Esimest korda elus. Esimene raamat. Сара Морган
Читать онлайн книгу.
meeldis talle teadmine, et meri on lähedal. Ta võttis menüü ja kergitas kulme, kui baarimees Tom koos kahe suure säraküünaldega ehitud kokteiliga mööda kõndis. „Kas sa tahad ka üht sellist?“
„Ei, tänan. Ma eelistan kaunistamata jooke. Säraküünlad meenutavad mulle mu abielu ja vihmavarjud Londoni ilma.“ Alec võttis end kokku, kui lehvivate blondide juustega noor naine üle baari hüples, kuid sel korral oli tähelepanu keskmes Ryan.
Naine suudles teda hooga mõlemale põsele. „Tore sind näha. Tänane oli imeline. Me nägime hülgeid. Kas sa tuled homaare küpsetama?“
Nad lobisesid pealiskaudselt, kuni naise sõbrad teda baari juurde kutsusid ja ta kadus, jättes endast maha värske, sidrunilõhnalise parfüümipilve.
Alec ajas end sirgu. „Kes see oli?“
„Tema nimi on Anna Gibson. Kui ta just Alice Rose’i tekimeeskonna liikmena abiks ei ole, töötab ta praktikandina lunnide kaitsmise projekti juures. Mis siis? Kas sa oled huvitatud?“ Ryan viipas baaris olevale Tomile.
„Ma pole veel viimasele naisele maksmist lõpetanud ja pealegi, mina pole see, kellele ta naeratas. Arvestades, kuidas ta sind vaatas, siis ma ütleksin, et ta on otsustanud vikerkaare teises otsas maanduda. Ära iial unusta, et vikerkaare teine ots viib abieluni ja abielu on esimene samm lahutuseni.“
„Me oleme juba selgeks teinud, et ma olen viimane inimene, kes seda loengut vajab.“ Ryan viskas jaki tooli seljatoele.
„Mida selline tüdruk nii kaugel tsivilisatsioonist teeb?“
„Kui jätta välja see, et Alice Rose on üks ilusamaid kuunareid terves Maine’is? Ta kuulis ilmselt kusagilt jutte, et siin jäävad ellu vaid tõelised mehed.“ Ryan sirutas jalad välja. „Ja kas ma pean sulle meelde tuletama, et mu jahisadamal on kõik ühendused, kaasa arvatud telefon, elekter, vesi, kaabeltelevisioon ja Wi-Fi? Ma tutvustan Lunni saarele tsivilisatsiooni.“
„Enamik inimesi tuleb sellisesse kohta neid asju vältima. Mina kaasa arvatud.“
„Sa eksid. Neile meeldib illusioon põgenemisest, aga mitte reaalsus. Kuna kommertsmaailm on selline, nagu ta on, siis on neil vaja ühenduses olla. Kui see pole võimalik, lähevad nad mujale, ja see saar ei saa seda endale lubada, et nad mujale läheksid. See on minu ärimudel. Me meelitame nad siia, me võlume neid, me anname neile Wi-Fi.“
„Elus on enamat kui Wi-Fi ja selles peitub paljugi, kui sul pole võimalik e-posti kätte saada.“
„See, et sa posti kätte saad, et tähenda, et sa peaksid vastama. Sellepärast leiutatigi spämmifiltrid.“ Ryan tõstis pilgu, kui Tom neile õlled tõi – ta lükkas ühe üle laua Aleci ette. „Kui see pole sinu jaoks just liiga tsiviliseeritud?“
„On olemas kirjalikud allikad selle kohta, et õlut kasutasid juba iidsed egiptlased.“
„Mis tõestab, et inimesel on prioriteedid alati paigas olnud.“
„Prioriteetidest rääkides, siin on palju teha.“ Alec võttis õlle. „Nii et sa ei igatse oma vana elu? Kas sul pole igav ühes kohas elada?“
Ryani vana elu oli midagi sellist, millele ta püüdis mitte mõelda.
Valu õlas oli hääbunud tuimaks tuksumiseks, kuid muud haavad, pimedamad ja sügavamad, ei parane iial. Ja ehk oligi see hea. See tuletas talle meelde, et igast hetkest tuleb võtta kõik, mis võimalik. „Ma olen siin selleks, et jääda. See on minu kodanikukohus – tuua Lunni saar kahekümne esimesse sajandisse.“
„EMME, emme.“
Järgmisel hommikul, unesegasena, keeras Emily end kõhuli ja peitis näo patja. Lõhn oli võõras ja ta nägi läbi poolavatud silmade valgele voodipesule tikitud tillukeste rooside mustrit. See polnud tema voodi. Tema voodipesu oli kahisev, moodne ja ühevärviline. Siin oli ta justkui nägupidi aeda magama jäänud.
Ta kuulis läbi uneudu lapse hõikavat häält, aga ta teadis, et see ei kutsu teda, sest ta polnud kellegi emme. Temast ei saa iial kellegi emmet. Ta oli selle otsuse juba kaua aega tagasi teinud, hetkel, mil ta süda rinnust rebiti.
„Tädi Emily?“ Hääl oli sel korral lähemal. Samas toas. Ja see oli tõeline. „Ukse taga on üks mees.“
Mitte unenägu.
Teda oleks äratanud justkui jäine dušš.
Emily oli hetkega voodist väljas, süda pekslemas. Alles siis, kui ta läks hommikumantlit selga tõmbama, taipas ta, et oli riietega voodile magama jäänud – midagi sellist, mida ta polnud kunagi varem teinud. Ta oli kartnud magama jääda. Ta oli vastutustundest liiga haaratud, et lapselt kas või hetkekski pilk pöörata. Ta oli lebanud voodil ja hoidnud mõlemad uksed lahti, et ta kuuleks iga vähimatki heli; kuid mingil hetkel oli kurnatus ilmselgelt ärevusest võitu saanud ja ta oli uinunud. Selle tulemusena polnud ta laitmatud mustad püksid enam sugugi laitmatud, triiksärk oli kortsus ja juuksed olid klambri vahelt laiali vajunud.
Kuid see polnud välimus, mis talle muret tegi.
„Mees?“ Ta libistas jalad kingadesse, mugavatesse madalatesse jalatsitesse, mis olid ostetud tänaval ja metroos käimiseks. „Kas ta nägi sind? Kas ta on üksi või on neid palju?“
„Ma nägin teda oma magamistoast. See pole kaameraga mees.“ Väikese tüdruku silmad olid pärani ja hirmul ja Emily tundis end äkki süüdi. Tema pidi olema rahulik ja usaldusväärne. Vanemlik kuju, mitte kõndiv hüsteeriakera.
Ta silmitses rohelisi silmi ja süütust. Kuldseid juukseid, mis olid sassis ja lokkis nagu haldjaprintsessil.
Päästke mind siit.
„See ei ole tema. Ta ei tea, et me siin oleme. Kõik läheb hästi.“ Ta kordas sõnu neid tundmata ja püüdis mitte mõelda sellele, et kui kõik oleks hästi, siis nad poleks siin. „Mine magamistuppa peitu. Ma ajan selle korda.“
„Miks ma peitu pean minema?“
„Sest ma pean nägema, kes see on.“ Nad olid mandrilt viimase praamiga tulnud ja hilja saabunud. Majake oli saare kaugemas otsas, Shelli lahe serval. Pelgupaik rannas, kuhu eluraskuste korral varjuda. Ent Emily oli eluraskused endaga kaasa toonud.
Keegi ei tohiks teada, et nad on siin.
Ta kaalus aknast välja piilumist, läbi nende õhukeste romantiliste kardinate, millel polnuks tema praktilises elus kohta, kuid otsustas, et see on liiga kahtlustäratav.
Ta haaras telefoni ja oli valmis vajadusel verd valama ning sikutas majakese raske ukse lahti, tundes kohe mere lõhna. Õhu soolane värskus pani ta vaaruma, nagu ka esimene pilk külalisele.
Kirjeldada teda kui rabavat oleks olnud kaugelt liiga vähe. Ta tundis selle mehetüübi kohe ära. Tema maskuliinsus oli sulandunud sügavale tema DNA-sse, tema tugevus ja füüsiline veetlus olid osaks looduse plaanist kindlustada inimsoo jätkumine planeedil Maa. Jooksutossud, mustad dressipüksid ja pehme T-särk liigitasid ta vabas õhus liikumist eelistavaks tüübiks, kes on võimeline vastu astuma igasugusele ilmale, kuid Emily teadis, et kõik oleks sama olnud ka siis, kui mees olnuks alasti või tapvalt kenas ülikonnas. Riietus ei muutnud fakte. Ja fakt oli see, et selline mees suudab ahvatleda mõistliku naise rumalate tegudele.
Mehe pilk paitas teda jultunud mehise heakskiiduga ja Emily leidis end Neilile mõtlemast, kes oli sügavalt veendunud, et mehed peaksid arendama oma naiselikku poolt.
Sel mehel polnud naiselikku poolt.
Mees seisis ukseaval, lihaseline ja jõuline, domineerides Emily üle nii pikkuse kui õlgade laiuse tõttu. Ta lõug oli habemetüügastest tume ja kael kiiskas füüsilisest pingutusest tuleneva tervisliku higi tõttu.
Neil poleks end ajamata habemega isegi mitte surmaähvardusel avalikkuse ees näidanud.
Kummaline aisting levis üle Emily naha ja peitis end sügavale ta kehasse.
„Kas midagi on halvasti?“ Ta oleks võinud ise enda küsimusele vastata.
Palju asju oli halvasti ja seda ilma oma füüsilist reaktsiooni tõlgendamatagi.
Võõras