KORONER lahkus koos Dick Phillipsi laibaga sündmuskohalt veidi pärast kella ühte ja pärastlõunaks teadsid Mysticis kõik, et Dick Phillips oli ennast üles poonud. Šokilaine sünnitas kõikvõimalikke oletusi, millest ükski ei paistnud Dicki lähemalt tundnud inimestele loogiline, kuid mitte keegi ei kahtlustanud mõrva.

      Treyl polnud oma seisukoha kaitseks mingeid tõendeid peale tema enda veendumuse, et Dick polnud kunagi tundunud inimesena, kes annaks lihtsalt alla. Ainuke veider asi, mida ta oli sündmuskohal näinud, oli see, et Dicki riided olid selja tagant mustad, aga eest mitte. Ta ei teadnud, mida sellest arvata. Mis peamine, ta lihtsalt ei tahtnud uskuda, et sõber, keda ta oli kogu elu tundnud, oli olnud nii rusutud ja mitte keegi polnud osanud aimatagi.

      Kella kolme paiku tuli tema õde Trina joostes politseijaoskonda ja tormas dispetšerist välja tegemata Trey kabinetti, punased juuksed lehvimas ja silmad ehmunult pärani.

      „Trey! On see tõsi? Kas ema leidis Dick Phillipsi laiba?”

      „Tule sisse ja pane uks kinni,” ütles Trey.

      Trina vajus vabisedes teisel pool lauda seisvale toolile.

      „Kas tahad midagi juua?” küsis Trey.

      Naine pööritas silmi. „Ainult siis, kui see sisaldab alkoholi. On see tõsi? Kas ema leidis ta?”

      Trey noogutas.

      „Jumal küll,” oigas Trina ja hakkas nutma. „Nad olid samas lõpuklassis, mäletad? Ema ja Dick ja Paul Jackson olid oma lõpuõhtul koos tolles avariis.”

      Trey kulm läks kipra. „Olin selle juba peaaegu unustanud. Üks tüdruk sai surma, jah?”

      Trina noogutas. „Jah, üks Connie Bartletti nimeline tüdruk. Ema oli aastaraamatus tema pildile ringi ümber tõmmanud ja sinna kõrvale südame joonistanud.”

      „Kuidas sul see kõik meeles on?” päris Trey.

      „Ma olin peres ainus tüdruk, vaat sellepärast. Ma mängisin ema meigivahenditega ja uurisin kõiki ta asju, sellal kui teie Samiga käisite isa sabas. Kas emaga on kõik korras? Püüdsin talle hommikul helistada, aga ta ei võtnud vastu.”

      „Ma palusin teda, et ta ei ütleks kellelegi midagi, nii et ilmselt ta lihtsalt ei vastanud kõnedele. Me ei tahtnud, et kohalikud uudishimutsema tulevad, ja Dallasel oli õigus esimesena teada saada.”

      Trina ahmis õhku. „Dallas. Jumal küll. Ma olin tema täiesti unustanud. See murrab ta südame. Ta on ilmselt teel koju?”

      Trey krimpsutas nägu. Ta kartis sama, aga püüdis seda maha suruda.

      „Jah.”

      Trina judistas end. „Ma ei kujuta ettegi, mis tunne oleks pärast kõike seda üksinda seal majas olla.”

      „See on ikka tema kodu, Trina, ära muuda seda millekski ebameeldivaks.”

      „Aga ta isa tappis ennast seal ära.”

      „Tehniliselt võttes suri ta laudas, aga ma tean, et mõlemad Dallase isapoolsed vanavanemad surid omal ajal selles majas. Vanasti elasid terved põlvkonnad inimesi perekonnamajas edasi, ehkki esivanemad olid juba siit ilmast lahkunud. Surm maja ei rüveta. Seda teevad inimesed.”

      Trina langetas pea. „Okei, okei, saan aru. Vabandust. Mind lihtsalt häirib nii väga, et ema on asjaga seotud, mis siis, et minimaalselt.” Ta võttis taskurätiku, pühkis silmi ja nuuskas nina ning pigistas rätiku siis koos halbade uudistega oma pihku nutsakaks, et minna üle kergematele teemadele. „Ma olen muide teel koju. Sa ju tuled ikka homme õhtusöögile? See on meil juba perekonnatraditsiooniks saanud, et tuleme kõik su sünnipäevaks koju ja sööme su lemmiktoite.”

      „Jah, ma tean ja olen tulemas,” ütles Trey. „Ja kui koogist homme midagi üle jääb, võtan selle igatahes koju kaasa.”

      „Hei! Itaalia kreemitort on ka minu lemmik.”

      „Ütle siis emale, et ta sinu sünnipäevaks ka teeks. Ära virise.”

      Trina naeratas. „Nojah, mida iganes. Kui Dallast näed, siis tervita teda minu poolt ja anna mu kaastunne edasi.”

      „Miks sa arvad, et ma teda näen?” küsis Trey.

      Trina pööritas silmi. „No kuule. Ära hakka mulle sellist jama ajama, eks.”

      Trey viis jutu mujale.

      „Kas sa käid ikka veel selle Leega või kes ta oligi?”

      „Tema nimi on Lee Daniels ja sa tead seda väga hästi, ning jah, ma käin temaga ikka veel, nii et jäta ta rahule.”

      Ta saatis vennale õhusuudluse ja pühkis minema.

      Trey vangutas pead ja vaatas siis kella. Ta tahtis Dallasele helistada ja küsida, kus ta on, aga naine arvaks ilmselt, et ta läheb üle piiri. Nende kunagine suhe oli lõppenud ja naine oli tema hommikuste sõnade peale niikuinii pahane. See oli kõlanud tema hääles ja oli ka mõistetav. Kuni koroner selle otse välja ütles, ei suutnud ka tema ise uskuda, et Dick oli teinud enesetapu.

      KOLM

      DALLAS teadis alati, et hakkab koju jõudma, kui nägi Mystici lähedal kaljuneemel Herman Wagneri põlenud majakese varemeid. Siis oli vaja vaid läbida käänuline teeots ja juba paistiski väike roheline silt „Mystic, WV – rahvaarv 6788”.

      Tavaliselt jättis ta süda siis löögi vahele, sest ta teadis, et on peagi kodus. Täna läks tal aga sõna otseses mõttes süda pahaks. Korra mõtles ta teeserval kinni pidada, siis aga hingas paar korda sügavalt sisse ja sai iiveldusest üle. See oli paljudel põhjustel üks kole, hirmutav reis ja oma osa selles õuduses oli matuste korraldamisel. Ta teadis piisavalt palju surmajuhtumitest, mida keegi polnud pealt näinud, taipamaks, et ta ei pruugi isa surnukeha nii ruttu kätte saada, kui ta tahaks, ja ta ei saanud kavandada matusetalituse toimumisaega enne, kui ametiasutused on omadega valmis.

      Kell oli natuke viis läbi ja ta hakkas mõtlema, milliseid töid on vaja talus teha: tuleb lehmad üle vaadata, kanad sisse lasta. Ta otsustas aga, et ei lähe linnast ära enne, kui on teada saanud, kaugel juhtumi uurimisega oldi. Ta ei uskunud hetkekski, et isa oli teinud enesetapu, ja teda hirmutas mõte, et keegi võis soovida isa surma. Tahtis ta või ei, ta pidi Treyga rääkima, nii et ta keeras esimese foori juures paremale ja sõitis otsejoones politseijaoskonna juurde.