ettegi kujutada, kui tõsiselt. Ja kus sõda midagi ei mõjutaks, on ju…“
„Kui korjavad, siis ju müüvad ja…“
„Müüvad küll! Liigkasuvõtjatele ja igasugustele kokkuostjatele. Ega neil valikut pole. Hinge peab ju sees hoidma. Ja müüvadki, sandikopikate eest. Ja kui saak siit edasi saadetakse, nagu ma olen kuulnud, neid vahendajaid ja asjaajajaid, enne kui saak euroopasse jõuab, on ka vist rohkem kui seemneid või pähkleid kokku. Kõik võtavad vahelt ja mitte vähe. Ah, mis siin rääkida…
Näe, tüdrukud ongi siin! Äkki läheme hiljem koos nendega ja aitame seesamiseemneid korjata? Saad kohalikku elu näha? Tegelikult mitte niipalju näha, kui tööd teha, end veidi liigutada. Aga, vabas õhus! Ma arvan, et pärast pakutakse kindlapeale ka harirat ja pitat, see tähendab et suppi ja leiba.“
III peatükk
Pieter Holmgren naeratas endamisi ja pistis mobiili tagasi taskusse. Äsjapeetud kõnelus andis põhjust rahuloluks. Ka viimane saadetis oli kohale jõudnud. Jäi loota, et auktsjon korraldatakse võimalikult kiiresti ja et ülekanne tehakse viivitamatult.
Ta teadis, et nende delikaatse äri tagamaad ei lubanud ega võimaldanud kaupa kauaks seisma jätta. Risk oli suur, kuid saadavad rahasummad olid tunduvalt suuremad. See otsustas asja.
Mees tõusis ja sõitis liftiga alla. Peaks kontorisse tagasi minema, lõuna oli läbi.
Lei Gardeni restoran, kus ta lõunatanud oli, asus töökohast päris kaugel, kuid kõigil oli õigus privaatsusele ja täna polnud ta tahtnud põrgata kokku mõne tuttavaga Toxfami kontorist, millega ta oleks riskinud, kui valinuks mõne restorani Marble Roadil.
Nüüd tuli aga leida takso ja Pieter vaatas ringi.
Tema pilk peatus noorel mehel, kes jalad välja sirutatud, tänavakohviku laua taga toolil istus ja ajalehte luges.
Ei… see ei saanud olla Culo, võimatu! Pealegi, too lehelugeja siin oleks siis pidanud olema vanem… Ei, need mustad, nad on lihtsalt nii ühte nägu.
Eh, närvid… Ja ikkagi! Kui äraütlemata sarnane oli noormees tollele ghanalasele, kellega ta mõned aastad tagasi Tamale lähedases külas tutvunud oli.
Oh, seal ongi üks! „Takso! Takso!“ hüüdis Pieter ning viipas käega.
Seadnud end autos istuma, vajus mees mõttesse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно