Kuopios Männistö kirikus.

      Eriline side on mul just vokaalmuusikaga. Kõiges austuses oreli vastu arvan siiski, et inimese hääl on ülim. Õigeusk on veendunud, et kirikus võib kõlada vaid inimhääl ja kuna see on parim, siis tehniline hääl ei ole vajalik. Lääs muidugi läks oma teed ning kes meist kujutaks kirikut ette lahus Johann Sebastian Bachist või Dietrich Buxtehudest.

      Viimane tore muusikakogemus, mis leidis ka positiivset vastukaja, oli aastal 2016, kui musitseerisime koos tütar Eimiga Washingtonis ja Baltimore’i kirikutes. Olime kokku pannud kava tuntud jõuluviisidest ning neid siis natuke endale sobivamaks ja huvitavamaks töödelnud. Tema mängis viiulit, mina klaverit. Loomulikult on ta muusikas minust kaugel ees. Kes teab, võib-olla tuleb aeg, kui saan rohkem harjutama hakata …

      Suur pööre

      Suur pööre tuli haigusega. Olin siis 13-aastane. See oli väga tõsine ja oluline aeg minu elus. Vahel saame neist aegadest kohe aru, üldiselt aga tõlgendame ja mõistame neid tagantjärele.

      Haigestusin 1983. aasta jõulude paiku. Jällegi oli mängus suur ehitamine, mul oli Tartu kodu juures tohutu lumeonnide kompleks. Ilmselt sain seal külma ja nii jäingi haigeks. Kuid see haigus ei tahtnud kuidagi taanduda, oli tohutult halb olemine. Jaanuari algul viidi mind Maarjamõisa haigla lasteosakonda. Seal uuriti mind ega saadud aru, millega võiks olla tegu. Loomulikult ei olnud ka meditsiini tase see, mis on praegu. Olin haiglas olnud juba kümme päeva, kui seis hakkas dramaatiliselt halvenema, aga ikka ei leitud põhjust. Kuid viimane arvamus oli see, et võib-olla on midagi neerudega …

      Mulle taheti teha kontrastainega neeruvalgustus. Siis aga astus sisse üks arst, kes ütles, et pole kahtlustki, tegu on neeruprobleemiga. Selgus, et mul oli äge neerupõletik. Seesama arst ütles, et neeruvalgustust ei tohi mingil juhul teha, sest see poiss seda ilmselt üle ei elaks. Siis viidi mind kohe edasi Oru tänava lastehaiglasse, kuhu ma jäin vähemalt kolmeks kuuks – praegu on seal Tartu Katoliku Kool.

      Oru tänava haiglas ma siis lamasin ja sain tohutu ravi: iga nelja tunni tagant kolm süsti ja nõnda mitu kuud järjest. Mu käsivarred olid sellised, et süstlanõelad ei läinud enam sisse. Sain ka tugevat hormoonravi ning kui ma kolme kuu pärast peeglisse vaatasin, siis ei tundnud ma ennast ära. See oli kummaline kogemus, et vaatad peeglisse ja sealt vaatab vastu keegi teine. Pead ära harjuma sellega, keda näed …

      Algul tundus ravi päris efektiivne. Kuid mingist punktist alates märkimisväärset paranemist enam ei toimunud. Lisandus koduigatsus, mida on raske sõnadesse panna. Märtsi algul sain paariks päevaks koju ja see oli väga suur õnnistus mulle. Seejärel pidin haiglasse tagasi minema, aga siis võttis haigus halva pöörde. Kuni tolle ajani olin veendunud, et ei ole valu, millega ma ei tuleks toime. Kuid see arusaam muutus – tookordsed valud olid tohutud ja viisid praktiliselt teadvuse kaoni. Ka siseorganid hakkasid järjest üles ütlema.

      Tervenemise ime

      Märtsi keskpaigas oli olukord sealmaal, et vanemad tõid mu koju – lihtsalt selle mõttega, et kodus on parem surra. Raviarst oli selle teo peale väga pahane. Ta oli öelnud mu vanematele, et ta soovib mu surmahetkel näidud fikseerida, kuna tal on oluline uurimistöö käsil …

      Hommikul toodi mind koju. Mäletan seda väga selgelt: oli väga halb olla, aga teiselt poolt oli tohutu rõõm, et saan koju. Ega surija vist ei oskagi enam täpset vahet teha, kumba koju ta tahab, kas maisesse või taevasesse, need kaks sulavad siis kuidagi üheks. Sama päeva õhtul tuli väga kõrge palavik, üle 42 kraadi, nii et kraadiklaas enam ei näidanud. Vanemad arvasid, et nüüd ongi lõpp … Kuid minu eest palvetati Tartu Pauluse kirikus ja hommikuks olin terve. Absoluutselt terve. Seda, mida meditsiin ei olnud suutnud nelja kuuga, tegi Jumal ühe hetkega. See oli aastal 1984 ja nüüd on 2017. Ma elan, tänu Jumalale, ja elan väga hästi. See on olnud eriline armukogemus minu elus. Loomulikult olen väga tänulik, aga tunnen, et see tänu on ikkagi kuidagi väike ja väeti selle armu ja ime eest, mida kogesin.

      Jumal tõi mind tagasi. 13–14-aastane inimene on alles laps, kes võib-olla ei oskagi arvestada surma reaalsusega. Või ikkagi oskab ja arvestab sellega kuidagi omal viisil? Küll aga tegi see kogemus mind vanemaks ja ilmselt täiskasvanumaks. Sain teadmise, et mind ei ole siia maailma mõttetult tagasi toodud, et pean midagi tegema. See kõlab võib-olla pateetiliselt, aga mingist hetkest tugevnes minus aimdus, et mul on ülesanne. Ja nagu inimestega ikka – ega me seda ülesannet nii ruttu ka üles ei leia, see võtab oma aja. Minu teed ei ole kunagi liiga kiiresti kohale toimetavad. Ka kiriku ja teoloogia leidmine ei tulnud kiirteed mööda.

      Õppima peab ise

      Üks asi tuli haiglas küll kasuks. Mul ei olnud seal midagi teha peale lugemise. Ma lihtsalt lugesin ja lugesin. Võtsin järjest läbi kõik oma õpikud: matemaatika ja füüsika olid mu lemmikud. Olin koolist olnud pool aastat eemal, kuid mul ei olnud kevadel mingeid raskusi klassi lõpetamisega, kus tuli kõik vahelejäänu peaaegu korraga ära teha.

      Samuti sain aru, et inimesel on vaja õppida ja et ta saab seda teha ainult ise. Keegi teine teda selles aidata ei saa. Võib-olla saab aidata motiveerimise ja toetamise mõttes, kuid õppima peab ikkagi ise. See on olnud mõnes mõttes ka õnnetuseks minu hilisemas pedagoogilises töös, kus olen mõõtnud inimesi omaenda mõõdupuuga. Ma ei ole juba oma loomult brigadir ning mul on raskusi nende inimeste mõistmisega, kes ei saa aru, et nad ise peavad lugema, kirjutama, pingutama. Et see on õppija vastutus. Kristlastel liitub siia muidugi palve, et Jumal õnnistaks meie tööd.