Kuu kroonikad 2: Scarlet. Марисса Мейер
Читать онлайн книгу.
jooksul kogunenud raevu ja tusa allasurumist ei olnud tal selleks lihtsalt enam energiat. „Soovin, et sa poleks sekkunud. Mul oli olukord kontrolli all.”
„Silmanähtavalt.” Mees vidutas silmi, nagu üritaks mõistatust läbi hammustada. „Kartsin siiski, et hakkad teda selle relvaga sihtima ja säärane stseen poleks su väidetele kuidagi kaasa aidanud. Mitte hull olemise koha pealt, ma mõtlen.”
Tüdruku kuklakarvad tõusid turri. Ta käsi lipsas instinktiivselt alaseljale, kus väike püstol soojalt naha vastas istus. Vanaema kinkis selle talle paranoilise hoiatuse saatel üheteistkümnendaks sünnipäevaks: Sa ei või eales teada, millal võib mõni võõras tahta sind viia paika, kuhu sa minna ei kavatse. Memm õpetas tüdrukut seda kasutama ja Scarlet polnud tollest ajast saadik kodust relvata lahkunud. Tundus see siis kui tahes tobe ja ebavajalik.
Seitse aastat hiljem oli ta üpris veendunud, et ükski inimene polnud eales märganud alatasa seljas oleva punase dressipluusi alla peidetud relva. Kuni praeguseni.
„Kuidas sa teadsid?”
Mees kehitas õlgu. Või pigem oleks seda teinud, kui liigutus poleks nii pinges ja jõnksuv olnud. „Silmasin käepidet, kui letile ronisid.”
Scarlet tõstis särgiserva just piisavalt, et püstolit vöölt vabastada. Ta püüdis enese rahustuseks sügavalt sisse hingata, kuid õhk oli sibula ja tänavaprügi lehast paks.
„Tänan muretsemast, aga minuga on kõik kombes. Pean minema, olen kaubaveoga ajast maas… kõigega ajast maas.” Ta tegi sammu juhiukse poole.
„On sul veel tomateid?”
Tüdruk seisatas.
Võitleja tõmbus arglikul ilmel veelgi sügavamale hämarusse. „Olen ikka veel pisut näljane,” pomises ta.
Scarlet oletas, et mees tunneb ta selja tagant seinalt hõnguvat viljaliha lõhna.
„Suudan maksta,” lisas mees kiiruga.
Tüdruk raputas pead. „Ei, pole vaja. Meil on neid piisavalt.” Scarlet venis tahapoole, pilk mehel, ja avas taas luugi. Ta haaras tomati ja peotäie kõveraid porgandeid. „Võta, need kõlbavad samuti toorest peast süüa,” selgitas ta saaki mehele visates.
Võitleja püüdis need vaevata kinni, tomat tohutusse pihku kadumas ja teine käsi porgandite pitsitaolistest lehtedest haaramas. Ta uuris neid iga nurga alt. „Mis need veel on?”
Tüdruku suust veeres välja üllatunud naer. „Porgandid. Tõsiselt räägid?”
Mees näis taas piinlikult teadlik asjaolust, et lausus midagi ebatavalist. Ta õlad tõmbusid küüru, tulutus katses väiksem välja paista. „Tänan sind.”
„Ema ei sundinud sind kunagi köögivilju sööma, mis?”
Nende pilgud põrkusid kokku ja kohmetus oli silmapilkne. Kõrtsis kukkus miski kildudeks ja sundis Scarletit õhku hüppama. Sellele järgnes naerumöire.
„Vahet pole. Need on maitsvad, kindlasti meeldivad sulle.” Scarlet sulges luugi, kõndis ümber hõljuki tagasi ukse juurde ja viibutas ID-kiipi sõiduki skanneri ees. Avanev uks moodustas nende vahele müüri ja tuled süttisid põlema. Nende valguses tungis sinikas võitleja silma all rohkem esile ja näis tumedam kui enne. Mees tõmbus võpatades tagasi nagu kurjategija valgusvihus.
„Mõtlesin, et ehk vajad talus abikäsi?” pakkus ta puterdades, püüdes sõnu võimalikult kiiresti üle huulte saada.
Scarlet tardus paigale. Tüdruk taipas järsku, miks mees teda ootas, miks nii kaua lahkumisega venitas. Ta libistas pilguga üle võitleja laiade õlgade ja toekate käsivarte. Füüsilise töö jaoks lausa loodud. „Otsid tööd?”
Mehe näole tekkis naeratus – ohtlikult üleannetu. „Võitlustega teenib head raha, aga see pole suurem asi karjäär. Mõtlesin, et äkki saaksid mulle toiduga tasuda.”
Scarlet naeris. „Olles näinud su hundiisu jään sedasorti tehinguga ilmselt purupaljaks.” Ta sai sõnad vaevu üle huulte, kui juba punastas – kindla peale kujutles mees teda nüüd paljana. Tüdruku jahmatuseks jäi võõra ilme aga häirimatult neutraalseks. Seetõttu tõttas Scarlet tekkinud vaikusetühimikku kähku täitma – veel enne, kui asi mehele kohale jõuab. „Mis su nimi üldse on?”
Jälle see kohmetu õlakehitus. „Võitlustel kutsutakse mind Hundiks.”
„Hundiks? Kui… kiskjalik.”
Mees noogutas üdini tõsiselt.
Scarlet surus naeratuse alla. „See tänavavõitleja koht tasuks sul elulookirjeldusest küll välja jätta.”
Mees sügas küünarnukki, millel asuv kummaline tätoveering jäi pimeduses pea märkamatuks, ja Scarlet kartis, et pani võõra ehk piinlikku olukorda. Võib-olla oli Hunt kallis hüüdnimi.
„Noh, mind kutsutakse Scarletiks. Jah, täpselt nagu mu juuksed. Milline taibukas tähelepanek.”
Mehe ilme muutus mahedamaks. „Mis juuksed?”
Scarlet nõjatus käsivarrega uksele ja toetas lõua käele. „Hästi tehtud.”
Viivuks näis mees enesega peaaegu rahul olevat ja Scarlet avastas, et hakkab selle võõra, selle anomaalia suhtes üles soojenema. Mahehäälse tänavavõitleja.
Tüdruku kuklas pakitses hoiatus – aeg jooksis. Ta vanaema oli kusagil. Üksinda. Hirmunud. Surnuna kraa-vis.
Scarlet pigistas kõvemini ukseserva. „Väga kahju, aga meil on kõik töökohad hõivatud. Mul ei ole rohkem abitöölisi tarvis.”
Läige mehe silmis tuhmus ja üheainsa hetkega nägi ta taas kohmetu. Pabinas. „Mõistan. Tänan toidu eest.” Mees lõi jalaga sillutisel vedelevat ilutulestikuraketi kesta – mälestust eelmise õhtu rahupidustustest.
„Peaksid minema Toulouse’i või isegi Pariisi. Linnades leiab rohkem tööotsi ja siinne rahvas ei ole võõraste vastu just heasoovlik, nagu ehk isegi märkasid.”
Võitleja kallutas pead ja tema smaragdrohelised silmad lõid hõljukitulede valguses veelgi enam hõõguma. Mees nägi peaaegu lõbustatud. „Tänan näpunäite eest.”
Scarlet pööras ümber ja vajus juhiistmele.
Hunt nihkus seina poole, kui tüdruk mootori käivitas. „Kui sa peaks abikäte vajamise koha pealt meelt muutma, siis viibin tavaliselt öösiti Moreli mahajäetud majas. Ma ei pruugi olla eriline suhtleja, aga arvatavasti saaksin talus hästi hakkama.” Mehe suunurkadesse tõusis kerge muie. „Loomad armastavad mind.”
„Oh, kahtlemata,” kiitis Scarlet teeseldud julgustusest särades. Ta sulges ukse enne, kui omaette pobises: „Millisele taluloomale siis hunt ei meeldiks?”
Neljas peatükk
Carswell Thorne’i vangipõli algas üle kivide-kändude – kogu selle katastroofiliselt lõppenud seebimässu pärast ja puha. Ent pärast üksikkongi üle toomist sai temast kombeka džentelmeni kehastus ja olles kuus kuud end kiiduväärselt üleval pidanud, suutis ta ainsat vahetusse kuuluvat naisvalvurit veenda endale tahvlit laenama.
Thorne teadis üsna kindlalt, et see plaan õnnestus üksnes saatuse tahtel. Ta suutis valvuri mingil moel uskuma panna, et oma kasvava idiootsuse tõttu ei suuda ta midagi muud teha kui kongis üksnes näruseid päevi kokku lugeda või otsida siivutuid pilte naistest, keda kunagi tundis või kellest fantaseeris.
Ja otse loomulikult oli valvuril õigus. Tehnoloogia ajas Thorne’i kimbatusse ja ta ei oska sellega ka siis midagi kasulikku peale hakata, kui talle ulatatakse sammhaaval kokku pandud juhend „Kuidas tahvli abil vanglast põgeneda”. Thorne’il ei läinud õnneks oma sõnumeid vaadata, uudiste voogudega ühenduda ega välja nuhkida mingitki teavet Uus-Pekingi vangla ja seda ümbritseva linna kohta.
See-eest oskas mees aga kahtlemata hinnata hulgaliselt peibutavalt siivutuid, kuigi tugevalt üle töödeldud pilte.
Oma vangipõlve 228. päeval lappas