Esimene peatükk

      Zachary Flynn poleks kunagi pidanud sündima.

      Tema eostamine, nagu emale rääkida meeldis, oli olnud liigse alkoholi ja purunenud kondoomi tulemus. Ema oli Zachary esimesed kaheksa eluaastat veetnud poega kõiges süüdistades, vaesusest voodilutikateni. Zachil polnud aimugi, keda ta hiljem oli süüdistanud, sest kaheksa-aastaselt oli keegi esitanud küsimusi pidevate sinikate ja murtud luude kohta ja ta oli kasuperre elama saadetud. Kirikus käivate, jumalakartlike kristlastena olid nad väärinud paremat kui Bostoni karmimast linnajaost pärit rikutud ja äratõugatud poiss, keda oli kasvatatud uskuma, et ainus viis takistada kellelgi endale liiga tegemast, oli neile esimesena liiga teha. Ta tõusis esile sellega, et oli esimene kasulaps, kelle tõttu sel kenal ja lahkel perel kannatus katkes. Pärast seda oli teda saadetud perest peresse nagu teatepulka, mida kõik innukalt edasi tahavad anda.

      Ta oli olnud kiirteel elu pahupoolele, kui oli lendamise avastanud.

      Kakskümmend aastat hiljem mäletas ta ikka veel selgesti seda konkreetset hetke, kui kõik oli muutunud.

      See oli väljakannatamatult kuum päev Lunni laagris, kus metsaõhk oli paks suvelõhnadest ja putukate suminast. Zach oli sooritanud massimõrva, kui oli väikeste lindude suurusi moskiitosid taga ajanud umbses palkmajakeses, mida ta veel seitsme lapsega jagas. Seitsme lapsega, kelle perekonnad hoolisid piisavalt, et saata nad laagrisse piisava toidu ja varustusega, mis aitaks lahkumineku teravust siluda.

      Zach oli koha saanud stipendiumiprogrammi raames ja teised lapsed olid hoolitsenud selle eest, et ta seda ei unustaks. Ta oli neile lõputu pilkamise eest kätte maksnud, visates nende asjad tõusuvee basseini. Enamik asjadest uhuti minema ja tulivihased vanemad olid nõudnud, et süüdlast karistataks nagu kord ja kohus.

      Zach ei suutnud endale ette kujutada lapsevanemat, kellele midagi korda võiks minna, kõige vähem varastatud kommid ja mõned uhkete firmamärkidega dressipluusid.

      Tema karistuseks oli olnud kohtumine Philip Law’ga, Lunni laagri juhatajaga.

      Zach, kes oli kõikidesse võimuesindajatesse alati kahtlusega suhtunud ega oleks iial suutnud end mugavalt tunda mehe seltsis, kelle nimi oli Law, oli arvanud, et ta saadetakse minema. Ta oli teeselnud, et see ei lähe talle korda, aga tegelikult oleks ta ära kannatanud tuhane moskiito hammustused, kui ta oleks seeläbi saanud elada saarel, kus mets kohtus merega. Kõik oli parem, kui veeta päevi lämbes linnas pidevas hirmus ja kuigi ta poleks seda tunnistanud, oli Lunni saar lahe koht. Midagi puhta õhu ja horisondiga ühte sulava ookeani juures leevendas temas tunnet, nagu tahaks ta oma naabri ära tappa.

      Ta seisis, vapralt, valmis selleks, et järjekordne uks ta nina all kinni löödaks, harjutades oma „mulle ei lähe see kuraditki korda“ pilku, aga selle asemel et saata teda asju pakkima, oli Philip sõidutanud ta väikesele lennuväljale saare kaugemas otsas.

      Kaheteistaastane Zach oli mossitava ja mässumeelsena Cessna väikelennuki esiistmele kössi tõmbunud, oodates kirve kukkumist, juureldes selle üle, mis oli nii halvasti, et teda tuli siit lennukiga minema viia, mitte rahvast täis praamiga nagu kõiki teisi. Ehk kavatses Philip Law ta kõrgele taevasse lennutada ja seejärel alla ookeani lükata.

      Jah, tee seda! Miks mitte?

      Keda kuradit see huvitaks?

      Ta teadis, et keegi ei tunneks temast puudust.

      Ta polnud kindel, kas ta isegi endast puudust tunneks.

      Kui Philip käed juhtkangidele pani ja lühikest lennurada silmitses, juurdles Zach selle üle, kas ta saab surma kohe, kui vette kukub või upub aeglaselt. Ning siis oli väikelennuk õhku tõusnud ja Zach, kes oli terve elu hirmuga elanud, oli tundnud hingematvat õudusehetke, millel oli tihedalt kannul pöörane põnevus, kui sätendav meri ja smaragdroheline saar tema all kahanesid.

      Ta kõht oli õõnsaks tõmbunud ja silmad olid peaaegu peast välja hüpanud.

      „Püha pask.“ Ta oli näljase pilguga vaadanud, rabatuna juhtpaneeli keerukusest, jälgides andunult Philipi käte iga liigutust, kadestades teadmisi, mis masina lendama pani. Ta oli tahtnud neid teadmisi ja oskusi rohkem kui midagi muud oma elus. Ta taipas pimestava välgatusega, et väljaspool seda maailma, mida tema asustas, oli veel teinegi.

      Philip oli talle aastaid hiljem öelnud, et see oli hetk, mil ta oli teadnud, et oli teinud õige otsuse, pakkudes Zachile elamust, mida mõned oleksid võinud võtta kui autasu halva käitumise eest. Ta oleks võinud moraali lugeda, piirangud kehtestada, isegi laagrist välja visata, kuid see kõik oleks vaid veelgi kalgistanud poissi, kes oli juba niigi paindumatust terasest. Zachary Flynn oli kaheteistaastaselt näinud juba rohkem, kui enamik inimesi terve elu jooksul nägi. Võim ei lugenud talle midagi, juhised ja käsud põrkasid tagasi nagu pall betoonilt. Miski ei tunginud läbi.

      Kuni nad jõudsid kuue tuhande jala kõrgusele.

      Seal, üleval pilvedes, oli ükskõiksuse mask maha libisenud, paljastades erutuse, mis oli liiga ehe ja puhas, et seda vaos hoida.

      Philipi jaoks oli see olnud viis anda vaevatud ja pettekujutlusteta poisile võimalus korraks teistsugust elu näha.

      Zachi jaoks oli see olnud armastus esimesest lennust.

      Nad olid lennanud üle Vinalhaveni saare ja Bar Harbori poole, üle metsade, järvede ja sillerdavalt laiuva Penobscot’ lahe, kus jahid täpikestena ookeani katsid. Lummatuna teistsugusest vaatest maailmale, mis oli seni talle vaid kibedaid hoope jaganud, oli Zach endaga võidelnud, et mitte väikese lapsena juubeldada.

      Vaata üles, vaata üles, oli ta oma peas karjunud, kui nägi tikutopsi suurusi autosid nuudelpeenikesel rannikuteel looklemas. Vaata üles ja näed, kes nüüd suurem ja tähtsam on.

      Selleks ajaks, kui nad maandusid, värises ta üleni.

      Ta oli tundnud end maailma valitsejana.

      „Oh, sa poiss – kas me võime seda veel teha? Ma tahaksin, et sa mind veel sinna üles viiksid. Ma olen nõus kõike tegema.“ Ta oli lihtsalt anunud, millestki hoolimata. Ta polnud hoolinud isegi Philipi rahulolevast näoilmest.

      „Kas tahad ühel päeval õppida?“

      Zach oli peopesaga üle higise kulmu tõmmanud, tundes end sõltlasena, kellele on näidatud täiesti uut viisi doosi saamiseks. „Lendama? Jah.“ Mis rumal küsimus see veel oli? Kes pagan seda ei tahaks? See oli kõige lahedam asi üldse.

      „Siis lõpeta jobutsemine.“ Philip oli oma pilgu talle naelutanud. „Lõpeta oma aju raiskamine, lõpeta kõigi ootuste altvedamine ja võta oma eluga midagi ette.“

      Zach neelas peaaegu keele alla. Ta ei teadnud, mis oli teda rohkem ehmatanud. Kas tõsiasi, et keegi oli märganud, et tal oli aju või et laagri juhataja oli kasutanud sõna jobu.

      Ta oli segaduses ja vastas ainsal viisil, mida teadis. Rünnates.

      „Mina pole palunud, et mu elu nõme oleks. See polnud nii, nagu oleksin ma kohvikusse astunud ja tellinud ülisuure õnnetuseburgeri, mida serveeritakse pasaga.“

      „See, et keegi sulle midagi serveerib, ei tähenda, et sa peaksid selle ära sööma. Teised võivad selle taldrikule panna ja sulle ulatada, aga sa ei pea seda alla neelama. Inimesed võivad sulle rääkida, et sa oled kasutu ja tühi koht, ja sa võid neid uskuda või tõestada, et nad eksivad. See, mis minevikus juhtus, polnud sinu süü. See, mis tulevikus juhtub, on sinu otsus. Sa võid teha häid otsuseid või siis vaadata, kuidas kõik käest libiseb ja veeta terve ülejäänud elu süüdistades teisi selles, mis sinuga juhtunud on.“

      Tema suust oli kõlanud see nii lihtsana, nagu oleks Zach pidanud vaid Abercrombie dressipluusi armidele ja sigareti põletushaavadele peale tõmbama, et lahe olla.

      Zach teadis, et see ei käi nii. Ta oleks võinud endale Armani selga tõmmata ja see poleks fakte muutnud. Ta oli pärit eikusagilt ja suundus eikuhugi.

      Ainult et nüüd tahtis