Kiviing. Кристина Ульсон
Читать онлайн книгу.
tulemas. „Seda võis arvatagi,“ torises vanaema.
Ta tundis end soojema ilmaga paremini. Vanadel inimestel hakkavad käed ja jalad valutama, kui külmaks läheb.
„Nad võib-olla eksivad,“ oletas Simona. „Varsti on ju lihavõtted. Siis on tavaliselt ikka soe.“
Kuid järgmisel hommikul oli nii külm, et rohi valendas härmatisest. Teedel läikis jää. Simona silmitses läbi köögiakna raidkujusid. Kujud olid samuti härmatisest valged. Aga vähemasti ei olnud need öö kestel liikunud.
„Las need vaesekesed nüüd olla,“ manitses vanaema. Ta ajas Simona akna juurest ära. „Ma annan sulle midagi.“
Ta naeratas kelmikalt.
Simona huvi raidkujude vastu vaibus kohe.
„Mida sa mulle annad?“ uuris ta.
„Sa saad selle pärast seda, kui oleme poes ära käinud,“ lubas vanaema.
Kuid tema sõnad jäidki vaid lubaduseks. Sest just siis see juhtus.
Oh, oleks ta ometi olnud ettevaatlikum, mõtles Simona. Seda õnnetust ei olnud küll mitte kellelegi tarvis. Kui vanaema kodu ees autost välja astus, sattus ta jalg otse keset jäätunud lompi, ta libises ja kukkus. Kõvasti ja valusalt. Simona võis lausa vanduda, et ta tundis maapinda vappumas. Ehkki vanaema on nii pisike.
Simona leidis autost teki ja laotas selle vanaemale peale. Siis ta helistas ja kutsus kiirabi.
„Kas sa sured nüüd ära?“ küsis Simona murelikult.
Ta istus külmal maapinnal ja hoidis vanaema käest kinni.
„Küll sa oled rumal,“ pahandas vanaema. „Sellepärast ei sure küll keegi, et ta maha kukub ja endale natuke haiget teeb. Aga oleks hea, kui kiirabi ruttu tuleks. Külmavõitu on.“
Simona tõttas talle tekki kõvemini ümber mähkima.
„See on nüüd küll paha lugu,“ ohkas vanaema. „Vanemad tulevad sulle alles homme õhtul järele.“
„Ma saan ise hakkama küll,“ vastas Simona ja sirutas end. „Me ju tulime just praegu poest. Ma võin helbeid süüa ja makarone keeta, kuni ema ja isa jälle koju jõuavad.“
Kuid see oli vanaema meelest halb mõte.
„Kas sa ei võiks oma sõbrannale helistada?“ küsis ta. „Mis ta nimi nüüd oligi? Sellele, kes samuti siin Åhusis elab?“
„Billiele,“ vastas Simona. „Jah, ma võin talle helistada küll. Või Aladdinile. Tema elab ju ka siin.“
Oli muutunud tuulisemaks. Kõrgete mändide latvadest kostis just nagu tuule sosinat. Mustad linnud lendlesid risti-rästi üle taeva. Näis, nagu muretseksid nemad samamoodi nagu Simona.
Kui vanaema vaid terveks saaks, mõtles tüdruk. Kui ta vaid terveks saaks.
Siis jõudis kohale kiirabi. Simona oli pettunud. See tuli ilma vilkurite ja sireenita. Justkui ei oleks neil mitte põrmugi kiire. Esiistmelt hüppasid välja mees ja naine. Nad kükitasid vanaema kõrvale.
„Mis juhtus?“ küsis naine.
„Näete ju isegi,“ pahandas Simona. „Ta murdis jala. Võib-olla isegi mõlemad.“
Seda viimast ütles ta selleks, et nad mõistaksid, kui täbar lugu juhtunud on.
„Siin ei ole sugugi lihtne midagi näha, kui ta on nii kõvasti teki sisse mähitud,“ sõnas mees.
Ta pilgutas Simonale silma.
Nad võtsid teki ettevaatlikult ära ja painutasid kergelt jalga. Vanaema tegi grimassi ja Simona surus käe rusikasse. Kui nad vanaema kiusamist ei lõpeta, saavad nad nähvaka. Aga seda ei olnud vaja.
„See asi saab korda,“ lubas mees.
Naine tõi kanderaami ja nad tõstsid vanaema raamile.
„Kas tuled haiglasse kaasa?“ küsis mees.
Simona vaatas, kuidas nad vanaema kiirabiautosse veeretasid.
„Muidugi tulen,“ vastas ta. „Aga mul on vaja enne üks asi korda ajada.“
Simona ajas end kähku jalule. Ta tõstis kõik toidukotid autost välja, viis need jooksujalu vanaema kööki ja surus kõige täiega külmikusse. Lahti pakkida jõuab neid hiljem ka.
Siis tõttas ta kiirabiauto juurde tagasi.
„Panid sa ikka auto ja maja lukku?“ muretses vanaema.
Simona noogutas.
Õigupoolest tahtis ta öelda, et katsus ust korralikult mitu korda, kuid ei saanud sõnagi suust. Ta pandi nimelt juhi kõrvale istuma. Seal oli muudki, millest mõelda.
Nüüd võiksid Billie ja Aladdin mind näha, mõtles Simona.
Kiirabiauto sõitis nii, nagu poleks üldsegi libe. Nad möödusid majadest, puudest, ringristmikest ja veetornist, milles elas Aladdin.
Vanaemal oli nähtavasti üpris valus. Talle anti rohtu, et kergem oleks. Ravim tegi ta nõrgaks ja uimaseks.
„Kuhu me sõidame?“ päris ta.
„Kristianstadi haiglasse,“ vastas mees, kes autot juhtis. „Me oleme varsti päral.“
Simona ja tema pere elasid Kristianstadis. Sealt oli Åhusi ainult kakskümmend kilomeetrit. Kuid paha oli see, et Åhusis ei olnud haiglat. Kui Simona Billie juurde ööbima läheb, tuleb tal ju Åhusi tagasi sõita.
„Näe, kuidas kõik viltu läks,“ muretses vanaema, kui teda kanderaamil haiglasse veeretati. „Ja mina veel mõtlesin, et võiksime lõbutseda. Ma tahtsin täna ju sulle magnetofoni kinkida.“
„Magnetofoni?“ imestas Simona.
„Jah, sa vist ei teagi, mis asi see on,“ arvas vanaema. „See on vanaaegne muusikamängija. Kas tead, sinna pannakse kassett sisse ja …“
„Ma tean väga hästi, mis see on,“ katkestas teda Simona. Ta pööritas silmi. „Isal on terve hunnik vanu kassette, mida ta ei raatsi ära visata. Miks sa mulle magnetofoni anda tahad? Mul ei ole ju kassette.“
„Jah, aga sa saad ühe kasseti ka,“ lisas vanaema. „Siis võid ise lindistada, mida tahad.“
Simona kibrutas laupa. Paistis, et vanaema on ikka veel uimane. Mida võiks Simonal olla küll tarvis lindistada?
„Sest see on väga eriline magnetofon,“ sosistas vanaema, kui Simona seda temalt küsis.
„Mille poolest eriline?“ sosistas Simona vastu.
Vanaema ei vastanud. Kaks haiglaõde olid tulnud kanderaami juurde. Nad aitasid vanaemal voodisse ümber kolida. Linad olid valged ja voodi ise metallist. Simona käis vanaema kõrval, kui teda röntgenisse viidi. Seal teevad arstid pilte, et näha, mismoodi vanaema keha seestpoolt välja näeb. Laes särasid lambid, mis Simonat peaaegu pimestasid. Igal pool oli tunda tugevat seebi lõhna. Simona kirtsutas nina. Loodetavasti ei jää vanaema haiglasse kauaks.
Varsti jäid nad taas omaette. Simona tuletas vanaemale veel korra magnetofoni meelde.
„Mille poolest see eriline on?“ käis ta peale.
Vanaema naeratas. Ta viipas, et Simona lähemale tuleks. Just nagu kavatseks ta tüdrukule öelda midagi väga salajast.
„Magnetofon salvestab helisid, mida keegi teine ei kuule,“ sosistas vanaema.
3.
VEIDI AJA PÄRAST oli Simonal meelest läinud, et ta nina kirtsutas. Haiglas oli üpris tore. Kõik olid lahked ja Simona võis juua mahla nii palju, kui tahtis. Kuid vanaema paistis olevat pigem kurb. Eriti pärast seda, kui arst ütles, et ta peab ööseks haiglasse jääma.
„Sul oli õnnelik õnnetus,“ ütles arst. „Luu on mõranenud. Aga katki see ei ole. Jalg peaks mõne nädalaga paranema.“
„Aga tüdruk?“ osutas vanaema Simonale. „Ma sõidaksin parema meelega