Tegu oli neljakümne viie aastase prantslasega, kes kandis nime Thomas Roch. Polnud kahtlustki, et ta kannatas vaimuhaiguse käes. Siiski polnud psühhiaatrid tollal märganud mingit vaimse võimekuse vähenemist. Polnud kahtlustki, et talle valmistasid raskusi kõige lihtsamad igapäevased toimingud, aga mis puudutas tema geniaalsust, jäi ta mõistus terveks, tugevaks ja vankumatuks. On ju tuntud tõde, et geniaalsuse ja hulluse piir näib tihti hägune. Tõsi, tema meeled ja taju olid sügavalt vaevatud. Kui tal tuli loota neile, võis tulemuseks olla vaid deliirium ja segadus. Ta ei mäletanud midagi, ei suutnud keskenduda, tal puudusid südametunnistus ja otsustusvõime. See Thomas Roch oli vaid nõrgamõistuslik olend, kes ei suutnud enda eest hoolitseda, sest tal puudus loomulik enesealalhoiuinstinkt, mis on omane isegi loomadele. Ta vajas pidevat hoolt nagu väike laps, keda ei tohi kunagi silmist kaotada. Niisiis oli tal Healthful House’i pargi kaugemas servas 17. paviljonis oma hooldaja, kes jälgis teda päeval ja ööl.

      Kui säherdune hullus ei osutu ravimatuks, aitavad selle vastu vaid moraalsed meetodid. Meditsiin ja terapeutika on võimetud, nagu spetsialistid juba ammu tunnistavad. Siiski oli põhjust kahelda, kas Thomas Rochi puhul sai neid moraalseid meetodeid rakendada, isegi nii rahulikus ja tervistavas paigas kui Healthful House. Tal ilmnesid pidevalt eri sümptomid: rahutus, muutlik meel, ärrituvus, iseloomulikud veidrused, kurbus ja apaatia ning põlgus nii tõsise tegevuse kui ka meelelahutuse vastu. Ükski arst ei suutnud midagi muuta, ükski ravi ei kaotanud ega leevendanud neid nähte.

      Öeldakse, et hullumeelsus tuleneb liigsest subjektiivsusest, see tähendab seisundist, kus vaim pühendub liiga palju sisemisele mõtisklusele ja liiga vähe välismaailma adumisele. Thomas Rochi puhul oli see eristus pea absoluutne. Ta elas pidevalt endasse tõmbununa kinnisidee küüsis, mis oli ta niisugusesse seisundisse viinud. Võimalus, et mõni olukord ta nii-öelda «eksternaliseerib», kui kasutada täpset terminit, oli ebatõenäoline, aga siiski mitte võimatu.

      Nüüd tasuks ehk mainida, millistel asjaoludel lahkus see prantslane Prantsusmaalt, mis põhjused tõid ta Ühendriikidesse ja miks pidas föderaalvalitsus vajalikuks saata ta tervishoiuasutusse, kus kirjutati suure hoolega üles kõik seosetu, mis kriiside ajal tema huulilt valla pääses.

      Kaheksateist kuud varem palus seesama Thomas Roch Washingtoni mereministrilt audientsi.

      Minister sai pelgalt nime järgi aru, millega tegu. Kuigi ta teadis, millist juttu oli oodata ja mis ambitsioonid seda ajendasid, võttis ta mehe kohe kõhklematult jutule.

      Thomas Roch oli nii kurikuulus, et minister ei saanud oma mandaadile mõeldes kõhelda – ta pidi ära kuulama ettepanekud, mida see mees talle isiklikult esitada tahtis.

      Thomas Roch oli leiutaja – geniaalne leiutaja. Tema küllaltki värvika isiksuse olid juba kuulsaks teinud mitu tähtsat avastust. Tänu temale said mitu seni puhtalt teoreetilist probleemi praktilise rakenduse. Ta nimi oli teadusmaailmas tuntud. Ta oli omal alal maailma silmapaistvamaid inimesi. Kohe räägime, millised sekeldused, ebaõnn, reetmine ja isegi skandaalid, mille üle ajakirjandus ahnelt nalja heitis, viisid ta niisuguse hulluseni, mis tingis Healthful House’i paigutamise.

      Tema viimane leiutis oli sõjamasin nimega Rochi Välkur. Kuuldavasti oli see seadeldis kõigist teistest niivõrd üle, et riigist, mis oleks selle omandanud, oleks saanud kõigi merede ja mandrite isand.

      Teadupoolest tuleb leiutajatel rinda pista kõiksugu kahetsusväärsete takistusega, eriti veel oma loomingut ministeeriumidele pakkudes. Ajaloost on teada palju üldtuntud näiteid. Pole ka erilist mõtet sellele tähelepanu pöörata, kuna niisugustel tegelastel on sageli saladusi, mis jäävad varju. Mis puudutab Thomas Rochi, siis tuleb tunnistada, et nagu enamik tema eelkäijaid, esitas ta nii äärmuslikke nõudeid ja tõstis oma uue masina hinna nii vastuvõetamatuks, et temaga oli peaaegu võimatu kokkuleppele jõuda.

      Peab ka märkima, et need auahned nõudmised algasid juba eelmiste leiutistega, mille tähtsust olid kinnitanud tulemused. Kui ta ei saanud loodetud kasu, muutus ta kibestunuks. Niisuguses tõrksas tujus tarvitas ta küll tarku sõnu, aga surus peale peaaegu vastuvõetamatuid tingimusi, sundis oma juttu pimesi usaldama ja nõudis igal juhul juba enne kõiki katseid nii suurt rahasummat, et ta nõuded tundusid põhjendamatud.

      Kõigepealt pakkus see prantslane Rochi Välkurit Prantsusmaale. Ta teatas piisavalt kvalifitseerituks tunnistatud komisjonile, millega on tegu. Välkuril oli erilisel moel ehitatud laskeseadeldis ning see kasutas uutest ühenditest valmistatud lõhkeainet, mis toimis ainult koos uut tüüpi süütelaenguga.

      Selle seadeldise, ükskõik mil moel see ka saadud oli, lõhkemine – ja mitte ainult sihtmärki tabades, vaid sellest ka paarisaja meetri kaugusel – avaldas atmosfäärile nii võimsat jõudu, et kümne tuhande ruutmeetri raadiuses hävisid kõik ehitised, olgu siis kindlused või sõjalaevad. Tollal oli juba katsetatud samal põhimõttel töötavat Zalinski pneumaatilist kahurit, aga selle jõud oli sadu kordi väiksem.

      Kui Thomas Rochi leiutis oli tõepoolest nii vägev, tähendas see tema kodumaale kindlasti üleolekut igasuguses ründe- või kaitselahingus. Aga kas leiutaja mitte ei liialdanud, kuigi ta oli end tõestanud teiste