ESIMENE PEATÜKK

      SEE oli täiuslik koht inimesele, kes ei tahtnud, et teda leitaks. Unistuste sihtkoht inimesele, kes armastas merd.

      Emily Donovan vihkas merd.

      Ta peatas auto mäe otsas ja kustutas esituled. Pimedus mässis ta endasse, lämmatades justkui raske tekiga. Ta oli harjunud linnaga, mille siluett sätendas, muutes öö päevaks. Siin, sellel kaljusel Maine’i rannikusaarel, olid vaid kuu ja tähed. Ei rahvamasse, autosignaale, pilvelõhkujaid. Ei midagi muud peale lainetest klopitud kaljude, kajakate kriisete ja ookeanilõhna.

      Ta oleks end lühikesel praamisõidul uimastanud, kui poleks olnud last, kes oli auto tagaistmele kinnitatud.

      Väikese tüdruku silmad olid ikka veel suletud ja käed klammerdusid tugevalt räsitud kaisukaru ümber. Emily võttis telefoni ja avas vaikselt autoukse.

      Palun ära ärka.

      Ta astus autost mõne sammu kaugusele ja valis numbri. Kõne läks postkasti.

      „Brittany? Ma loodan, et sul on Kreekas tore. Ma tahtsin vaid teada anda, et jõudsin kohale. Tänan veel kord, et lubad mul majakest kasutada. Ma olen tõesti… Ma olen…“ Tänulik. Seda sõna ta otsiski. Tänulik. Ta hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. „Ma olen endast väljas. Mida paganat ma siin teen? Siin on igal pool vesi ja ma vihkan vett. See on… Nojah, see on raske.“ Ta heitis pilgu magava lapse poole ja tasandas häält. „Ta tahtis praami peal autost välja tulla, aga ma hoidsin teda turvatoolis, sest ma poleks seda mitte mingil juhul teinud. See hirmus suurte kulmudega sadamatüüp peab mind ilmselt segaseks, muide, nii et järgmine kord koju tulles oleks sul parem teha nägu, et sa ei tunne mind. Ma jään homseni, sest mul pole valikut, aga siis lasen ma siit esimese praamiga jalga. Ma lähen kuhugi mujale. Kuhugi sisemaale, näiteks… näiteks… Wyomingisse või Nebraskasse.“

      Kui ta kõne lõpetas, sasis kerge meretuul ta juukseid ja ta tundis õhus soola ja mere lõhna.

      Ta valis uuesti, sel korral teise numbri, ja tundis kergendusetulva, kui kõnele vastati ja ta Skylari hingeldavat häält kuulis.

      „Skylar Tempest.“

      „Sky? See olen mina.“

      „Em? Mis toimub? See pole sinu number.“

      „Ma vahetasin numbrit.“

      „Kas sa kardad, et keegi võib pealt kuulata? Püha taevas, kui põnev.“

      „See pole põnev. See on õudusunenägu.“

      „Kuidas sa end tunned?“

      „Nagu tahaks oksendada, aga ma tean, et seda ei juhtu, sest ma pole kaks päeva söönud. Ainus asi minu kõhus on närvipingest tekkinud sõlm.“

      „Kas ajakirjandus on sul jälil?“

      „Ma ei usu. Ma maksin kõige eest sulas ja sõitsin New Yorgist autoga kohale.“ Ta heitis pilgu tee poole, kuid seal oli vaid pimedus. „Kuidas inimesed nii elada saavad? Ma tunnen end kriminaalina. Ma pole end iial varem kellegi eest peitnud.“

      „Kas sa oled autosid vahetanud, et neid segadusse ajada? Kas sa värvisid juuksed lillaks ja ostsid endale prillid?“

      „Ei. Kas sa oled joonud?“

      „Ma vaatan palju filme. Sa ei saa mitte kedagi usaldada. Sul on maskeeringut vaja. Midagi, mis aitaks sul sulanduda.“

      „Ma ei sulandu iial kohas, kus on rannajoon. Mina olen see, kes peatänaval päästevestiga jalutab.“

      „Kõik läheb hästi.“ Skylari eriti range toon andis mõista, et ta polnud oma sõnades päris kindel.

      „Ma lahkun esimese asjana homme hommikul.“

      „Sa ei saa seda teha! Me leppisime kokku, et see majake on kõige turvalisem koht, kuhu end peita. Keegi ei märka sind saarel, mis on turistidest tulvil. See on puhkuse veetmiseks unelmate koht.“

      „See pole unelmate koht, kui vee nägemine paneb sind paaniliselt õhku ahmima.“

      „Seda ei juhtu. Sa hingad mereõhku sisse ja lõõgastud.“

      „Ma ei pea siin olema. Ma olen kõige suhtes üle reageerinud. Keegi ei otsi mind.“

      „Sa oled ühe Hollywoodi suurima filmistaari poolõde ja tema lapse hooldaja. Kui see pisiasi lekib, siis hakkab kogu press sulle jahti pidama. Sul on vaja end kusagil varjata ja Lunni saar on selleks ideaalne koht.“

      Emily väristas end külmi paanikajudinaid tundes. „Miks nad peaksid minu kohta midagi teada saama. Lana tegi terve elu näo, nagu ta ei tunneks mind.“ Ja see oli Emilyle suurepäraselt sobinud. Ta polnud kordagi soovinud Lana rambivalgusesse sattuda. Emily kaitses ägedalt oma privaatsust. Lana aga oli tähelepanu nõudnud juba päevast, mil ta sündis.

      Emily taipas, et ta poolõde oleks nautinud teadmist, et tema nimi on endiselt uudistes, kuigi lennuõnnetusest, mis tappis tema ja ta väidetava armukese, oli möödunud juba üle kuu.

      „Ajakirjanikud nuhivad kõik välja. See on nagu filmi süžee.“

      „Ei ole! See on minu elu. Ma ei taha, et see rebitaks terve maailma silme ees lahti ja ma ei taha…“ Emily tõmbas hinge ja ütles need sõnad siis esimest korda valju häälega välja. „Ma ei taha lapse eest vastutada.“ Minevikumälestused triivisid aju tumedatest soppidest kohale nagu suits suletud ukse alt. „Ma ei saa.“

      See polnud tüdruku suhtes aus.

      Ja see polnud tema suhtes aus.

      Miks oli Lana talle nii teinud? Kas see oli pahatahtlikkus? Mõtlematus? Mingi väärastunud iha maksta kätte lapsepõlve eest, mil nad polnud jaganud midagi peale elamispinna?

      „Ma tean, et sa mõtled nii, ja ma mõistan su põhjusi, aga sa saad sellega hakkama. Sa pead. Praegu pole tal peale sinu mitte kedagi.“

      „Mina ei peaks olema ainus inimene kellegi elus. See on ebaõiglane. Ma ei peaks lapse järele vaatama viit minutitki, veel vähem terve suve.“

      Sel