Armastuse tähtsus. Барбара Картленд
Читать онлайн книгу.
„Nüüd aga lasen sul rahus edasi olla. Kas vanaema on kodus?”
„Ei, ta peatub Brightonis sõbra juures ja jõuab tagasi alles täna õhtul.”
„Siis anna talle edasi minu tervitused. Ma ei pea sind kauem kinni.”
Ta tõusis, surus vanaisal pühalikult kätt ja nägi, et Bates ootas teda juba kübaraga.
Vikont otsustas Green Parki jalutama minna ning võttis suuna Buckinghami palee poole, kuid polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui talle kõndis vastu ei keegi muu kui tema lihane isa.
Sügavalt sisse hingates valmistas vikont end ette vältimatuks konfliktiks. Isa ja poja vaheline suhe oli pingeline ja ta oli kindel, et see kohtumine saab olema raske.
Krahv seisatas hetkeks, kui nägi poega enda suunas tulevat. Ta rullis ajalehe otsusekindlalt kokku ja kõndis sünge ilmega pojale vastu.
„David,” lausus mees vikonti kinni pidades. „Mida sa siin teed?”
„Ma käisin vanaisa vaatamas,” vastas vikont, valmistudes paratamatuks vihapurskeks.
Isa ei valmistanud talle pettumust.
„Mida sa tegid?” raevutses isa, muutudes näost punaseks. „Ma käskisin sul teda raha kerjamisega mitte tülitada, sa tänamatu!”
„Aga isa, ma lootsin oma arhitektikarjäärile elu sisse puhuda ja leidsin sobiva hoone, millega oma oskusi kõigile näidata…”
Krahv haaras pojal käsivarrest kinni ja hakkas teda vägisi Belgrave’i väljaku poole tagasi tirima.
„Nüüd tuled minuga kaasa ja vabandad tema tülitamise pärast.”
„Isa, ma tõesti soovin, et sa ei kohtleks mind nagu last,” anus vikont end isa haardest vabastades.
Järgmisel sünnipäeval saab ta kolmekümneaastaseks, kuid isa käitus endiselt, nagu ta oleks kümnene. Ju kuna David oli ainus laps, siis pidi ta üksinda kandma isa poolt Kenningtonidele seatud ootuste ja plaanide rasket koormat.
„Ma soovin, et ema oleks veel elus,” mõtles ta tagasi vanaisa maja poole kõndides. „Tema vähemalt astus alati minu eest välja.”
Kuid ema suri vahetult pärast seda, kui David Cambridge’i ülikooli lõpetas. Ta oli nakatunud tüüfusesse, aidates East Endis vaeseid, ja kuna ema oli nõrga tervisega, sai temast vaid mõne nädalaga haiguse ohver.
Peagi jõudsid nad markii majja. Bates oli jahmunud, nähes krahvi koos vikondiga ukselävel seismas.
Krahv ei jäänud ootama, millal ülemteener rääkima hakkab, vaid tormas temast mööda, alistunud ilmega vikont talle järgnemas.
„Isa!” hüüdis krahv. „Kus sa oled?”
Eakas markii tuli lohisevate sammudega halli, hoides endiselt käes ajalehte. Jäi mulje, nagu oleks ta äsja hommikusöögi lõpetanud.
„David,” hüüdis ta, kuna krahvil oli pojaga sama nimi.
„Isa, ma olin just teel siia, kui leidsin selle närukaela sinu maja juurest minema hiilimas. Ma olen korduvalt keelanud tal sind tülitada ja olen äärmiselt pahane, et ta minu keelust üle astus.”
„David, kui sa vaid kuulaksid oma poega. Tal on võimalus oma eluga midagi mõistlikku teha ja perekonna nimele kuulsust tuua.”
„Rumalus! Ta lootis raha mängupõrgutes kulutamiseks. Ärge arvake, et ma olen nii loll, et ei tea, kus ta enamiku oma ajast veedab. Ega sa ometi uskunud, mida ta sulle rääkis?”
„Aga isa, vanaisa räägib tõtt. Teddy Chalmers andis mulle vihje ühe vana maja kohta, mis võiks oma oskuste näitamiseks ideaalselt sobida.”
„See oleks vaid aja raiskamine! Mulle ei mahu siiani pähe, kuidas sul üldse õnnestus Cambridge’ist läbi saada. Ja ma olen selle eest juba mitmel moel tasunud.”
„David, pole mõtet jälle minevikku üles kaevata. Poiss ei tahtnud põhjendatult Merriotti-tüdrukuga abielluda.”
„Ja mina jäin ilma nii suurtest rahadest kui ka tulusast äripartnerlusest vaid sellepärast, et tema ei olnud nõus neiuga paari heitma. Milline rumal noormees! Oleks meie pered ühinenud, oleksime saanud riigi mõjuvõimsaimaks suguvõsaks.”
„Aga ma ei soovinud abielluda, isa.”
„Me pole siia maa peale valitseva klassina sündinud, et saaksime valida, millal ja kellega abiellume,” nähvas krahv vihaselt. „On tähtsamaid asju, millega peab arvestama, nagu näiteks lojaalsus oma perekonnale. Asjad, mida sa oled ilmselgelt oma isekas elus unustanud.”
„Lõpeta,” hüüatas markii, olles olukorrast ilmselgelt häiritud. „Ma ei luba oma majas sellist juttu rääkida.”
Sellegipoolest jätkas krahv oma poja sarjamist, muutudes sõnavõtuga üha pöörasemaks. Ta torkas korduvalt sõrmega vastu noormehe rinda, lastes inetutel sõnadel suust voolata.
„Lõpeta!” hüüdis markii taas jõuetult.
Bates märkas, et tema isand muutus näost järjest kaamemaks ja tal paistis olevat raske hingata. Siis muutus mehe nägu sinakaks ja ta vajus põlvili.
Kuna krahv oli seljaga isa poole, sai ta alles siis aru, et midagi on valesti, kui vikont ruttas Batesile appi ja aitas vana mehe lähimale toolile istuma.
„Saatke keegi arsti järele,” karjus vikont vanaisa kaelasidet lõdvemaks lastes. „Ja tehke kiiresti.”
Krahv seisis kohkunult hallis. Ta ei suutnud liigutada ega rääkida.
„Vanaisa! Kas sa kuuled mind?”
Vikont põlvitas vana mehe kõrval ja silitas tema kätt. Markii laskis kuuldavale sügava ohke ja seejärel lahkus siitilmast.
„Vanaisa. Ei! Ei! Ei!”
„Sa… tapsid… ta,” pomises krahv jõuetult vastu seina toetudes.
Vikont langetas pea vastu surnud vanaisa põlve ja tõi kuuldavale summutatud nuukse.
Teda kasvatati üles teadmisega, et nutmine pole mehelik, kuid kuidas sai ta seda mitte teha, kui äsja suri mees, keda ta armastas ja austas üle kõige maailmas?
„Tõuse püsti, tohman!” hüüdis ta isa kähisevalt. „Sa teed end naeruväärseks, nuttes nagu nõrguke plika.”
Vikont jäi arsti saabumiseni markii kõrvale.
„Mul on väga kahju, milord,” ütles doktor pead raputades. „Ma teen ettepaneku, et laseksite teenritel ta surnukeha magamistuppa kanda. Ma lähen koduteel matusekorraldaja juurest läbi ja palun tal kohe siia tulla.”
„Tänan,” vastas vikont pisaraid tagasi hoides. „See on teist väga lahke.”
„Ma lähen koju, kirjutan surmatunnistuse valmis ja saadan selle teile võimalikult kiiresti. Matusekorraldajal on seda vaja.”
„Loomulikult, suur tänu, doktor.”
Vikont saatis arsti ukseni, möödudes vapustusest liikumatust isast.
Kui ta oli arsti järel ukse sulgenud, pöördus ta näoga isa poole.
„Isa…”
„Ära räägi minuga ja ära vaata minu poole,” urahtas krahv ähvardavalt kõmiseva häälega. „Sa pole enam minu poeg!”
„Isa, sa oled endast väljas… sa ei saa aru, mida räägid.”
Krahvi silmad välkusid vihast, kui ta poega jäise pilguga vaatas.
„Sa tapsid ta. Sina ja su isekus,” karjus ta. „Kao mu silma alt minema!”
Ta tormas pojast mööda ja tõmbas välisukse sellise hooga lahti, et see oleks seinast tagasi põrgates ta peaaegu jalust maha löönud. Ukseavas seistes karjus ta pojale: „Vanaisa surm jääb sinu südametunnistusele. Ma ei andesta sulle seda kunagi. Mitte kunagi, kas kuuled?”
Seejärel jooksis ta trepist alla tänavale.
Väljas