Autorid: Avo Üprus ja Margit Arndt-Kalju

      Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju

      Kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja

      Fotod: perekond Üpruse erakogu

      Ilukirjanduslikud tekstid lk 94–97 ja lk 130-131: Avo Üprus

      Vahelehekülgede reprod, esikaanel kasutatud foto ning fotod lk 59 ja 133 on pildistanud Meeli Küttim.

      ISBN 978-9949-9805-7-4

      ISBN 978-9949-7284-6-6 (epub)

      © Kirjastus Gallus, 2017

      www.kirjastusgallus.ee

      Eessõna

      „Meie vaimulike“ sarjas ilmuma hakkavad raamatud toovad Eestis tegutsevad suurepärased vaimulikud ükshaaval lugeja silme ette: elavalt, avaralt, konfessiooniüleselt ja heas mõttes fragmentaarselt. Kui Jumal lubab, avanevad selles sarjas vaimulike erinevad tahud: nende elu, mõtted, tegemised. Kui on värve, siis liigub pintsel julgelt. Must-valge graafika korral on tulemus teises stiilis. Mingit liiga jäika raamistikku vaimulike ümber ei sätiks, sest … nagu üks tuntud usumees pärast praostiametist loobumist kord oli öelnud oma ametivendade kohta – kasside karjatamisega tema hakkama ei saa. Seda ei ürita me ka siin sarjas teha. Vaimulikkond oma erilisuses ja traditsiooni tarkuses on kindlasti üks Eesti elu tugisambaid ning Galluse kirjastusel on suur au ja rõõm maa soola kiht kihi haaval nähtavale valgustada.

      Sarja avaraamatu rõõmus-valuliku, aga mõnevõrra ka ettenägematu hõbenaela otsimise teekonna on julgenud jalge alla võtta Harkujärve kiriku vaimulik ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku diakooniatalituse juht, poeet Avo Üprus. Tema ääretult värvika elu ning peamise olemuse on kokku võtnud ta Tartus elav ema Anne Schotter: „Avo ei kulunud vangis ära ja temast sai kristlane. Ta mõistab nüüd ka inimesi teisest sfäärist. Mõrtsukateni välja! Kõrgkultuur ja kõige madalam kiht … Aga nad kõik on inimesed.“ Justiitsminister Urmas Reinsalu on ajakirjas Elu Lood (2016/talv) sama kinnitanud: „Tema moto poliitikas ja üldse elus on olnud minu jaoks austust vääriv – „Inimlike inimeste inimlik ühiskond“.“

      Avo Üpruse mõtted on raamatus teie ees. Siia jõudnud lood on räägitud peamiselt 2017. aasta avakuudel Harkujärve kirikus ja Toompeal konsistooriumis, kiiskavvalge jääkaane all oleva Harku järve kevadpäikeses ja ka toimetaja köögilaua taga kaminasoojuses. Lugeja valikuks jääb enda positsioneerimine, aga võib kindlasti öelda, et Avo Üpruse raamat näitab seda, et KÕIGIL on lootust. Alati. Tuleb vaid elu kandekonstruktsioonidele leida õige nurgakivi, leida oma kutsumus.

      Avastusrohket lugemist!

      Toimetaja

      Elu eelmäng

      1954–61

      Algus

      Olen sündinud Tartus Toomemäel sünnitusmajas 10. jaanuaril 1954. aastal. Vastu hommikut. Ema oli 17 ja mina polnud sedagi. Olevat olnud tormine talveöö. Kui tuisk üle läks, siis leiti mind – õnneks mitte lumehangest. Vaatasime emaga imestuse ja imetlusega teineteist. See imetlus ja imestus on kestnud tänaseni.

      Noor ema Anne oma esmasündinuga.

      Esimene kodu Tartus Kalevi tänavas.

      Esialgu tuli Tartus olla. Elasime emaga ühes vanas hobusetalliks olnud majas. See oli Kalevi tänaval, õue peal oli pritsumaja. Esimesed paar aastat olime seal. Ega ma väga täpselt seda aega ei mäleta, aga midagi siiski: kollaseid patju suurte punaste lilledega padjapüüridel. Õue mäletan ka. Tundub, et ma olin siis juba vanem, igatahes mulle pakuti seal õue peal suitsu. Mul on selline mälestus. Ma arvan, et ma olin siis juba neljane. See tähendab, et me tulime siis Kohtla-Järvelt sinna tagasi – võib-olla tulimegi, aga seda peab ema käest uurima. Alguses oli isa ka meiega, aga siis tekkis tüli ja me kolisime välja. Isa oli viinalembeline vene mees, kelle töökoht oli lennuväes ja kes armastas käia nii jahil kui kalal. Püss oli tal koduski käeulatuses ja pere on säilitanud näiteks ka sellise mälupildi, kuidas isa oli tulnud püssiga vanaema ukse taha ja lubanud end maha lasta. „Lase, aga mitte siin,“ oli vanaema resoluutne. Keegi surma ei saanud.

      Sugulased

      Me läksime isa eest Kohtla-Järvele pakku, seal oli vanaisa. Vanaisa Voldemar Üprus (5.03.1902 Voorus Vana-Suislepa vallas Viljandimaal – 5.09.1956 Kohtla-Järvel) oli Tartust välja saadetud, sest nõukogude võimu arvates rikkus ta üliõpilasi. Ta oli olnud 1921. aastal Tartu Ülikooli (TÜ) närvikliiniku asutanud professor Ludvig Puusepa õpilane ja järeltulija, taastanud sõjajärgse TÜ närvikliiniku ja neuroloogiakateedri ning luges ka loenguid tudengitele – see tundus võimudele kahtlane ja ta saadeti kaevureid ravima. Küllap see päästis ta kaugemale küüditamisest. Arvati, et kaevurid on nii hästi ideologiseeritud seltskond, et neid ta ei jõua ära murda. Süüks pandi talle ka teadustööd, mille käigus analüüsiti Peipsi-äärsete rahvaste suuremat alkoholilembust. Dr Üprus oli Kohtla-Järvel populaarne ja hinnatud tohter, veel poolsada aastat pärast tema surma olen kohanud mitut inimest, keda või kelle omakseid ta oli tulemuslikult ravinud. Mul ei ole aimugi, kas me elasime vanaisa juures aasta või pool, aga mul on sellest ajast mõned fotod säilinud. Pakku jõudsime ka vanatädide juurde Nõmmele Palli tänavale.

      Dr Voldemar Üprus ehk vanaisa.

      Vanatädidega: Helmi ja Hilda Üprus.

      Arvan, et vanatädide juures veedetud osad lapsepõlvest ja noorusest on olnud minu arengu vundamendis olulisimad. Helmi Üprus (15.10.1911 Viljandis – 27.08.1978 Tallinnas) oli kunstiajaloolane. Leonhard Lapin on kirjutanud: „Kui ma ei oleks läbinud Helmi Üpruse kooli, ei oleks ma ehk kirjutanud ka artikleid ja raamatuid – neid pole tänaseks vähe! Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema huvitavaid seoseid eri ajastute ja kultuuride vahel. Ta oli esimene postmodernist Eesti kunstiteaduses“ (Sirp, 13.10.2011). Tädi Helmi õpilaste hulka kuulusid ka Boris Dubovik ja Juhan Maiste. Tädi Hilda Üpruse (16.03.1904 Riidajas – 12.06.1986 Tallinnas) nime teadsid vähesed, sest ta kasutas õpinguteaegset kunstnikunime Tibi. Kuigi tädi Tibi maalis elu lõpuni, ei olnud ta tööd eluajal kordagi eksponeeritud. Nõnda elas ta välja oma solvumist nõukogude võimu vastu, mille tõttu jäi tal kunstikool lõpetamata. Nimelt oli ta maalinud lõputööks garderoobis sukka kohendavat baleriini, aga juhendaja nõudis, et kujutama peab hoopis tööhoos naiskombainerit. Kui Tibi pea selga viskas ja sotsialistlikule realismile selge ei ütles, jäi diplom saamata. Vikipeedia kajastab seda tabavalt: „Maaliõpingud lõppesid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis diplomitööd kaitsmata, sest Pallase vaimus tehtud paljufiguuriline maal „Teatrikostüümide ateljees“ (1948) ei vastanud tollastele dogmaatilistele norminõuetele.“ Ainuüksi minu lapsepõlveportreid, mis ta on maalinud, on säilinud kümmekond. Riigitööd ei teinud Tibi päevagi ning elas omalaadses siseeksiilis. Nende salongis käis erilisi külalisi: Rein Sepp, Harri Haamer, Voldemar Väli, Maret Bormeister, Friedebert Tuglas jpt. Neelasin põnevusega kilomeetrite kaupa nii vabariigiaegset kui ka väliseesti kirjandust ja vestluskatkeid. See oli mu esimene ja peamine haridussammas.

      Vanaema Eileen Violet Preston (hilisem Üprus) noorena.

      Vanaemaga Hurda tänava kodu aias.

      Vanaisal oli ka vend Eduard Üprus. Vanaisa suri Kohtla-Järvel – vist maovähki – ja Eduard suri Tartu vangla kaevus, sest ta oli olnud Eesti politseinik. Palju rohkem ma temast ei tea. Eduardi ja Ira poeg Ülo läks 16-aastasena Saksa sõjaväkke ja tagasi ei tulnud. Tädi Ira abiellus hiljem professor Voldemar Vagaga, aga mulle jättis sügava mulje, kuidas ta jätkas poja otsinguid, kuni leidis 1960-ndatel tõendid

---

Скачать книгу