Salapärane maja. Leblanc Maurice
Читать онлайн книгу.
elektrilampide valgusvihud üksteisele lühikese vahemaa tagant ning Régine nägi erksaid valguslaike, mida need autosse heitsid.
Kuna naisterahvas oli oma haarde veidi vabamaks lasknud ja mantel pisut kõrvale nihkus, võis Régine näha karusnahka klammerdunud käe kahte sõrme, ning ühes neist – nimetissõrmes – sõrmust, milles kolm väikest pärli moodustasid kolmnurga.
Sõit kestis võib-olla kakskümmend minutit. Siis auto aeglustas ja peatus. Meesterahvas hüppas maha. Väravapooled avanesid raskelt, kõigepealt üks, siis teine, ja auto sõitis kuhugi, mis oli arvatavasti siseõu.
Naisterahvas mässis Régine’i pea võimalikult tihedalt sisse ja aitas ta kaasosalise toel autost välja.
Nad läksid üles mööda kuue kivist astmega välistreppi. Siis mindi läbi kiviplaatidega kaetud vestibüüli, millele järgnesid kakskümmend viis astet trepil, mida kattis vaip ja piiras vana käsipuu, jõudes lõpuks ühte ruumi teisel korrusel.
Seekord rääkis meesterahvas, samuti väga vaikselt ja kõrva sisse:
„Te olete kohale jõudnud. Mulle ei meeldi jõhkralt käituda ja teiega ei juhtu midagi, kui annate mulle oma teemanttuunika. Olete sellega nõus?”
„Ei,” nähvas Régine.
„Meie jaoks on lihtne see teilt võtta, ja me oleksime juba autos võinud seda teha.”
„Ei, ei,” hüüatas Régine palavikuliselt. „Mitte seda tuunikat… Ei…”
Mees jätkas:
„Selle kättesaamiseks panin ma kõik kaalule. Nüüd on ta mul käes. Ärge punnige vastu.”
Näitlejanna jäigastus tohutus pingutuses, kuid meesterahvas pomises talle kõrva:
„Kas ma pean ise võtma?”
Régine tundis karmi kätt korsaažist kinni haaramas ja tema õlga riivamas. Ta läks hirmsasti ähmi täis.
„Ärge puudutage mind! Ma ei luba teil… Näete… kõik, mida te soovite… olen kõigega nõus… aga teie mind ei puuduta!”
Mees astus pisut kaugemale, jäädes siiski Régine’i taha. Karusnahkne rõivas libises Régine’il seljast ja ta tundis ära, et see kuulus mehele. Ta võttis kurnatult istet. Nüüd võis ta näha ruumi, kus asus, ning nägi, et looritatud naisterahvas, kes oli hakanud vääriskividega korsaaži ja hõbedast tuunikat lahti haakima, kandis ploomilillat mustade sametpaeltega riietust.
Elektrivalgusest eredasti valgustatud ruum oli avar salong, mida sisustasid puhtaimas Louis XVI stiilis imetlusväärsed sinise siidiga kaetud tugitoolid ja istmed, kõrged seinavaibad, konsoollauad ja heledast puust tahveldised. Kamina kohal, mida kaunistasid kaks kullatud pronkskarikat ja rohelisest marmorist sambakestega kell, kõrgus ehispaneel. Seintel oli neli lampi ja laes rippus kaks tuhandest lihvitud kristallist lühtrit.
Régine pani alateadlikult tähele kõiki neid detaile, sellal kui naisterahvas tuunikat ja korsaaži talt seljast võttis, jättes alles vaid lihtsa hõbeniitidega pihiku, mis paljastas käsivarred ja õlad. Régine märkas ka väärispuidust liistudega parketti ja täheldas mahagonist jalgadega pinki.
Oligi kõik. Valgus kustus järsku. Pimedusest kuulis ta:
„Oivaline. Te olite väga mõistlik. Me viime teid tagasi. Kuulge, ma jätan teile isegi karusnahkse mantli.”
Régine’i pea ümber mähiti kerge kangas, mis tundus olevat samasugune pitsloor kui teise naise oma. Siis pandi ta jälle autosse ja samasuguste järskude käänakutega teekond läks uuesti lahti.
„Olemegi kohal,” sosistas mees autoust avades ja Régine’i välja aidates. „Nagu näete, ei olnud asi sugugi hull ja te naasete ühegi kriimuta. Ent kui ma teile nõu andma peaksin, siis ärge iitsatage midagi sellest, mida te nägite või aimasite. Teie teemandid varastati. Ongi kõik. Ülejäänu unustage ära. Minu lugupidamine.”
Auto kihutas minema. Régine võttis loori maha ja tundis ära Trocadéro väljaku. Nii lähedal kui ta korter oligi (ta elas Henri-Martini avenüü alguses), pidi ta koju jõudmiseks tohutult pingutama. Ta jalad nõtkusid, süda peksis nii, et tegi haiget. Talle tundus, et võib iga hetk vaaruma lüüa ja oimetult maha langeda. Kuid hetkel, kui jõud teda maha oli jätmas, märkas ta kedagi vastu tulevat ning ta vajus Jean d’Enneris’ käte vahele, kes ta inimtühjal avenüül pingile istuma pani.
„Ma ootasin teid,” sõnas mees väga õrnalt. „Olin veendunud, et teid tuuakse kodu juurde tagasi niipea, kui teemandid on varastatud. Mille jaoks oleks teid kinni peetud? See oleks liiga ohtlik. Puhake veidi… ja ärge enam nutke.”
Régine nuuksus, pinge oli järsku järele andnud ja ta tundis äkilist usaldust mehe vastu, keda vaevu tundis.
„Ma kartsin nii hullusti,” ütles ta. „Ma kardan ikka veel… Ja siis need teemandid…”
Natuke hiljem aitas Jean d’Enneris naise majja sisse, pani lifti ja viis korterisse.
Nad leidsid eest toaneitsi, kes just kohkunult Ooperist koju saabus, ja ülejäänud teenijaskonna. Siis tormas kohale Van Houben, silmad punnis.
„Minu teemandid! Te toote nad mulle tagasi, eks ole, Régine? Te kaitsesite mu teemante elu hinnaga?”
Ta sedastas, et väärtuslik korsaaž ja tuunika olid röövitud, ning läks lausa arust ära. Jean d’Enneris käsutas:
„Jääge vait… Te ju näete, et proua vajab rahu.”
„Minu teemandid! Nad on kadunud… Ah, kui Béchoux siin oleks! Minu teemandid!”
„Ma saan nad teile tagasi. Jätke meid rahule.”
Régine viskles oiates ja tõmmeldes diivanil. D’Enneris hakkas laupa ja juukseid suudlema, kergelt ja järjekindlalt.
„See on ju mõeldamatu!” hüüatas Van Houben tulivihaselt. „Mida te teete?”
„Jätke nüüd,” ütles Jean d’Enneris. „Miski ei rahusta paremini kui see väike massaaž. Närvisüsteem läheb tasakaalu, vereringe paraneb, kosutav soojus ringleb soontes. See on nagu magnetisööri ravi.”
Ja ta jätkas oma meeldivat tööd Van Houbeni raevunud pilgu all, sellal kui Régine uuesti elule ärkas ja näis seda leidlikku ravimist lahkelt vastu võtvat.
1 Jim Barnett ja inspektor Béchoux – tegelaskujud Maurice Leblanci kriminaalromaanis „Juhus teeb imesid”. (Eesti keeles ilmunud 1992. a sarjas „Mirabilia”.) [ ↵ ]
IIARLETTE, MANNEKEEN
Oli pärastlõuna lõpp kaheksa päeva hiljem. Kuulsa moekunstniku Chernitzi kliendid hakkasid Mont-Thabori tänava avaratest salongidest lahkuma ning nüüd, kus neil oli vähem tegemist rõivamudelite tutvustamisega, said Arlette Mazolle ja tema seltsilised mannekeenidele määratud ruumis pühenduda oma meelistegevustele, see tähendab kaardipanemisele, belote’i[1.] mängimisele ja šokolaadi söömisele.
„No tõepoolest, Arlette,” hüüatas üks neist, „kaardid ennustavad sulle muudkui seiklusi, õnne ja varandust.”
„Ja nad räägivad tõtt,” sõnas teine, „kuna Arlette’il hakkas vedama juba tol õhtul konkursiga Ooperis. Esimene koht!”
Arlette teatas:
„Ma ei olnud seda väärt. Régine Aubry oli minust parem.”
„Nalja teed! Hääletati massiliselt sinu poolt.”
„Inimesed ei teadnud, mida teevad. Tulekahju puhkemine tühjendas kolmveerand saali. Hääletus ei loe.”
„Sina oled muidugi alati valmis ennast teiste kõrval pisemaks tegema, Arlette. Aga Régine Aubry vahutab arvatavasti vihast!”
„Teate, üldse mitte. Ta tuli mind vaatama ja usu mind, ta embas mind puhtast südamest.”
„Ta oli kindlasti kadedusest roheline.”
„Miks peaks ta minu peale kade olema?