Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Aleksander Aivar Sarapik
Читать онлайн книгу.
poolt asutatud kopsuhaigete tarvis. Seal möödus mul teine klass, aga kolmandas-neljandas-viiendas-kuuendas klassis olin jälle Helmes tagasi, sest Helme mõjus paremini.
Kujunemisetapp
Helmega seostub palju lugusid. Sealt on kindlasti esimesed sõbrad, kellega ma olen vahelduva eduga suhelnud tänase päevani välja. Helmes said alguse ka mu hobid: numismaatika, vanaraha kogumine, samuti margikogumine. Nii et kogumiskire algus.
Kuna ma olin aktiivne ja kaasasin pidevalt ka teisi inimesi, siis ma olin juba Helme sanatoorses koolis rühmavanem – eks siis sai ka punast kaelarätti kantud. Aga see oli huvitav: pioneerina sai morset ja metsas toimetulekut õppida. Ega siis tol ajal ei mõtle sümbolite peale sellisel kujul.
Ehmatusega pioneeriks.
Kuid mul oli onu Edur, kes elas maal meie talu kõrval. Tema lugu on eriline. Temast pidi saama katoliku preester, kuid pühitsusööl oli ta teinud ühe vale asja ega saanud pühitsust Riias. See on lugu, mida ta mulle ühel lõkkeõhtul rääkis, kui ta tegi meie metsas puid ja meil oli seal vahva, istusime ümber lõkke. Siis ta rääkis seda. Katoliiklastel on enne pühitsust palvetusaeg, oled öösel kirikus ja palvetad. Aga tema oli natukene tarbinud, mängis orelit ja jäi vahele. Suure kära ja müraga. Piiskop tegi otsuse, et ta ei saa pühitsust. Eesti jäi ilma ühest vaimulikust … Aga tema lood olid vahvad ja ta avaldas kindlasti mõju. Ta oli eluaeg tõsine intellektuaal, luges palju ja suhtles kõigi nende lastega, kes me seal olime. Väikse poisina ma mäletan, kuidas ma istusin tema kööktoas. Ta oli kellassepp ja parandas kelli. Minule jälle meeldis kelladega mängida. Tema õpetas mind ka trükimasinal trükkima ja ma täitsa oskasin seda. Vahepeal see teadmine kuskile hajus, aga 1980. aastate lõpupoole sai juba ka endale trükimasin ostetud ja ümber trükitud materjale, mis olid n-ö keelatud teema. Onu Edur oli ka see, kes saatis mulle Helmesse, kui ma vanarahaga tegelesin ja uurisin seda, trükimasinal trükitud Eesti hümni. Ta teadlikult külvas.
Täisinstitutsionaalne elu
Helmes oli ka sport tähtis. Igal hommikul ja õhtul me käisime jalutamas. Enne hommikusööki oli pool tundi jalutamist, siis läksime sööma ja hakkas koolipäev. Õhtul oli samamoodi – enne magamaminekut oli pool tundi jalutamist sealses looduses. Pärast seda nooremad läksid magama ja vanematel oli veel tunnike vaba aega. See rütm, päeva jagamine väga kindlateks kellaaegadeks toidu ja spordi osas, andis võimaluse tervise poole vaadata. Sport oli igapäevane tegevus. Kui ei olnud parajasti klassiga tundi, siis me tegime trenni ja veetsime aega. Kui väljas oli ilus ilm, siis meil käis suur sõjamängude mängimine: küll indiaanlasi, küll häid ja halbu miilitsaid, küll sakslasi, venelasi ja eestlasi – kõike sai seal mängitud.
Elu võimalikkusest sanatoorses internaatkoolis.
Meil olid õpetajad, kes olid saanud spetsiaalse väljaõppe haigete lastega tegelemiseks. Meiega oli kogu aeg klassijuht ja tavaliselt oli iga klassi peale määratud veel kaks või kolm inimest. 24/7 valve. Sellest hoolimata olid muidugi ka öised seiklused maja peal … Arusaadav ka, 180 inimest: poisid, tüdrukud … Poiste- ja tüdrukutetoad olid eraldi majatiibades, lauatennise laud oli seal vahepeal ühes suuremas saalis. Pühapäevased ja kolmapäevased kinoõhtud … Täisinstitutsionaalne elu kõige paremas mõttes. See ei olnud lastekodu, sest meil kõigil olid vanemad ja nad käisid meid pühapäeviti külastamas. Meil oli selles mõttes vahva, alati oli oodata kedagi, kes nädalalõpus tuli kõige hea ja parema ja kommidega. Maalt sai tomateid. Nendega oli alati häda, sest need ei pidanud nädalat vastu. Kahe päeva pärast sai need alati ära jagatud. Meid oli kaheksa poissi toas.
Trennitegemise ja keskendumise distsipliin
Helme koolis oli täiesti eraldi maailm ja sealt on pärit mu spordiga tegelemise harjumus. Sport on olnud minu elus hästi oluline, sest sellega ma sain oma tervise korda ja see viis mu ka hiljem sellise tõsisema spordi juurde nagu karate, kus tulid head saavutused, olin juunioride Eesti meister päris mitu aastat. Trennitegemise ja keskendumise distsipliin. See kestab tänase päevani. Ohvitseridena peame me kõik oma üldfüüsilise testi ära tegema. Järelikult tuleb keskenduda ja trenni teha piisavalt, et tulemused oleksid normikohased. Kusjuures see ei ole ainult kohustusliku numbrite tagaajamise pärast, vaid on selge, et kui üldfüüsiline pool on korras, siis on ka keha tervikuna korras.
Ma olen näinud oma arstitoimikut, see oli kindlasti 600–700 lehekülge. Nägin seda kausta, kui tegin autojuhiluba 1991. aastal. Mulle öeldi, et see on teine toimik, esimene osa on kuskil arhiivis. Olen mõelnud, et küll oleks vahva, kui selle kuskilt üles leiaks või kui see oleks säilitatud. Seal on kirjas kõik need, kes mind ravisid ja kellele ma pean olema tänulik. Kõik see rohi ehk keemia, mis ma olen enda kehast läbi lasknud ja mida on olnud kümneid liitreid vedelikke, kümneid kilosid tablette, pluss kõik muu teadmine, mis kehaga kaasneb, fikseeriti neis toimikutes – tolleaegse süsteemi põhjalikkusega. Kõigepealt oli taustsüsteem, et sul olid päevarütm ja toitumine paigas, intellektuaalne, emotsionaalne tegevus paigas. Lisandus terve liikuva noore inimese omaenese kehaline vastuhakk, keha liikus spordi abil mööda tervenemise teed. Loomulikult oligi kogu füüsiline tegevus suunatud sellele, et me oleksime terved. Karastamine ja õhuvannid hommikuti ja õhtuti – iga ilmaga! Isegi kui õhk oli tugevates miinuskraadides, siis me ikkagi käisime kas või korraks väljas, tegime kas või viis minutit sporti – vahele ei tohtinud seda jätta. Keskkond oli Helmes nagu värske mereäärne männik. Männivaigu aroom oli kogu aeg kohal.
Üldfüüsiline tegevus ja hästitempereeritud päevakava olid paigas ja toimisid hästi. Mäletan igatsusi vanaema ja kogu oma pere järele. Seal oli aega. Õhtuti enne magama jäämist ikka lased inimesi silme eest läbi ja mõtled, kuidas neil läheb – kõik eeldused meditatiivsuseks ja palvetamiseks. Palvetegevus tuli vanaemaga kaasa, sest tema oli igahommikune ja -õhtune palvetaja. Väikese lapsena ma kuulsin seda, kuidas palutakse, ja see on mind siiamaani ilusti-kenasti saatnud – see rütm ja teadmine, et elu ei ole mitte ainult keha, vaid midagi enamat ja selle eest tuleb seista. Ja kui ise ei seisa, siis on terve meeskond arste, kes selle eest hoolitsevad. Kui arstid ära kadusid … eks siis kasvatab ühiskond. Kui on kõrvalekaldumised, siis tuletatakse meelde …
Õde Ilvi ja Aivar.
Üksteiselt õppimine
Siis ma tulin Tallinnasse 16. keskkooli, see on Lasnamäe veerul, praegune Sikupilli. Seal möödusid seitsmes ja kaheksas klass.
Minu peres on üks mu kõrval olevaid inimesi olnud kindlasti õde. Meie elamine oli kitsukene, me elasime neljakesi kahetoalises korteris, mis tähendas, et me õega jagasime tuba. Eks meil on olnud seal nii rõõmu kui ka tülisid. Ma mäletan meie omavahelisi vestlusi … Maal olles samamoodi – õel olid seal oma sõbrad. Minul seal sõpru polnud, aga eks ma siis kuulsin, kuidas ta seal suhtleb ja käib.
Õde Ilvi ja vanaisa Johannes Sarapik.
Tallinnas oli paekarjäär kohe Pae tänava alguses, kus ma elasin – siis sai seal karjääris palju käidud ja aega veedetud. Ma arvan, et elada majas, kus peaaegu pooled olid venelased, on minule küll väga positiivselt mõjunud, sest ma juba väikesest peale mäletan, kuidas me seal omavahel vene keeles suhtlesime, õppisime üksteise keelt. Sõna otseses mõttes õppisime üksteist tundma. Seal käis kõik see nooruse rõõm ja vahel ka konfliktid läbi. Õde võttis mind ikka kaasa, kui nad läksid karjääri lõket tegema, kartulit küpsetama. Õde Ilvi on minust seitse aastat vanem.
Eesti juunioride karatemeister
Kuna mul sporditegemine õnnestus hästi, alustasin Tallinnas kohe ka erinevates ringides käimist. Ühe vahejuhtumiga seoses tuli see, et hakkasin siis džuudos käima. Mul oli tekkinud mingi sõnelus ja sain seepeale korralikult tappa, lausa nii õnnetult, et olin kolm päeva haiglas – olin saanud kergema