Avo Üprus. Margit Arndt-Kalju
Читать онлайн книгу.
kuni elu lõpuni ning hääldas sõnu „põrsas“ ja „põõsas“ väga sarnaselt ühe kolmanda sõnaga ja „margariin“ oli tal „maardžärin“. Me saime hästi läbi. Käisime koos kalal ja botaanikaaias. Me rääkisime peamiselt eesti keeles, aga väga tugeva aktsendiga eesti keeles. See jäi mullegi külge.
Ega me kala suurt ei saanud, aga mul on lausa charles-dickensliku pildina meeles, kuidas minu vanaema, kõhn ja natuke kühmus, ja mina tema kõrval, meetripikkune, tulime Tartus mööda Kroonuaia tänavat alla Emajõe poole ja mul oli nelja meetri pikkune õngeritv, mis kõrgus meie kohal – see oli ühes tükis ega käinud kokku.
Vanaema elas praeguse Hurda, tollase Vilde tänava ja Vikerkaare tänava nurgal. Ka seal olime emaga mõnda aega varjul, sest ilmselt olid ema suhted isaga valurohked. Seal elasid ka ema nooremad vennad Jaak ja Erik-Voldemar Üprus, keda olen ikka pigem vendade kui onudena võtnud, sest oli ju minu ja „poiste“ eavahe umbes sama suur nagu minul ja mu varalahkunud vennal Valmar Schotteril (19.08.1969 Tartus – 24.02.2009 Kohilas): vastavalt siis 12, 14 ja 15 aastat.
Lõpuks kadus isa ära, eks ta tüdines ja sõitis kuhugi minema. Viimane ühendus oli temaga aastal 1974, kui ma kirjutasin, et ma tuleksin külla, ja sain vastuse: „Ära tule.“ Eelmine kontakt oli kas 1968. või 1969. aastal, kui ta saatis mulle foto, kus ta oli koos ühe teise vatijopes mehega. Mõlemal olid püssid käes ja kahe vahel oli surnud karu. Rohkem ma temast ei teagi. Pilt oli saadetud Magadani oblastist. Kuulu järgi olevat isa läinud sinna kullakaevajaks.
Kolm karu Magadani oblastis (Avo Üpruse isa paremalt esimene).
1961–71
Koolid
Ma pidin käima enam kui kümnes koolis ja sellele eelnev aeg polnud ka mitte vähem rändekriisi sarnane. Sellest on mõistetav ka teatav juurtetus ning püsimatus, mida ma enda juures täheldan. Perekonna matuseplats on minu jaoks reaalsem kui lapsepõlvekodu, sest viimast ei saanudki pideva teeloleku tõttu kusagil välja kujuneda.
Avo ja ema olid teineteisesse väga kiindunud.
Ma võin proovida neid koole nimetada. Ma alustasin Tartu 2. Keskkoolis, mis praegu on Miina Härma Gümnaasium. See oli inglise keele kallakuga kool, me alustasime esimesest klassist inglise keele õppimist. Oleks sinna jäänud, oleks selle keele ilmselt hästi selgeks saanud, aga pärast teist klassi juhtus see, et ema lõpetas ülikooli ja suunati tööle Keilasse. Siis me kolisime sinna ja ma hakkasin käima Keila koolis. Keilas oli kaks kooli, kõrvuti majades: üks oli eesti kool, teine oli eesti-vene segakool. Seal sai siis poistega kõvasti mõõtu võetud ja möllatud. Asi lõppes sellega, et kui ma olin neljandasse klassi jõudnud, siis suunati ema tagasi Tartusse, ta läks täienduskursustele. Mina läksin selleks ajaks Tallinna 1. Internaatkooli ja elasin kooli ühiselamus. Vahepeal hakkas vanatädidel hale ja nad võtsid mu enda juurde Palli tänavale elama, käisin sealt kooli.
Kelmused, kirjutamised
Siis tuli ema täienduskursustelt tagasi ja ma alustasin viiendat klassi selles järgmises Keila koolis, mis oli eesti-vene segakool. Seal sai veel rohkem kakeldud ja kisutud. Kooli taga oli hea mets, kus poistekambad ikka aeg-ajalt kokku said ja mõõtu võtsid. Aga seda lõbu ei olnud ka kauaks, sest ema hing oli rahutu, kippus tagasi Tartusse ja saigi ülikooli juurde tööle. Mõne aja pärast võttis ta minu ka kaasa – vahepealse aja ma olin ilmselt jälle vanatädide juures olnud – ja ma siirdusin Tartu 8. Keskkooli, kus mind olid teised talendid ees ootamas: Mihkel Mutt oli reaalselt olemas ja Mati Undi vaim hõljus kollase kassina ka pärast tema keskkooli lõpetamist veel kaua koolis edasi. Õppealajuhataja ja kirjandusõpetaja Vello Saage oli neid mõlemaid juhendanud, aga mind mitte, sest ma olin … teistsugune.
Abikaasa Feaga Tarvastu kalmuaial vanavanemate ja vanatädide haual.
Mina kirjutasin ka igasuguseid asju, peaasjalikult luuletusi, aga me andsime välja ka ajalehte Tartu Times, mida alguses kirjutasime käsitsi, kuid siis leidsime ühe trükimasina ja seejärel juba paljundasime. Selles illegaalses väljaandes nägi trükivalgust ka minu esimene kriminaalromaan, mis algas lausega „Kõlas pauk ja Jack oli surnud“. See žanr õpetaja Saagele ilmselt ei sobinud. Ajalehe ilmumine katkes ja toimetajate vanemad kutsuti kooli. Otsiti trükimasinat, aga ei leitud. Püüdsime sellel paljundada ka tänaseks ekraniseeritud romaani „Nimed marmortahvlil“, aga see oli maru pikk ja muud tegemised tulid vahele.
Viiendas-kuuendas klassis õppisime seal ja tegime kelmust. Ma mäletan, lisaks Tartu Timesile trükkisime ka lendlehti, millest osad olid suunatud „bolševistliku terrori“ vastu ja osad rääkisid, et homme tuleb Fantoom linna korda looma. Siis oli „Fantoomi“ film jõudnud juba kinodesse ja me joonistasime pingsalt siniseid nägusid ja kleepisime neid seintele. Nende asjade pärast tuli ka pahandusi ja siis me olime – kaks sõpra, mina ja Urmas Roose – seal kesksed tegelased.
Esimene koolipäev tänases Miina Härma Gümnaasiumis.
Kolmas klass ja murtud süda.
Õpetajate põhimure oli, kuidas meid lahku lüüa. Siis sai Urmas oma ema eestkostel minna õppima Kärevere kooli – natuke Tartust väljas, ilus kohake. Minul tuli tusk peale, ma panin kõik oma võlud ja võimed mängu ning jõudsin mõne kuu pärast sinna järele. Siis me õppisime Kärevere koolis, aga häda oli selles, et meile mõlemale meeldis sama tüdruk. Me hakkasime omavahel tema pärast kaklema, rääkimata veel teistest klassikaaslastest. Seepeale tulid mingid kõrged komisjonid kokku ja saatsid mind sealt minema. Ma tulin tagasi Tartu
8. Keskkooli, aga olin õppimises juba nii palju maha jäänud – tüdrukud ja õunaveinid võtsid oma osa –, et ma ei suutnud kaheksandat klassi lõpetada ning jäin vene keele ja matemaatikaga suvetööle. Ma ei käinud seda tegemas ja siis öeldi, et pean teiseks aastaks jääma. See mulle ei meeldinud ja siis ma ei viitsinud enam üldse koolis käia. Ma olin siis 15-aastane.
Vapipuurijad
Üks värvikas seik, mis minu meelest oli mõnes mõttes ka pöördeline, oli see, kui tööõpetuse tundi andis meile üks endine Nõukogude armee võitleja, kelle jalg oli sõjaajal vigaseks lastud. Ta rivistas poisid alati üles, karjus nende peale natuke aega, andis neile kätte ülesanded, mida tuli teha, ja läks teise tuppa oma asju ajama. Kahtlemata mõjutas ta minu elu!
Seal oli kaks venda: Andres ja Jüri – perekonnanime ei mäleta. Andres oli eestvedaja, ta oli noorem. Nad olid mõlemad istuma jäänud poisid, Andres oli ilmselt seda kaks korda olnud ja Jüri kolm või kuidas see täpselt oli. Andres oli rohkem asjataja, Jüri oli lihtsalt suur kapp, kes vajaduse korral lahendas olukordi. Nende kahega mul oli kaks asja. Andresega oli mul see, et ta leidis kusagilt kopika ja me hakkasime sellesse auku puurima. Andres pani elektrilise puuri käima ja puuris kopikasse augu, aga kopikas jäi puuri külge kinni. Siis tuli tööõpetuse õpetaja tagasi ruumi ja karjus: „Kes puuris Nõukogude Liidu rahasse augu?!“ Rivistas jälle kõik üles ja igavene jama oli. Ma teadsin, et Andresel oli juba tingimisi Puiatu erikooli saatmine otsustatud ja seepärast ma astusin rivist kaks sammu ette: „Mina, seltsimees õpetaja!“ Siis kirjutati mulle päevikusse märkus: „Puuris Nõukogude Liidu vapist augu läbi. Kõik vanemad kooli!“ Palju neid ei olnud, aga minu ema ikkagi pidi minema. Ema ajas ka selja sirgu ja kirjutas märkuse alla: „Minu poeg ei ole puurinud seda auku. Ma ei tule kuhugi.“ See oli üks värvikas episood.
Pärast saime Andresega hästi läbi ja õpetajaga mitte. See ka määras mõnes mõttes, millega tegeleda: tegelesime Andrese ja Jürkaga tänaval. Aga kuna nii Jürile kui Avole meeldis Tiina, siis ei jäänud see sõprus pikaks ajaks. Ma mäletan, et ma ütlesin Jürile: „Kui sina Tiinat rahule ei jäta, siis mina enam sinu sõber ei ole!“ See