Ridade vahelt lugedes. Таммара Веббер
Читать онлайн книгу.
saan ma hakkama. Kardan vaid, et kui ma selles filmis kaasa teen, hakataksegi mind tühiseks ja armsaks plikakeseks pidama. Ma ei hakka kunagi midagi tähtsat tegema.”
„Ükskord oled sa päris tipus ja saad ise valida, mida sa tahad teha.”
„Millal see veel on?” Mu hääl muutub nutuseks ning ma ei saa selle vastu midagi teha.
„Nii neljakümnenda eluaasta paiku,” vastab Emily. „Pole mingit kahtlust – neljakümneselt on sul kõik kontrolli all.”
Ma naeratan. „Head ööd, Em!”
„Head ööd, Em!”
VIIES PEATÜKK
REID
Pärast kahe viimase kandidaadiga tutvumist ootan ma, millal mu auto ette sõidab ning tõmban taskust telefoni, et helistada oma parimale sõbrale Johnile, kui saan emalt sõnumi, mis tuletab mulle meelde, et õhtusöök on kell kaheksa. Mu esimene mõte on, kuidas, kurat, sellest pääseda, kuid siis meenub mulle tema näoilme, kui ma täna hommikul sellega nõustusin. Ma vajutan klahvi „Vasta” ja trükin: Jah.
Parklatöötaja toob mulle mu Lotuse, mille ma ostsin paar kuud tagasi, olles teinud isale selgeks, et tal pole mõtet mulle seda keelata, sest hiljemalt oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks ostan selle nagunii. Ta vihkab seda autot alates mootori mürinast, kui ma korralikult gaasipedaalile vajutan, ning lõpetades sellega, et kogu maja sisemus väriseb, kui ma põhja keeratud muusikaga garaaži sõidan, kuid üle kõige vihkab ta auto värvi – sidrunikollane. Ta nimetab seda idiooditaksoks. Eelmisel nädalal, kui ma sissesõiduteele pöörasin, seisis isa parajasti postkasti juures ning kui ma maja poole kõndisin, vahtis ta autot ja ütles tuimalt: „See auto jääb sulle ainult üheks aastaks.”
Ta teadis täpselt, et tema märkus tekitas minus soovi see loll-eesli auto kohe maha müüa.
Loodetavasti on vähemalt kahe tunni pärast toimuv õhtusöök igati mõnus.
Ehk peaksin enne veel šoppamas käima – pole mõtet nii vara kodus olla. Rodeo Drive on tänaseks juba suletud, seepärast sõidan Robertsoni puiesteele ning annan autovõtmed taas sealsele parklatöötajale, mõeldes samal ajal, kas nad sõidavad mu autoga sama palju kui mina ise või isegi rohkem. Paul & Joe on avatud ja peaaegu nagu välja surnud, poemüüjad – mõlemad seksikad, üks neist gei ja teine sale blondiin – tiirlevad mu ümber, valmis iga hetk aitama. Kui ma mõnda asja lähemalt silmitsema jään, vahetavad nad pilke. Ilmselt on need kaks huvitatud kõigist vanuses viisteist kuni viiskümmend, kes poe uksest sisse astuvad.
Haaran kaasa paar lahedat särki ja paari teksaseid ning küsin blondiinilt, kus proovikabiinid on. „Palun siiapoole, härra Alexander,” sõnab ta. Võib-olla ma ühel päeval vihkan seda, kuid praegu pakub mulle tuntus veel naudingut. Vaevalt olen teksad jalga tõmmanud, kui ta astub proovikabiini juba teise paariga, mille värv on pisut teistsugune. Piinlikkust tundmata – seisan seal ju poolpaljalt – ulatab ta need mulle. „See on uuem uhutud toon. Mõtlesin, et tahate ka neid proovida.” Viskan teksad teiste asjade peale ning tema silmad libisevad üle mu ülakeha. Pööran end peegli poole ja teesklen, nagu ei märkaks ma midagi, panen püksinööbid kinni ja viskan ühe T-särgi selga.
„Mida teie arvate? Kas väga vanamoodne nagu isa riidekapi põhjast?”
Müüjatar kergitab üht suunurka ja kehitab õlgu. „Kui teie isa oli moeteadlik, siis see sobib.” Ta hammustab kergelt huulde. „Näidake mulle teist.”
Tõmban särgi seljast ja astun talle sammu lähemale. „Kas hoiaksite seda, palun?” Kuulen juba peaaegu, kuidas mu peas hakkab helisema pornofilmi saatemuusika, kuid siis piiksub taas mu telefon – teine meeldetuletus emalt õhtusöögi asjus. Vastan, et olen teel.
„Niisiis, Kaci,” puudutan sõrmega nimesilti ta rinna kohal, „ma võtan mõlemad särgid ja need teksad, mis on mul jalas. Mul pole aega neid jalast võtta.” Ühemõtteliselt tõmban ma pükstel sildi küljest ja ulatan selle talle. „Ma jätan need jalga, kui see sobib.”
Kui ma lahkun, on mul käes kilekott pükstega, mis olid mul jalas siis, kui ma poodi sisenesin, ja uute küljest tõmmatud etiketiga, mille tagaküljele on punase tindiga kirjutatud müüjatari telefoninumber.
Pargin auto garaaži isa auto kohale, mis on veel vaba. Pole hea märk, loodan, et ta lihtsalt hilineb. Kuigi ma eelistaksin temaga mitte ühe laua taga istuda, elan ma pidevas hirmus nägemaks, millist mõju avaldab emale see, kui ta isas pettub – ja seda juhtub tihti. Immaculada kükitab köögis toolil, on lõua kätele toetanud ja vaatab televiisorist mingit tõsielusaadet. Pliit töötab kõige madalamal kuumusel. Sellel podisev toit on serveerimisvalmis.
Mul on hirm küsida, kuid ma teen seda siiski: „Kas ema on oma toas?”
Peanoogutusega osutab ta magamistoale. „Sί, oma toas.” Pagan. Tema toonist pole raske aru saada, mida see tähendab.
Salong magamistoa kõrval näeb välja nagu väike õdus isiklik raamatukogu. Ema armastab lugeda – või vähemalt armastas kunagi. Laeni ulatuvates riiulites on kadestamisväärne hulk raamatuid ning väga vähe nipsasju ja raamitud fotosid. Istun ühte kahest elegantsest nahktugitoolist, ema istub teises, lahtine raamat süles ja tühi martiiniklaas käes, pilk aknasse suunatud. Väljas hakkab pimenema.
„Ema?” Tegelikult ei peagi ma rohkem küsima.
Ta vaatab mulle otsa, vidutab silmi, nagu ärkaks ta just praegu unest. „Ta ei tule.” Ta hääles on pisarad, kuigi näol neid ei ole.
„Ilmselt hoiab teda mingi juhtum kinni ma arvan.” Öeldud sõnad jätavad mu suhu kibeda maitse ning ma ei tea, miks ma neid üldse ütlesin. Kui ta nii tihti kodunt ära ei oleks ja kokkulepetest viimasel minutil lahti ei ütleks, oleks tema korduvad vabandused usutavad. Kahjuks ei ole ega pea olema.
„Lähme – Immaculadal on kõik valmis. Võime ka temata õhtusööki nautida.” Püüan kibedust hääles varjata, kuid see ei õnnestu.
„Ma ei ole… Mul pole tegelikult üldse isu,” vastab ta ning ma tahaks teda meelsasti raputada. Kuidas võib isa käitumine teda ometi veel üllatada? Nii käitub ta meiega juba ammust aega. Ma ei mõista seda, kuid mulle ei loe see enam sittagi ja ei peaks lugema emalegi.
„Olgu.” Ma tõusen püsti, surun käed püksitaskusse, võimetu selle olukorraga miljonendat korda toime tulema. „Ma lähen Johniga kohtuma. Palun Immaculadal söögi pliidi pealt ära panna, ehk on sul hiljem isu.” Tal ei ole ka hiljem isu.
„Jah. See on hea mõte. Tänan, Reid!”
Ma ohkan. Niipea kui ta minu nime ütleb, haihtub mu viha – tema peale loomulikult –, nagu oleks ta süüteküünla välja tõmmanud. Ma kummardun ja suudlen teda enne minekut ning teesklen koridori jõudes, et ei kuule, kui ta ütleb: „Ma armastan sind.”
Emma
Kui Chloe mind casting’ul saadab, broneerib ta meile alati viietärnihotelli, nagu oleks ma juba suur staar. Mitte katusekorteri sviidi, kuid olen kindel, et see on tal plaanis.
Hommikusöögil olen esimene. Ettekandja toob mulle kohvi koorega väikeses kristallkannus ja sobivas kristalltoosis pakikese toorsuhkrut. Minu omlett on hästi valmistatud ja serveeritakse reljeefse mustriga Hiina portselantaldrikul. Kui mind tõesti sellesse osasse valitakse ning mind saadab edu ja õnn, millest mu isa nii väga unistab, saabki see olema minu elu. Alati.
Restoraniaknast möödub blond prominent koos saatjaskonnaga. Tumedad päikeseprillid varjavad pooleldi ta nägu. Hetkel, mil kõmufotograafid välja ilmuvad ja vähemalt tosin fotograafi tema nime hüüab, langetab ta pea ja siseneb teda ootavasse tumedate klaasidega Mercedesesse.
Mind on ainult kaks korda avalikkuses kõnetatud. Esimesest korrast on juba mitu aastat möödas, see juhtus siin, Los Angeleses. Mina ja isa olime pärast casting’ut sööma läinud, kui üks naine väikese lapsega meie laua juurde astus. Ta jutustas mulle, et minu osa bipolaarse häirega naise tütrena ühes antidepressante reklaamivas