Tuumahiid 4: Berüllium. J. J. Metsavana
Читать онлайн книгу.
oleksin peaaegu püksi teinud. Näitasin värisevikäsi kääbast.
Vahkvihas pärn kummardus ähvardavalt onu kohale.
„SELETA!“
Pargivahi viha oli kohutav. Mina onu asemel oleks ilmselt lihtsalt jalapealt minestanud. Tema vaatas rahulikul meelel vanale pärnale silmi pilgutamata otsa.
„See oli õnnetus. Pimeduses ajasin sassi. Ta oli sarapuupõõsa sees. Arvasin, et hunt. Silm hakkab töntsiks jääma. Vana mees juba.“
„VALETAD!“
Mõnda aega valitses täielik vaikus. Ainult pärna lehed sahisesid vihaselt. Lõpuks ütles puu vaikselt, aga süngelt: „Lähen, kutsun politsei.“
„Pea!“
„Mhh … ?“
„Oled ära unustanud, kes sulle nende muundamisoperatsioonide jaoks kunagi raha andis? Võib-olla rahvast huvitab, et Soomaa veganpargi vaht on ennast pärnaks moondanud põlatud jahimehe ja salaküti rahade eest? Ma usun, et mu tütrepoeg siin suudab kohe nimetada terve hulga veganajakirjanikke, kes oleksid sellest teadmisest väga huvitatud. Ja nii mõnelgi neist on omad tuttavad puud, kes igatsevad pargivahi kohta“
Noogutasin arglikult onu jutu kinnituseks. Ei hakanud parem sõna võtma, kartes, et teen asja puterdades hullemaks. Pärn oli jälle mõnda aega vait. Vastus tuli kusagilt sügavalt. Justnagu juurtega maa seest imetult. Nagu suure vihmaveetõrre põhjast kerkiv laine.
„Sina santažeerid MIND?“
„Mis mul muud üle jääb. Aga ega’s ma üksi. Naine teab, mis lauasahtlis kõik vajalikud paberid peidus on. Sinu allkirjaga ja puha. Ja koopia on notaribüroos, avamiseks siis, kui minuga midagi juhtub.“
Jälle oli tükk aega vaikust, mil pärn vihaselt mühises. Ja siis ta otse plahvatas:
„KÄI MINEMA MINU METSAST! ÄRA ENAM IIAL tagasi tule. Püss jääb maha. Sinu jahiluba on tühistatud!“
„Tervita vanameest kah minu poolt,“ ütles onu enesekindlalt, viskas relva maha, nõksas mulle otsa vaadates peaga pargist välja viiva sihi suunas ning me hakkasime koos minema. Kogu tee olid minul seljakarvad hirmust püsti. Kuulsime veel tükk aega, kuidas Hiie omaette vihaselt pobises.
Me ei rääkinud onuga tagasiteel sõnagi. Üldse kuivas meie suhtlus kokku. Pärnus müüsin viimase vorstivaru hea raha eest maha ja ütlesin ostjatele, et rohkem ei saa, peavad hakkama jälle kassipüüdjaid tülitama. Saatsin onule kokkulepitud osa tulust, kuid rohkem suhtlust meil ei olnud. Korra nägin onunaist kaupluses, see sosistas, et Toivo püüab nüüd kala. Läks mööda kaks kuud, kui äkki helises keset tööpäeva telefon ja hämmastusega nägin ekraanil sõna: Toivo. Võtsin kõheldes kõne vastu. Onu peaaegu et karjus mulle kähinal kõrva.
„Kuuled vä? Kuri lahti! Sa pead kohe siia tulema. Jäta kõik asjad pooleli ja tule kohe siia!“
„Mis toimub?“
„Tule kohe siia – põle aega seletada.“
Klõps, pandi teiselt poolt kõne kinni. Liigutasin siis päeva ülejäänud koosolekud järgmistele päevadele, andsin ülemusele teada, et vaja korra käia sugulast aitamas, ja sõitsin Kikeperra. Keerasin talu õuele ja onu lendas majast välja nagu õlitatud välk.
„Nüüd, armas õepoeg, pead sa mind küll pasast välja aitama!“
„Armas õepoeg“ Toivo suust? Asi lõhnas tõesti pahasti. Onu tiris mind kättpidi oma Fordi kastika juurde, vaatas kahtlustavalt ringi, tõmbas mu hästi enda ligi ja kergitas kasti presentkatet. Kastist hoovas jõemuda lõhna. Auto kastis, presendi all, oli külili puruks rebitud huulega alasti kaunis neiu, käed kinni seotud. Naine maigutas nagu kala kuival ja ta kokku kasvanud jalgu katsid puusadest alates hõbedased sinaka varjundiga soomused. Jalalabade asemel oli ilus sinkjasroosa uim.
Andrei Samoldin
Müür
Ah et millest me rääkisime? Seda küll esspeelaste leitnant ei uurinud. Tema lihtsalt tahtis, et ma Kurzi sõnu kinnitaksin, ja uuris, kas me nii üldjoontes ikka ühte juttu ajame. No eks ma kinnitasin ka. Nii palju kui ma oskasin. Aga meie omavahel? See Kurz tundus väeosas selline vaiksem vend olevat ja eks ma valisin ta ikka seepärast ka, et väljaõppest olid tal head tulemused kirjas – laskeasjandus ja topograafia isegi maksimumile tehtud. Mõtsin, et teen endale rahuliku viimase valve. Härra major teab ju ka, et mul on veel neli päeva teenida jäänud? Nii ma siis võtsingi ühe tublima kaasa. Lõik sattus ka rahulik, see kuuenda bloki kaheksas, mis Raplast lõunasse jääb.
A niipea, kui olime tõkkepuu alt läbi sõitnud, kukkus tüüp latrama nagu see Haapsalu kõrtsmik, kelle tütarde käest pool garnisoni tripperi on saanud. Rääkis, et tema just sai ülikoolist tulema ja nüüd tahab ta anda oma panuse ajaloolise objekti valvamisse ning sõdurielu romantikat nautida. Et siis Kurz ütles seda, mitte kõrtsmik. Ma ütsin seepeale talle, et nii üldjoontes tähendab sõduriromantika seda, et suu tuleb kinni, kõrvad lahti, silmad teel ja käed rooli küljes hoida ja kui ta seda lihtsat tõde pidi ei käi, saab temast endast ajalooline objekt ja palju kiiremini, kui ta ise arvata oskab. Et kui ta korralikult peale ei passi, lükkab mõni pedukas talle lingu kaela ja lohistab kõigi nelja tuule poole. Seda te teate ju isegi, härra major, kui osavad need sitapersed sihukestes asjades on – nöör kaela ja tirivad su müürilt maha justkui mingi auhinna laada loteriil. Pärast kraabi lunaraha kokku või vaheta vange. Aga see sell ei teinud kuulmagi või ei saanud päriselt ka aru, sest tegelikult need Hamburgi protestandivõsud on sellised tiba uhhuu või nii. Ega härra major ise põhja poolt mehi ei juhtu olema? Ah Wiesbadenist hoopis? No mis ma oskan öelda, veini teete te seal hästi aga vutti mängite küll nagu pühapäevakooli…
Ah jah, et mis edasi sai? Õige küll. No ei saanud see Kurz aru, et hoidku mokk maas. Ma veel mõtsin, et küll on vanemad alles nime poisile pand – Kurt Kurz. Aga jah, ega põhja pool Maini ei ole inimesi just üleliigse arukusega õnnistatud. Ohh. No alati on muidugi erandeid. Näiteks Wiesbadeni vurled on väga ontlikud sellid, kuigi jalgpallist tuleks nad eemale hoida nagu pime lasketiirust.
Niisiis jahvatas see Kurz muudkui edasi. Ega ma teda suurt kuulata ei viitsinud, kuniks ta niisama targutas. A siis järsku hakkas minu kohta urgitsema, et mis sa, seeru, enne teenistust tegid ja mis plaanid edaspidiseks ja muud sellist isiklikku värki, justkui tahaks mind endale väimeheks võtta. Ma oma elust talle muidugi pajatama ei hakanud, sest autoriteet peab säilima ja subordinatsioon toimima, nagu allohvitseride koolis õpetati, kuid seda ütsin küll, et mul saab kogu see trall viie päeva pärast igaveseks läbi, kui mõni molkus just mingit jama ei korralda, ja täna on mul viimane öö sellel kuradima müüril. Ja et seejärel paugutan ma kaks nädalat Kaunase litsimajades, kus hoorad on pikkade jalgadega ja ülbed, ning söön vanalinna restoranides, kus kotletid on maitsvad nagu vitu servad. Seepeale ei osand Kurz midagi öelda ja püsis kuni parklani vakka. Ah sigaretti? Tänan, härra major! Need kaamliga suitsud on priima kraam. Sõdurikodust juba selliseid ei saa. Soomest? Eks ole isegi käidud-nähtud.
No kuhu me jäime? Ahah, parklasse jõudsime. Ma hakkasin siis varustust välja vinnama ja Kurz oli põlvele võtnud ning sihtis pingsalt metsa poole, nagu kavatseks kohe lahingut lööma hakata. Esialgu ma mõtsingi, et katab mu tegevust, nagu õppelaagris seda treenitakse, kuid siis sain aru, et narr otsib hoopis müüri. Ma siis ütsin talle, et Kurz-pojuke, me peame ikka üks kolm kilomeetrit läbi metsa minema, enne kui müüri nägema hakkad. Siis ta lõpetas selle sõjardi komejandi ära ja tuli ka rakmeid täitma. Peab ütlema, et väljaõppes aetakse neile endiselt mingit kasutut jama, sest Kurz tahtis pool majapidamist kaasa vedada. Vaatsin tema tegevust mõnda aega pealt, aga kui ta habemeajamiskomplekti ja katelokki hakkas rakmetesse toppima, siis ei pidand enam vastu ja küsisin, et kas ta kavatseb müüril juuksuritöökoja ja restorani avada? No siis ta jäi mind nõutult vahtima ja ma ütsin, et võtku kaasa ainult laskemoon ja vihmariided, sest kõik muu on olemas ja rohkemgi veel. Siis andsin talle kaardi kätte ja lasin tal ees minna, sest ma olen rohkem seda usku mees, et millegi eest isiklikult vastutades õpib sõdur kiiremini kui lihtsalt seeru targutusi kuulates. Või mis härra major arvab? Arvab kah.
Niisiis