Miljon Juunit. Emily Henry
Читать онлайн книгу.
– ilmub ainult siis, kui kohe juhtub midagi halba. Isegi kui me polnud seda mustjat asja päriselt näinud, teadsime, et ta oli siin käinud, sest kõik meie valduste loomad olid endast väljas. Alati rahulikud kanad hakkasid tiibadega rapsima, nokkima, murdsid oma tiibu ja vahel isegi tapsid üksteist. Tavaliselt armulikud koiotthundid[2.] rappisid jäneseid ja varblasi ning jätsid nende söömata laibad meie künkaveerele, laiali pillutatult nagu hirmsad ended. Viimane kord käis ta siin kolm aastat tagasi, ööl enne seda, kui meie veranda kokku kukkus ja ma jala murdsin, aga näinud ei ole ma musta kummitust juba kümme aastat.
Mitte pärast kõige hullemat Halba Asja.
Hannah hakkab künkast alla metsa poole tagurdama. „Oeh, sinu maja paneb mind alati igasugu tundeid tundma. Ma vannun, et pole olemas ühtegi kohta, mis tekitaks rohkem nostalgiat kui see länguvajunud palgihunnik.”
Ma noogutan ja vaatan aknast välja.
„Kas ta on praegu siin?” küsib Hannah aeglaselt mööda sissesõiduteed alla tagurdades. „Suleke?”
Ma näitan näpuga ühele punktile metsa veerel kaarduval lagendikul, kus ma suudan vaevu eristada kuuvalgust peegeldavat roosat lainetust. „Seal,” ütlen ma Hannah’le. Ta vaatab selle koha suunas, näol rahulolev unelev naeratus, ja jätkab siis mööda teed alla tagurdamist. „Ma soovin, et sa saaksid ka teda näha.”
Hannah kehitab üht õlga. „Mulle lihtsalt meeldib teada, et ta on seal. Kuule, kõigil ei ole parimat sõpra, kellel on kaitse… kummitus.”
„Han, kui ta oleks minu kaitsekummitus, kas sa ei arva, et ta oleks vahele seganud, kui ma endale tuka lõikasin?”
„Kes ütleb, et kaitsekummitustel puudub huumorimeel?”
Kui me väikesed olime, nägin ma roosat kummitust kogu aeg. Hannah ei näinud, aga ta tundis teda. Mõnikord ajasime seda võbelust mööda aeda taga ja jooksime sellest läbi, justkui oleks see vihmutist paiskuv veepilv. Ta tundus pehme ja lopsakas, nagu jookseksime läbi tuhandete langevate sulgede, ja sealt sai ta ka oma hüüdnime. Isa kutsus teda alati metsavaimuks, ja kui ema talle kahtlevaid pilke saatis – sa ei peaks lapsi niimoodi lollitama –, pilgutas isa silma ja ütles: „Tead, Léa, taevariiki pääsemiseks pead sa taas lapseks saama.”
Siis ema naeratas ja läks tagasi pesu kuivama riputama või jahuga kaetud laual tainast rullima või tuules lainetavaid kardinaribasid sõrmitsema ning sõnas: „Five Fingers armastab oma lugusid.”
Nagu enamikul siia kolinud inimestel oli emal raske uskuda kõiki meie mail juhtuvaid kummalisi asju, pidades neid vaid suvekuumusest segi läinud inimeste luuludeks linnas, kus kõigile meeldis liialdada.
Five Fingers armastas oma lugusid, aga isa lood olid tõesed. Meie maja on maagiline, mingil väikesel moel. Kitsad koridorid ja tapeeditud toad, meie küngast ümbritsev pahklike puudega mets – koos teevad nad kõiksugu võimatuid asju. Kogu mu elu on lapsed öösiti meie valdustesse hiilinud, et võlusoove lausuda ja vaime otsida või varastada kirsse esimese Jacki hapukirsipuult, lootes, et need aitavad kahandada nende koera kasvajat, ravida nende vanavanema melanoomi ja panna ehk koguni nende akne taanduma.
Kui me keerame minu sissesõiduteelt metsaga ääristatud teele, võbeleb miski minu silmanurgas: liikuv vari, mingi tintmust lainetus väravavahi maja ees.
Veri hangub mu soontes. Mu kõht tõmbub krampi, kurgus pitsitab ja süda jätab löögi vahele. Aga kui ma tahavaatepeeglisse pilgu heidan, ei ole seal midagi. Ei mingit varjukogu, ei mingit pimedust.
See on läinud, kinnitan ma endale. See on juba kolm aastat läinud. See ei tule tagasi.
Hannah nipsab sõrmega minu teksašortside hargnevat äärt. „June?”
„Mäh?”
„On kõik korras? Sa tundud kuidagi… rahutu.”
Ma raputan pead. „Vabandust, ma olen lihtsalt hajevil.”
See on läinud.
Siiski on tänase õhtu õige tunne häiritud. Midagi valet sumiseb õhus, otsekui lendaks üksik herilane minu peas ringiratast, jäädes kogu aeg silmale varjatuks.
1 Tsitaat William Shakespeare’i näidendist „Romeo ja Julia”, Georg Meri tõlge. Tsitaat jätkub parafraasina ülejärgmisel real: „On ida seal – ning Julia on päike!” – Siin ja edasipidi tõkija märkused. [ ↵ ]
2 Inglise keeles coywolf. Koioti ja hallhundi hübriid. Mitteametlik termin. [ ↵ ]
Kaks
Me pargime Hannah’ auto Meijeri tänava äärde ja ühineme üle kiirtee keskkooli suunas kulgeva lustliku rahvahulgaga. Armutunnelis käiav orelimuusika kattub kaootiliselt lõbustuspargimängude vuhhi ja kõll-kõll-kõlliga ning magusad rasvased toidulõhnad segunevad õhus männiokaste hõnguga.
Läheme mööda vonklevat rada, mis viib kooli parkla sissesõidu juures asuva punase-valgekirju piletiputkani, ja ma üritan jätta selja taha kõik mõtted sellest mustast olendist, mida enda arvates kodu juures nägin. See on läinud; see ei tule tagasi. Seda pole kunagi olnudki.
Hannah pigistab mu käsivart ja kiljub elevusest, kui me piletijärjekorda astume. Ta võib muidu olla kohutavalt häbelik, aga talle meeldivad rahvahulgad.
Meie sõprus meenutab vägagi teismeliste teleseriaalidest tuntud klišeed: Hannah Kuiper on häbelik, ent ekstravertne viiulit mängiv klassi priimus. Mina olen sotsiaalselt võimekas, aga samas rängalt introvertne kolmeline, kes võimaluse korral valiks nädalavahetuse väljasõiduks pigem retke üksikule saarele kui lõbustusparki. Tema on piitspeenike sinisilmne blond ja mina olen tumedate silmade ning veelgi tumedamate juustega brünett, kes kandis Hannah’ praegust riidesuurust seitsmendas klassis. Ema meelest on minul võrdlemisi lihaseline keha sellepärast, et ma ei püsi kunagi paigal nagu isagi.
Järjekorras edasi jõudes tõuseb Han kikivarvule ja kammib putkast kaugemal seisvat rahvahulka. „Ma näen vist Nate Baarsi.”
„Kuidas sa suutsid selles lühikeste pükste ja fliiside väänlevas puntras ühe kindla tedretähnilise isendi üles leida?” küsin ma.
„Miks inimesed on niimoodi tema ümber kogunenud?” küsib ta mind täielikult ignoreerides. Ma kissitan silmi ja suunan oma pilgu samuti vaateratta sissepääsu poole. Nate seisab seal koos tosina meie kooli inimesega, kellest enamik on juba lõpetanud.
„Imelik,” ütlen ma. „Ma pole kunagi varem näinud inimesi järjekorras seismas selleks, et kuulata, kuidas keegi oma kaenlaauguga peeruhäält teeb. Kas tema kõrval on Stephen Niequist?” Ma osutan vanamoodsat kampsunit kandvale ülikõhnale blondile poisile, kes on Hannah’ akadeemiline rivaal.
Tüdruk kehitab õlgu. „Kummaline küll, aga nad on sõbrad. Pole aimugi, millest neil kahel rääkida on, aga ma näen tihti Stepheni autot Nate’i maja ees.”
Nate ja Hannah elavad samal tänaval. Me käisime kolmekesi koos rattaga sõitmas, kui väikesed olime, enne kui keskkooli loomulik hoovus teda ja meid kahes väga erinevas suunas kandis. Üks neist suundadest viis ilmselgelt kõhugaasidel baseeruva huumori poole.
„Võib-olla saabub maailma lõpp ja Nate sai just teada, et ta võib valida ühe inimese, keda päästa,” pakun mina. Tõele au andes on Nate täpselt selline poiss, kes võiks enda ümber rahvahulga koondada – tal on päevitunud nahk ja läikivad šokolaadikarva juuksed –, kui ta ainult nii tobe poleks. Aga seda ta on, nii et see vaatepilt ei ole üldse loogiline.
„Võib-olla sai ta loto peavõidu,” ütleb Hannah, „ja nüüd on tal viiskümmend uut parimat sõpra, kes tahavad ka pirukast osa.”
Piletiputkas istuv kuivetunud naine viipab meid lähemale ja me vahetame kahekümnekad kärtsroosade käepaelte vastu. Me uitame mööda parempoolset vahekäiku edasi ja seisatame Peeglite Maja ees, jõllitades sissepääsu roosat võlvkäiku. „Kuule,” sõnab Hannah vaikselt ja haarab mul käest. Ta nõksatab lõuaga ukse suunas. „Äkki sel aastal?”
Peeglite Maja oli alati isa lemmik ja see on ka minu lemmik. Seal ringiekslemises